kommentaarid, tööst ja muud

Esmalt lisan omapoolsed komentaarid Kati esimese koolipäeva kirjeldusele:

Ka meil on selliseid üldisi esseekirjutamiseõppimisi ja niiedasi. Ma ei taha nüüd siin stereotüüpe tekitada ega kedagi solvata, aga tundub, et kohalikel on selliseid aineid vaja. Nähtavasti on härma haridusest ikka kasu ka. Täiesti korralikult kirjutada oskavad siin esimese mulje järgi väga vähesed. Mõningaid kirjavigu esineb isegi õppejõududelt saadud paberites, aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Täna lugesin näiteks teise kursuse õpilaste majutuskuulutust seinal. Võib ju argumenteerida, et kes ikka sellise vähetähtsa asja puhul õigekirja jälgib, aga vaevalt, et keegi meelega valesti kirjutaks. Tundub, et meid härmakaid on häälduse järgi kirjapildi paika panemise ja muu sellise osas kõvasti rohkem treenitud kui mõningaid kohalikke.
Lisaks kirjavigadele jms. pani mind täna imestama kuidas mõned inimesed lihtsalt õppejõu küsimusest aru ei saa. Umbes nagu see blondiinivideo USA missikandidaadiga, ma ei mäleta, kes seda mulle näitas, kas Konksid või keegi.

Puudumiste üle on kontroll range ka siin, täpselt nagu ta härmas oli. Igaüks võib korra aastas ilma ennast põhjendamata essee vm. ülesande puhul 48 tundi pikendust saada. Umbes nagu kaart vanglast pääsemiseks meie kõigi armastet lauamängus. Muidu läheb asi aga karmiks.
Ma arvan, et enamvähem kõik peale minu on juba kas hilinenud või pohmelli või mõne muu põhjuse tõttu loengutest viilinud. Erilisi tagajärgi keegi kurtnud ei ole.

Lisaks kõigele muule põnevale ei ole siiani kohale jõudnud ükski kolmest postisaadetisest, mida ootan. Hakkan vaikselt kahtlema, kas mu aadress ülikooli andmepangas on sinna õigesti sisestatud. Kui mu sülearvuti postis kaduma läheb, on küll väga hapu lugu.

Positiivse külje pealt aga seda, et loengud on siiani päris põnevad olnud. Avastasin, et pole veel kordagi loengus istudes kella vaadanud ja minu puhul on see hea märk. Täna analüüsisime kohalikke ajalehti ja fotosid neis. Üldse on praegu käsil sissejuhatus "editorial" (siiani ei oska seda sõna väga hästi tõlkida) fotograafiasse ja reklaamindus tuleb hiljem. Ingledew (meie õppejõud) ähvardas esmaspäeval keskformaadikaameratega algust teha. Muideks, kaamerate klassifitseerimiseks on ta välja mõelnud geniaalse karuperekonna süsteemi, kus 35mm kaamera on beebikaru, keskformaat emakaru ja suurformaat isakaru.

Tervishoiu külje pealt niipalju, et umbes pool meie kursust, lektor kaasa arvatud, on haiged. Loengusaalis (tegelikult küll lihtsalt nurgakeses fotostuudiost, kus meie toolid ja asjad on) on alati kosta pidev köharagin ja nohuägin. Siiani olen nakatumata vastu pidanud.

Tegelikult tahtsin teile aga veidi oma tööst pajatada. Nimelt sain siis tööle kohalikku ööklubisse Moda. Meie firma teenib oma kasumi fotodega meenete müügist. Töötame kaheliikmeliste meeskondadena - fotograaf ja assistent/trükkal/sanguti. Fotograaf liigub klubis ringi, pildistab ja müüb tooteid, mis praegusel hetkel on sinu pildiga võtmehoidja, lamineeritud krediitkaardi suurune foto või a5 väljatrükk. Teine inimene võtab fotograafilt tellimused vastu, imeb pildid arvutisse, trükib vastavas suuruses välja ja valmistab vastava toote. Laupäeval olin trükkimise peal, sel neljapäeval ka ja laupäeval teen pilte - rollid vahetuvad. Otseselt keeruline töö ei ole, aga 10st õhtul 3-4ni hommikul tööl käia ei ole meelakkumine. Samas, 154 krooni eest tunnis (ema ütles, et saan tunnis rohkem kui tema eestis arstina) oleksin ma valmis hullemakski. Muidugi tuleb silmas pidada et eesti rahas maksab võileib ülikooli puhvetis pea 75 krooni. Samas peaks rulli filmi saama umbes sama raha eest.
Üks varjukülg asja juures on veel see, et nädalavahetustel pean enamasti siin koha peal passima ja ei saa näiteks Katile külla või Londonisse minna. Samas on aga soe söök nina ees.