halloweeniromantika

Täna oli töölt tulek isegi võrdlemisi nauditav.

Ka öösel on siin veel soe, t-särgi peal mantlit kandes hakkas kiiremini kõndides isegi hõlmad lahti pisut palav. Võrdleksin eesti aprilli-mai õhtutega.
Läbi pilvede paistis ere täiskuu ja valgustas Pittville Parki ja ümbritsevaid Victoria-aegseid maju ka seal kuhu tänavalampide oranž kuma ei jõudnud.
Enne tuppa tulemist põikasin läbi siin lähedal asuvalt karjamaalt. Kuuvalguses eristusid kaugemal hobuste siluetid ja aeg-ajalt oli kosta nende omavahelist suhtlemist. Tundus, et nemad olid sama mõtlikud kui mina.

Tegelikult on mul hea meel, et kaamerat kaasas ei olnud. Kui pildistamisele peab mõtlema, ei saa selliseid hetki hingega nautida.

tööst

Esiteks:
Kasutades õilishingest rahvakunstniku Harli Teeviit - Sonni sõnu: "Tuju on tähtis!"

Teiseks:
Eile klubis olnud iraani(!) näitsikute sõnul on kõik eesti mehed kuumad.

Kolmandaks:
Purjus briti naised ei pea millekski endast dekaadi jagu nooremat fotograafi korduvalt tagumikust näpistada.

Nagu te näete, tööl meil juba igav ei hakka.
Neiu, kes eile fotograafiat pidi tegema, oli oma sõrme autoukse vahele ära murdnud ja möllasin õhtu otsa jälle üksipäini.

tahaks tagasi..

Mulle kohutavalt meeldis Cheltenham!! Ma võiks kas või kohe rongiga tagasi Pauli juurde sõita. Väljusin tund aega tagasi Cardiff Central Stationist ja mul tuli nutt peale. Kõik peale ilusasti valgustatud suure staadionihoone oli must ja rõve. Korteris ootasid mind ees John ja Philip, kes muidugi tahtsid teada iga detaili mu reisist, oli ju teada, et veetsin nädalavahetuse poiste seltskonnas. Igale mu sõnale järgnes viieminutiline mõnitus. Lõpuks kiskus asi nii nõmedaks, et ma jooksin nende juurest minema ja nüüd olengi jälle oma pisikeses toakeses tagasi...

Küllap te juba teate, et Inglismaa kaotas eile 15:6. Mul oli tegelikult eile pärast Pauli lahkumist (ta läks siis tööle) suhteliselt keeruline teha huvitatud nägu... sest rugby.. no esimese 45 sekundi jooksul olid kõik need elajad (ehk siis mängijad) jõudnud juba kaks korda puntrasse hüpata! Mismõttes!? Ma ei saa ikka üldse aru, kuidas selline asi saab kellelegi meeldida. Robile ja Roryle igatahes meeldis. Joele ka. Teised nii põnevil polnud. Kõige toredam oli see, et kui mäng läbi sai, siis panid kõik Pauli sõbrad jooksu! Korjasin siis oma seitse asja kokku ja läksin ka. Seisin SU ees kümme minutit, enne kui Rob tuli, ma ei tea kust, ja "korjas mu üles", sest nähtavasti kõigi teiste poolest oleks ma võinudki õue külmuma jääda. Igatahes läksime korterisse tagasi, Joe ühines meiega. Rory oli esimene poiss, keda ma kunagi päriselt nutmas näinud olen. Ta oli täiesti löödud, läks kuskile laaberdama. Meie läksime kolmekesi filmi vaatama tuppa. Robi tuba oli umbes täpselt selline, et seal toas liikumiseks oleks vaja osata lennata, sest jalga maha panna ei taha. Suht rõve:D Aga mis mul ikka oodata oli korterist, kus elavad poisid...

Filmiks oli Goodfellas.. väga hea film minumeelest. Aga väga palju seda jälgida tegelikult ei saanudki, sest ühel hetkel jooksid tuppa sisse minu jaoks tundmatud kolm tüdrukut ja karjusid kõik korraga midagi, millest ma aru ei saanud. Hiljem selgus, et Rory oli midagi mingile tüdrukule teinud... ja ühe poisiga vaidlema/kaklema läinud. Rob läks olukorda päästma (ta on nagu isa, kes kõik asjad ära lahendama pidi, eriti seoses ülejoobes Roryga muidugi). Aga mul oli iseenesest väga lõbus! Kõik üritasid selgitada, et igal õhtul ei ole ta nii vägivaldne, et läheb kaklema:D Ei usu. Mina küll vahepeal kartsin oma elu pärast. Õnneks lahenes kõik... rääkisime veel juttu, sain Pauli taga rääkida;) Kuni siis selle hetkeni.... kui Rob küsis, et mis mu nimi on. Ma olin veidi pettunud. Kõik olid nädal aega minust rääkinud, ja nüüd siis ei tea nad mu nime!? Minu rahustuseks oli tema ainus, kes nimele suuremat tähelepanu ei olnud pööranud.

Kokkuvõttes võib öelda, et see oli seni parim nädalavahetus siin UK-s! Igal võimalikul juhul lähen ja ostan veel ühe pileti Cheltenhami. Ja ootan Pauli koos oma sõpradega külla ka!

P.S. Kahju on ainult sellest, et ma Roryt täna hommikul/lõunal ei näinud! Ju ta ei julgenud oma toast väljuda:D Ma ka poleks julgenud.

kati cheltenhamis

Järgnevalt minu küllaltki killustatud versioon lõppevast nädalavahetusest.

(Muideks ma meelega ei lugenud Kati postitust eelneva kohta, et äkki saate siis samadest sündmusist erinevad vaatenurgad.)

Seda ka, et eile mõtlesin uue sõna välja. Pöörilaud. Ingl.k. turntable. Tehniliselt ehk oleks keerulaud täpsem, aga pöörilaud kõlab paremini. Seega tulenevalt väljendid nagu pöörilaudur (turntablist) ja pöörilauda tallama.

Mulle, nagu te teate algab nädalavahetus tehniliselt juba neljapäeva pärastlõunal, aga nagu alati oli ka sel neljapäeval koolis stuudiote sulgemiseni toimetamist. Veendusime oma neljase tiimiga selles, et suurformaatkaameraga kulub ühe pildi saamiseks oluliselt vaeva ja energiat kui meile kõigile käppa harjunud digiseepidega.
Siis käisin tööl ära ja ärkasingi reedel umbes samal ajal, kui Kati Cardiffis rongile astus. Rongijaam asub kesklinnast umbes täpselt teisel pool kui minu campus, aga õnneks on ülikooli inimestel piisavalt ettenägelikkust olnud ja U ehk ülikooli-liin käib (oleksin peaaegu kasutanud sõna jookseb) ka raudteejaama juurest läbi.

Olin juba eos võtnud eesmärgiks sel nädalavahetusel veidi raha kulutada. Muidugi mitte enda, aga põhimõtteliselt vanemate taskust. Ainuke jama kogu asja juures on see, et nad tõenäoliselt loevad seda blogi...
Kuivõrd reedel oli ka sel nädalavahetusel mu ainuke vaba õhtu, ei olnud otsus kuhugi välja minna raske tekkima. Külaline ka ju kohal. Juba mõnda aega tagasi olin kuulnud poolakalt Mattilt kohast nimega SubTone, mis pidavat jazzi ja muidu veidi alternatiivsema muusikaga koht olema ja sellest ajast peale oli hammas verel olnud. Käisime ära ja ei kahetse. Allkorruse baaris mängis päris mõnus jazzi jmt. bänd. Huvitav oli see, et bändi saatis pöörilaudur (saingi uut sõna kasutada). Hiljem üleval oli klubis päris elus klaverimägija Will, kes rahva soovilugusid mängis. Tundus veidi veider, sest atmosfäär oli umbes nagu klubis ikka, aga nurgas ei olnud mitte kõlarid ja muu varustus, aga hoopis klaver. Täiesti nauditav.
Lõppjäreldus see, et sinna võib veel minna.

Eile ja täna Katiga linnas ringi liikumist võib võrrelda renditud Ferrariga sõitmist. Kõik vaatavad ja plaksutavad, aga tegelikult ei olegi sinu oma.

Ma ei tea, kas oleksin pidanud seda ette nägema, aga igatahes ei pääsenud ma ka Katiga koos ostlemisest. Tegemist on mõistagi täieliku proffessionaaliga. Te ei kujuta ette kui märkamatult võib saada ühest kotist, mida sa kannad, kolm.
Huvid on meil mõistagi ka erinevad. Mina näiteks ei oleks väga vaimustusest 17 naela eest pisikest tötsikut pori ostes. Kati aga oli täiesti sillas, sest sellist muda eestis ei pidavat vist müüdamagi, või kui, siis ainult ühes kohas ja hästi kallilt.

Üldjoontes võib nädalavahetust lugeda täielikuks õnnestumiseks, sest üle pooleteise kuu õnnestus korraks aeg maha võtta ja puhata. Tore oli omas emakeeles nilbet nalja teha ja suhelda kellegagi ühtsest kultuuriruumist. Ka kooli- ja tööpinged ei tundu peale nädalavahetust heas seltskonnas nii ülesaamatud.
Äitäh Kati ja näeme varsti uuesti.

Edasi seisab pingsa (õppe)töö kõrval nädalavahetus londonis, siis tulevad vanemad mõneks ajaks siia ja varsti juba kohtumegi jõulude ajal eestis.

Lõpuks jõudsin ka Inglismaale!

Istun siis praegu Pauli toas (Ta ise arvab, et see on suht urgas, minumeelest on täiesti normaalne korter neil, uuem ja korralikum kui mul.) Jõudsin Cheltenhami eile õhtupoolikul. Peaaegu jäin rongist maha, sest mõni minut enne rongi väljumist muudeti platvormi numbrit. Sõit ise kestis õnneks vaid natuke rohkem kui tund aega. Nägin enda üllatuseks, et Cardiff on ikka päris suur linn - kus mina igapäevaselt käin on ikka imeväike osa linnast. Peab edaspidi hakkama teisi linnaosasid ka avastama! Aga ma kaldun teemast kõrvale..
Isegi Tartu vaksal on Cheltenhami rongijaamast suurem. Alguses ma ei saanudki aru, kas ma siis jõudsin õigesse kohta või mitte. Mingi pisike putka oli ümbritsetud müüriga - ja seda nimetatakse siis Cheltenham Spa jaamaks. Paul jõudis kohale pooletunnise hilinemisega, ma olin juba peaaegu jääkuubikuks külmuda jõudnud.
Linn ise on hästi ilus, selline tõeline Inglismaa kõrgem klass - imeilusad nukumajad, perfektseks pügatud põõsad ja hekid. Kõik on nii puhas (Cardiff on selle oma mustusega küll suurlinnade klassist, midagi nii rõvedat siin Cheltenhamis küll pole). Läksime kohe sööma, rääkisime kõik olulisemad uudised ära. Paul valmistas mind aktiivselt esimeseks kohtumiseks tema korterikaaslastega, kes mind juba nädal aega pingsalt ootasid. Siin elavad siis viis poissi ja üks tüdruk (keda siin pole nädalavahetustel). Midagi nii hullu mind siin küll ees ei oodanud, nagu Paul rääkis. Okei, kui köök välja arvata. See on ikka täiesti ropult rõve (ja väidetavalt on see praegu isegi korras!). Põhimõtteliselt kui enam oma hommikust võileiba ei taha, siis kuhu sa selle mujale ikka viskad, kui kraanikaussi!? Või kui liha küpsetad ja rasv pannilt laua peale niriseb, siis milleks seda ikka ära koristada!? Las hangub seal nädala või kaks. Halvaksläinud söögist ma ei hakka isegi rääkima.
Aga üldiselt tunduvad Paulil olevat täitsa mõistlikud noormehed siin. Rory harjutab pidevalt kitarri (varahommikul see väga tore ei olnud tegelikult), Rob on rugbymängija - suht põkk:D, õpib ka filmindust!!, siis on veel Alex, kellest ma midagi ei tea, keegi Chad, keda ma näinud ei ole ja Joe (kes siin paberite järgi ei ela, aga reaalselt pidavat ta kogu aeg siin olema). Kelly, ainus tüdruk, nagu ma juba ütlesin siin ei ole praegu - sain tema madratsi ja padja jne endale. Suur aitäh talle.. ma ei tea, mis ma ilma nendeta teinud oleksin. Ühtegi hotellituba ma endale kaks päeva enne tulekut broneerida enam ei saanud.
Eile õhtul käisime mingit täiesti sürreaalset improvisatsiooni kuulamas. Tegemist oli keelpilli trioga. Isegi mina, kes ma muusikast nii mõndagi tean, arvan, et see oli ikka täielik õudus ehk poliitiliselt korrektselt öeldes "huvitav ja omapärane". Edasi läksime klubisse, kus esines üllatavalt mõnus bänd. Mina nägin Pauli esimest korda klubis õnneliku ja rahulolevana. Hiljem läksime ülemisele korrusele, kus oli klaverisaal. Üks noormees mängis, täiesti fantastiline oli! Seisime seal umbes poolteist tundi ja lihtsalt kuulasime. Vaene poiss, temast oli küll kahju. Kõik purjus britid laaberdasid ja tema üritas siis aru saada, mis soovilugusid üksteise võidu taheti. Igatahes mängis ta väga-väga hästi. Lauri meenus automaatselt:) See poiss oli nii entusiastlik, kihvt oli vaadata!

Täna ärkasime küllaltki hilja, sõime ja läksime kesklinna. Käisime Disney poes näiteks:D Jah, tore oli! Pool aega ma muidugi seisin kuskil ja ootasin, sest Paulil oli vaja pilti teha. Lõunat sõime eriti mõnusas Itaalia restoranis. Mind natuke üllatas, et me ei läinudki kiirsöögikohta, vaid istusime peenes restoranis ja nautisime. Söögi lõpetas gelato iirisetükkide, banaanilõikude ja karamellikastmega. Njämmm!
Nüüd teeb Paul powernap´i, sest ta läheb kella 22-ks tööle. Mina lähen teistega Rugby World Cup finaali vaatama SU baari (mängivad siis Inglismaa ja Lõuna-Aafrika). Põneeev:D Tegelikult vaevalt, et see kedagi üllatab - ma vihkan rugbyt! Aga sellegipoolest teen ma hea näo pähe, olen hästi seltskondlik ja huvitatud.

britistun

Täna Fear and Loathing in Las Vegas-t vaadates (ja lugege kindlasti raamatut ka - ma laenasin Rorylt ja nautisin väga) märkasin, et olen britistumas. Esimene refleks lõputiititreid nähes oli, et ta sõidab ju valel pool teed.
Oleks vaid, et ma nende kuradi kahe erineva kraaniga ära ei harjuks. Need on õudsad.

üle kuu aja iseseisvat elu

Nüüdseks olen selles riigis veetnud juba paar päeva üle kuu ja olen jätkuvalt elus. Rüperaali sain ka kätte ja kui mõningad windows vista defektid ja skype mitteühildumine siinse interneti vm.-ga, on tegemist hämmastava masinaga.

Praegu olen lõunapausil, (üks türduk minestas muideks loengus ära) kommenteerisime üksteise esimesi katsetusi keskformaadi ja slaidfilmiga. Meie rühm võitis lemmikuhääletuse.

Rory remiksib kõrvaltoas regelugu ja pasta keeb.

Tegelikult tahan siia kirjutada pikema kokkuvõtte möödunud kuust ja tutvustada teile mu korrusekaaslasi, aga praegu ei ole aega. Et te teaks, Holly asemele kolis sisse ajakirjandust õppiv Alex.

Kommenteerin ka eelnevat Kati postitust:

Ka mul on järjest vähem kirjutada - rutiini osas olen nõus. Minu korterikaaslased tulid aga jalkat vaatama kuna tegemist on nende kodumaaga. Nii ka mina. Olin ainuke eestlane SU baaris, nägu värvitud ja puha. Peksa ei saanud. Tööl tulid küll mõned inimesed nina alla hõõruma.
Soe on siin ka.

Jalgpall, rugby ja muu..

Ikka järjest vähem ja vähem on siia kirjutada - elu hakkab vaikselt rutiinseks muutuma vist. Samas ei saa seda ka öelda, sest midagi juhtub kogu aeg..
Eile oli siis kauaoodatud Eesti-Inglismaa mäng. Vaatasin seda SU pubi suurelt ekraanilt koos tohutult paljude Inglismaa fännidega. Mängu tulid koos minuga vaatama kõik mu korterikaaslased, tegemist ju siiski minu kodumaaga:) Eesti hümni ajal tõusin uhkelt püsti ja püüdsin vaikselt isegi kaasa laulda:D Kõik britid pubis vaatasid mind sellise pilguga, et tahaks mu ära tappa. Õnneks mängiti ette vaid üks salm, niiet ma sain ruttu jälle maha istuda. Mängu ma kommenteerima ei hakka (ja ei oskagi), kes vaatas, teab isegi.

Jätkuvalt on Cardiffis mingi kahtlane kuumalaine. Pärast minu sünnipäeva (kahjuks oli sel päeval ilm siin kohutav) on nüüd peaaegu nädal aega olnud ainult päike ja umbes 18 kraadi sooja! Päikseprillid ja T-särgid ning seelikud on omal kohal. Soe ilm tähendab ka seda, et kõik tänavad, pargid ja välikohvikud on rugby fänne täis (nädala sees oli linnas iga teine inimene Prantsusmaalt näiteks). Käimas on nimelt Rugby World Cup 2007, kunagi lähitulevikus peaks olema finaal ja see toimub ka siinsamas Cardiffis, Millennium Stadiumil. Ootame põnevusega. Not.

Täna õhtul otsustasime oma köögist teha koduse kinosaali. John pani laua peale püsti kogu oma tehnika, kaks läpakat, kõlarid ja suure monitori, sättisime toolid nii, et kõik näeksid ja hakkasime vaatama Jaapani draamasarja (vaevalt, et te mäletate - John õpib jaapani keelt ja on üldse Jaapani andunud fänn). Tegemist ei olnud siiski seebikaga, vaid tõeliselt kihvti filmiga, mida Jaapani televisioonis paar aastat tagasi näidati. Tegevus toimus ühes ainult kõrgklassile taskukohases Jaapani gümnaasiumis, kus tegutses eriti võimukate perede võsukeste jõuk (F4), kelle hirmuvalitsuse all kõik õpilased olid. Vaid üks tüdruk otsustas neile lõpuks vastu hakata, aga ta armus ühte nendest neljast poisist ära... Kahjuks jõudsime vaadata ainult kaks episoodi, homme jätkame. Jaapani filmide puhul on äge nende meeletu detailiderohkus. Iga pisemgi osake kultuurist on nende jaoks tähtis, filmides tuleb see eriti hästi esile. Kõik on nii puhas, ilus, vahepeal käis peast läbi, et ma tundsin isegi filmis olnud freesiate lõhna... väga väga hästi tehtud film/sari!

Kuna homme tuleb esitada järjekordsed kaks esseed, siis proovin neid enne magamaminekut natuke veel lihvida.

P.S. Kairi ja Helts ja Gerda!!!! Te olete lihtsalt superarmsad:) Esimesed sünnipäevakaardid ja -maiustused Eestist/USAst tulid just teie poolt!:) Paraku jätkub postitöötajate streik veel nii homme, teisipäeval kui ka kolmapäeval, niiet vastuseks teistele, kes küsisid: küll kõik kohale jõuab, ega miski kaduma lähe!

hereford

Mulle omaselt suutsin Kati sünnipäeva muidugi maha magada. Palju õnne tagantjärele!!
Eelisena kõigi teiste ees saan kui hästi läheb oma õnnitluskallistused esimesena üle anda, aga kui ta juba novembris Eestisse tuleb, siis ma ei tea ka. Mina siit linnast ka nädalavahetuseti vist enne jõule ei lahku, töö tahab tegemist.
Lisaks kommenteerin veel niipalju, et meie firma tegutseb vist ka selles Oceana-kohas. Igal esmaspäeval töögraafikut saades on ka nende oma seal kirjas.

Eile oli meil (ma hakkan ikka eesti keelt vaikselt ära unustama) fotoajakirjanduse (nii tõlgib netisõnastik sõna photojournalism) ekskursioon Herefordi, kus fotofestivali külastasime. Seega teoreetiliselt olen ära käinud ka Walesis, kuigi ainult ääremail. Festival, mis toimub igal aastal, keskendub sel aastal Lõuna - Aafrika (Vabariigi) fotograafiale. Meid oli sätitud külastama muidugi konverentsipäeva ja seega vaatasime - kuulasime päev otsa erinevaid sõnavõtte jms. Enamus meist virises, et oli igav, aga mulle meeldis. Lõuna - Aafrika fotograafid rääkisid - näitasid, millega nad tegelevad ja saime aimu sealsetest probleemidest. Samuti mõlgutasin mõtteid oma tulevase karjääri üle. Nimelt oli kohal ühe Johannesburgi fotograafiakooli ninamees. See kool siis selline, kus õpetatakse noori, kel muidu haridusele ligipääsu ei oleks ehk siis vaesemat kontingenti. Mõtlen, et seal töötamise vastu ei oleks vähemalt põhimõttelisel tasandil mitte midagi. Keda rohkem huvitab, vaatab siia.

Tagasi jõudnud, tegime Keni ja Davidiga Frog and Fiddle's õlled ja arutasime päeva ja muid mõtteid. Tegelikult oleks pidanud muidugi õppima ja töövihikut täitma, aga palju sa ühe päevaga ikka jõuad. Esmaspäeval lõppes loeng ka kell viis ja olin täiesti surnd.

Täna aga, kui selle reportaaži siin lõpetan, lähen Dave-ga stuudiosse katsetama. Plaan on minu vana adidase ketsipaari võimalikult iseloomustavalt pildistada. Ma teadsin, et ükskord peab neist vanadest nartsudest (mis muidugi on siiamaani mu ainukesed igapäevajalatsid) kasu ka olema.

(Sündis plaan korraldada reklaamifoto meespoolega õlleõhtu. Üldiselt ma ei saa aru miks, aga brittidel on mingi kiiks pea iga peo jaoks end veidralt riidesse panna. Nagu muidu ei saaks. Veidralt sellesmõttes, et pea iga pidu on kostüümi-. Minu korrusenaabrid on kahe nädala jooksul jõudnud kolm korda eri kostüümidesse riietuda - kohalike rullnokkadena, eri värvidena ja multikakangelastena.Äkki nad muudel puhkudel ei julge normist erinevaid hilpe kanda? Mind nad üritasid ka mu lillemustriliste särkide pärast mõnitada aga päris mind huvitab.)

Sünnipäev!

Esiteks, suur suur suur aitäh kõigile, kes mind meeles pidasid ja mulle helistasid, sõnumi või pika sünnipäeva meili saatsid, või siis kasutasid õnnitlemiseks meie vana head Orkutit:) AITÄH!! Kurvem teadaanne neile, kes küsisid, kas ma olen saanud kätte nende poolt saadetud kaardi/postipaki - ei. Nagu Paul juba maininud on, siis praegu on meil siin postitöötajate streik ja seega pikeneb mu sünnipäev tõenäoliselt järgmisse nädalasse, kui ma hakkan vaikselt kaarte ja kirju saama.

Nüüd siis natuke kõigest pikemalt. Hommikul enne loengut läksin kööki ja mind ootas seal ees suur tüdrukute enda küpsetatud pannkoogitort. See oli niiiiiii hea! Hästi palju pannkooke üksteise otsa hunnikusse laotud, vahele oli tehtud kirsikreem ja kõik see oli kaetud sulašokolaadiga. Nämma!!
Sain kõigi käest sünnipäevakaardid (üks nilbem kui teine:D) ja kingituseks hästi suure kruusi, kuhu on peale kirjutatud Our Lovely Chocoholic:) Ja siis ma sain veel pesupoe kinkekaardi ka, aga sellel pole vist mõtet pikemalt peatuda:P
Kui kook otsa sai, oli aeg minna kooli. Õnneks oli mul eriti lühike päev - kõigest üks loeng (avastasime Amyga, et see meie Poola õppejõud sarnaneb üliväga Arnold Schwarzenegger'iga) ja üks seminar (Academic Study aines oli see meie esimene seminar ja kuna seminari läbiviija on wales'lane oma kohutava aktsendi ja habemega, siis kahjuks jäi mul selgusetuks isegi seminari teema, sisust rääkimata - lihtsalt mitte midagi ei saa aru, mis ta räägib!). Sellega oli päev läbi. Siis mõtlesin, et võiks minna linna ja osta veel ühe koogi õhtuks ka. Poolel teel kesklinna tulid mulle vastu John ja Philip, kes keelasid mul edasi minna. Polevat vajadust. Käes olid neil suured pakid, niiet võisin aimata, milles asi.
Kodus oli vaja kõigil natuke aega õppida, aga kell seitse öeldi mulle, et ma ennast kella 8ks valmis paneks. Andsin endast siis parima ja läksin õigeks ajaks kööki, kus ootas mind hiiglasuur šokolaaditort, küünlad peal. Laual oli kaheksa kruusi ja mitumitu pudelit šampust. Sain lausa kaks korda küünlaid puhuda, et ikka kõik saaksid selle hetke korralikult jäädvustada, kui mul põsed punnis on ja ma midagi soovin. Sõime, jõime ja siis helistas Laura (Kaseke). Võtsin vastu ja hõiskasime peaaegu korraga: Tsauuuuuu tibuuuuuuu! Ja see tundus kõigile mu sõpsikutele nii naljakas, et mind mõnitati sellega veel täna hommikulgi. Lisaks oli neil muidugi lõbus kuulata Laura huilgamist, mis telefonist päris hästi välja kostus!:)
Edasi läksime linna. Plaanis oli minna Oceana'sse, mis on Cardiffi suurim klubi, kuuldavasti on seal eriti palju saale, mitu tasandit ja pidi olema hästi efektselt valgustatud/sisustatud. Muidugimõista oli tegemist teisipäeva õhtuga ja kuigi klubi oli lahti (siin on kõik klubid lahti terve nädala, isegi pühapäeviti ja esmaspäeviti), polnud seal peaaegu ühtegi inimest. Lahked turvamehed ütlesid meile, et me tuleks neljapäeval tagasi, aga et täna on üliõpilaste pidu Liquid'is. Hakkasime siis minema. Teel sinna peatati meid mingi täiesti suvalise klubi ukse peal ja anti kätte flaierid, millega sai sees tasuta shot'i. Sissepääs oli ka tastuta, niiet mõelge siis ise, kas me läksime oma joogi järele või mitte. Sama kiiresti kui sisenesime, me ka väljusime.
Jõudsime Liquid'sse, ostsime piletid ja oligi pidu! Järjekordselt ei saanud ma aru, kuidas saab ühel peol järjest mängida Umbrellat, Summer of 69 ja siis kohe otsa mingit kahtlast Atlantise muusikat (Katri ja Marika: teate-küll-mis-muuvi ei tee siin keegi nii hästi järgi, kui Tartus teadagi kus:D)!? Aga nagu vana teada tõde ütleb: pole halba pidu, on vähe alkoholi. Ja seda mul jätkus, tahtsid ju kõik mulle välja teha.
Igatahes jätkus tantsu ja pidu kella neljani, siis tulime läbi tohutult ilusasti valgustatud kesklinna koju ära. Nüüd siis, pärast 4-tunnist und, tuleb jälle kooli minna. Täna on ees ootamas mu lemmikud filmikunsti ained ja üldse mitte lemmik (loe: mõttetu mulli ajamine) Human Communication.

Veelkord aitäh kõigile õnnitluste eest!:) Jooksen kooli nüüd!
Kallistan!!

P.S. Püüan täna õhtuks korraldada ka pildireportaaži eilsest päevast ja õhtust (Orkutis muidugi:P)!

ega fotograafi elu pole meelakkumine

Viimased päevad-nädal on möödunud töiselt. Sel nädalavahetusel tegin kolmest vabast nädalavahetuse-õhtust kahel tööd. Pole veel vaadata jõudnud, aga eelmise nädala eest peaksin täna palga saama.
Lisaks sundtutvumisele briti klubikultuuriga on ka koolis palju teha olnud. Täna algas kolmas nädal ja meile anti kätte viies ja kuues projekt, mõlema kõrvuti teostamiseks aega nädal. Nagu ähvardatud, anti meile kätte algne stuudiovalgustus ja keskformaatkaamerad. Tulemas on järjekordselt tegevusrohke nädal.
Seekord peame pildistama kingapaari.

Näitaksin teile ka me eelmise projekti tulemusi, aga mu rüperaal pole ikka veel kohale jõudnud. Nagu Karoliina ka kommentaarides mainis, on brittidel praegu postitöötajate streik ja tont teab, mis siin saama hakkab.

No mis järgmiseks!?

Eile öösel voodis lugedes kuulsin, et keegi jooksis suures koridoris kiiresti trepist üles ja kohe ruttu alla tagasi... Alguses ei pööranud sellele suuremat tähelepanu, kuni siis John mu uksele koputas. Ta oli ka seda kuulnud ja nüüd seisis mu ukse taga, käes kiri. Tegemist oli siis anonüümse kirjaga, kusjuures väga hoolikalt tehtud anonüümse kirjaga! Ajalehtedest ja ajakirjadest olid tähed ükshaaval välja lõigatud ja kenasti valge paberi peale kleebitud! Kirja sisu oli siis selline:

"Roses r red, violets r blue. Fancy a shag? Coz I do!"

Juurde oli kleebitud kenasti roosasid südamekesi... Kes selle autor on, kes selle meile tõi ja kellele see mõeldud on, seda me keegi ei tea. Üks on kindel - see peab olema keegi alumistest korteritest, sest võõrad majja sisse ei saa ja meie olemegi ju kõige kõrgemal. Et siis selline müstiline lugu juhtus:D

Ma nüüd lippan kooli!

kommentaarid, tööst ja muud

Esmalt lisan omapoolsed komentaarid Kati esimese koolipäeva kirjeldusele:

Ka meil on selliseid üldisi esseekirjutamiseõppimisi ja niiedasi. Ma ei taha nüüd siin stereotüüpe tekitada ega kedagi solvata, aga tundub, et kohalikel on selliseid aineid vaja. Nähtavasti on härma haridusest ikka kasu ka. Täiesti korralikult kirjutada oskavad siin esimese mulje järgi väga vähesed. Mõningaid kirjavigu esineb isegi õppejõududelt saadud paberites, aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Täna lugesin näiteks teise kursuse õpilaste majutuskuulutust seinal. Võib ju argumenteerida, et kes ikka sellise vähetähtsa asja puhul õigekirja jälgib, aga vaevalt, et keegi meelega valesti kirjutaks. Tundub, et meid härmakaid on häälduse järgi kirjapildi paika panemise ja muu sellise osas kõvasti rohkem treenitud kui mõningaid kohalikke.
Lisaks kirjavigadele jms. pani mind täna imestama kuidas mõned inimesed lihtsalt õppejõu küsimusest aru ei saa. Umbes nagu see blondiinivideo USA missikandidaadiga, ma ei mäleta, kes seda mulle näitas, kas Konksid või keegi.

Puudumiste üle on kontroll range ka siin, täpselt nagu ta härmas oli. Igaüks võib korra aastas ilma ennast põhjendamata essee vm. ülesande puhul 48 tundi pikendust saada. Umbes nagu kaart vanglast pääsemiseks meie kõigi armastet lauamängus. Muidu läheb asi aga karmiks.
Ma arvan, et enamvähem kõik peale minu on juba kas hilinenud või pohmelli või mõne muu põhjuse tõttu loengutest viilinud. Erilisi tagajärgi keegi kurtnud ei ole.

Lisaks kõigele muule põnevale ei ole siiani kohale jõudnud ükski kolmest postisaadetisest, mida ootan. Hakkan vaikselt kahtlema, kas mu aadress ülikooli andmepangas on sinna õigesti sisestatud. Kui mu sülearvuti postis kaduma läheb, on küll väga hapu lugu.

Positiivse külje pealt aga seda, et loengud on siiani päris põnevad olnud. Avastasin, et pole veel kordagi loengus istudes kella vaadanud ja minu puhul on see hea märk. Täna analüüsisime kohalikke ajalehti ja fotosid neis. Üldse on praegu käsil sissejuhatus "editorial" (siiani ei oska seda sõna väga hästi tõlkida) fotograafiasse ja reklaamindus tuleb hiljem. Ingledew (meie õppejõud) ähvardas esmaspäeval keskformaadikaameratega algust teha. Muideks, kaamerate klassifitseerimiseks on ta välja mõelnud geniaalse karuperekonna süsteemi, kus 35mm kaamera on beebikaru, keskformaat emakaru ja suurformaat isakaru.

Tervishoiu külje pealt niipalju, et umbes pool meie kursust, lektor kaasa arvatud, on haiged. Loengusaalis (tegelikult küll lihtsalt nurgakeses fotostuudiost, kus meie toolid ja asjad on) on alati kosta pidev köharagin ja nohuägin. Siiani olen nakatumata vastu pidanud.

Tegelikult tahtsin teile aga veidi oma tööst pajatada. Nimelt sain siis tööle kohalikku ööklubisse Moda. Meie firma teenib oma kasumi fotodega meenete müügist. Töötame kaheliikmeliste meeskondadena - fotograaf ja assistent/trükkal/sanguti. Fotograaf liigub klubis ringi, pildistab ja müüb tooteid, mis praegusel hetkel on sinu pildiga võtmehoidja, lamineeritud krediitkaardi suurune foto või a5 väljatrükk. Teine inimene võtab fotograafilt tellimused vastu, imeb pildid arvutisse, trükib vastavas suuruses välja ja valmistab vastava toote. Laupäeval olin trükkimise peal, sel neljapäeval ka ja laupäeval teen pilte - rollid vahetuvad. Otseselt keeruline töö ei ole, aga 10st õhtul 3-4ni hommikul tööl käia ei ole meelakkumine. Samas, 154 krooni eest tunnis (ema ütles, et saan tunnis rohkem kui tema eestis arstina) oleksin ma valmis hullemakski. Muidugi tuleb silmas pidada et eesti rahas maksab võileib ülikooli puhvetis pea 75 krooni. Samas peaks rulli filmi saama umbes sama raha eest.
Üks varjukülg asja juures on veel see, et nädalavahetustel pean enamasti siin koha peal passima ja ei saa näiteks Katile külla või Londonisse minna. Samas on aga soe söök nina ees.

Esimene koolipäev

Esimest korda siin olemise ajal on sadanud vihma varahommikust hilisõhtuni. Niisiis võite ise ette kujutada, milline märg lammas ma olin oma äsja lühikeseks lõigatud juustega, kui esimesse loengusse jõudsin! Tunniplaan on mul hästi mõnus: esmaspäevast kolmapäevani on kõige varasemad loengud/seminarid kell 11.10, neljapäeval pean kooli minema kella kaheks ja reeded on üldse vabad:) Samas hõisata ei ole midagi, sest kodust tööd ja kohustuslikku lugemist on metsikult palju!
Niisiis, minu kauaoodatud esimene koolipäev... kohale jõudsin ma oma suures ärevuses esimesena, 40 minutit varem:D (Ei tahaks eriti mõelda sellele faktile, et ma elan 5 minuti kaugusel kõikidest oma õppehoonetest:D) Õnneks tuli nii mõnigi teine friik üsna varsti ukse taha passima... Esimene loeng oli Academic Studies, mis põhimõtteliselt peaks arendama kõiki kirjutamise oskusi, alates esseedest ja ajalehe artiklitest, lõpetades filmikriitika ja stsenaristikaga. Kuna esimene kord oli niisama sissejuhatus, siis rääkis õppejõud meile lisaks sellele, mis me õppeaasta jooksul õpime, veel Madeleine McCanni loo varjukülgi. Ma usun, et kõik teavad sellest kadunud tüdrukust midagigi, niiet ma ei hakka seda ümber rääkima. Eriti äge oli: vaatasime auditooriumis suurelt ekraanilt nende mitme kuu peale kogunenud uudisteülekandeid sellel teemal, arutasime, miks on just sellest juhtumist saanud pärast printsess Diana surma olulisim meedia poolt kajastatud sündmus jnejne. Seda on võimatu siin pikemalt kirjeldada. Aga õppejõud oli nii positiivne, energiline, innustav - super! Tegi need kaks tundi nii põnevaks, et ma ei suuda homset loengut ära oodata.
Teine loeng oli Communication Studies, mida andis meile Poola õppejõud, kes oli kohutavalt naljakas - umbes 50-aastane, tundus selline ennastimetlev mees olevat. Igatahes seletas ta meile kõike täpselt nii, nagu me oleksime 8 aastased, mitte 18 ja vanemad. Iga lause lõpetas fraas: Okay?? Is this clear now? Do I have to repeat something? Tegelikult tundub see aine ka põnev olevat, põhimõtteliselt psühholoogia roll meedias.
Esimesel poolaastal on mul ainekavas veel massimeedia ajalugu ning sissejuhatus filmikunsti ja popmuusikasse. Põneeev!!! :)
Asja varjukülg on kohutav hunnik kodust tööd. Näiteks on mul juba järgmiseks esmaspäevaks vaja kirjutada kaks 1500-sõnalist esseed. Selleks neljapäevaks pean läbi lugema 300 lk raamatu, järgmiseks neljapäevaks lausa kaks tükki. Ja see on ju alles kooli algus! Ka loengutes ja seminarides kohalkäimist jälgitakse väga korralikult. Ilma arstitõendita, et õpilane on võimetu koolis käima, või paberita, mis tõendab, et on olnud väga erakorraline perekondlik põhjus, puududa ei tohi. Automaatselt saadetakse kiri, et kui tõend teatud aja jooksul vastavate inimeste kätte ei laeku, võidakse õpilane õppetööst kõrvaldada. Niiet sisse magada ei tohi ja niisama luuserdada ka mitte!
Homme korraldab The School of Journalism, Film and Cultural Studies (JOMEC) kõikidele oma õpilastele ja õppejõududele ühise peo. Teadaolevalt on kavas hunniku pitsa söömine, teatud astme joobe saavutamine koos oma õpetajatega ning mingid mängud or sth. Muidugi ei puudu peolt ka filmide vaatamine meie oma kinosaalis! Õhtul hiljem lähme osade sõpradega Film Society esimesele meetingule. Põhimõtteliselt on see mõttetu asi, aga ühineda otsustasin ma sellepärast, et liikmed saavad igal teisipäeval linna suurimas kinos tasuta filme vaadata! Pole paha... Niiet mul võib olla homme õhtul/öösel teile nii mõndagi siia kirjutada:) Seniks olge tublid!

Oi, ma oleks peaaegu unustanud! Novembri teisel või kolmandal nädalal on ülikoolis ametlik Reading Week, mille ajal kõik õpilased terve nädala lugema peaksid. Mingil imelikul põhjusel loevad kõik kohustuslikku kirjandust oma kodus... mis tähendab, et kohtume novembris!! :)