suvereportaaž

Tere Jälle Kallis Lugeja!

Pole Sulle juba ammu rääkinud, kuidas mul läheb.

Suure Kurbusega pean tunnistama, et Katrinit õnnestus mul suve jooksul vaid paar korda näha ja tema tegemistest tean viimasel ajal väga vähe. Loodan, et tal läheb hästi ja ehk ta ka kunagi meile kirjutab, kus ta on ja millega tegeleb.

Nüüd aga katsun mõne reaga kokku võtta selle, mis rahvusvahelise õppe tandril viimasest postitusest saati juhtunud on. Arvestades seda, et viimati kirjutasin siia samuti Ühendkuningriigi pinnalt enne kui veel suveks Eestissegi sõitnud olin, on seda päris palju. Samas veetsin ma enamuse sellest ajast Teiega koos ja seega teate te enamust Eestimaa pinnal juhtunust ehk pareminigi kui mina.

Kohvri sain igatahes edukalt tagasi ja ka hiinannale sai tema oma tagastatud. Peale selle, et mu kohvri lukud nüüd nii hästi kinni ei käi (sest vaene hiinlanna pidi kohvri lahti kangutama, et sealt mu isikuandmeid leida), ei ole nagu kaotatud midagi.

Londonis oli mul esialgne plaan seal mõnda aega töökoha suhtes ringi nuuskida ja ehk suveks sinna tööle jääda. Tegelikkuses pean aga tunnistama, et puudus igasugune motivatsioon selle nimel pingutada. Küllap olin alateadvuses otsustanud koduriiki tagasi pöörduda. Tagantjärele ei pane ma seda ka imeks, sest selleks ajaks vajasin hädasti puhkust küllalt kurnavast kooliaastast.
Nädal, mis mul Londonis olekuks plaanitud oli, kulus kiiresti. Kaks või kolm päeva kulus mul küllaltki ajulagedalt uue filmikaamera ostmisele. Lukeri soovitusel leidsin ühe päris põneva poekese kesklinnas, mis kasutatud foto- ja filmitehnikaga tegeleb. Eri pangakaartidelt raha edasi-tagasi sokutamine ja ka tõik, et esimene kaamera, mille ostsin, töövõimetuks osutus, muutsid kaameraostu mitmepäevaseks küllaltki väsitavaks protseduuriks. Kokkuvõttes tasus kogu see mitmepäevane Greenwich - kesklinn liinil logistamine ja peamurdmine end aga ära, sest kaamera sain korraliku ja suvel õnnestus teda ka omajagu kasutada. Sellest aga hiljem.

Ma ei mäleta enam väga täpselt, aga lõpuks loobusin vist Londonis töö otsimisest üldse ja puhkasin viimased päevad Greenwichis. Luker tutvustas mulle kenasid kohalikke pubisid ja ka mõnda kaugemat, mis mööda Thames Walki Greenwichist pea tunni tee kaugusele jäävad.

Paari päeva pärast saabus aga kauaoodatud tagasilennu aeg. Iseenesest ei ole Londonist Eestisse lendamine mulle kui puruvaesele tudengile väga meeldiv tegevus, sest odavlend London - Tallinn marsruudil stardib hommikul väga vara. Minu öömaja asupaik Londonis ja lennu kellaaeg tähendavad kombineeritult seda, et kõige praktilisem on hilja õhtul kõige hilisema rongiga lennujaama sõita ja öö seal veeta.

Meenub, et metroos olid hilja õhtul mingisugused jamad ning pidin pool tundi tunnelis seisvas rongis ootama ja seejärel kusagil äärelinnas asuvas jaamas maapealsele rongile ümber istuma. Kesköö paiku poolunisena ja pikast metroos loksumisest kurnatuna ei ole Londoni äärelinnade metroo- ja rongijaamad just meeldiv kogemus. See, et naaberperroonil segaduses õpetajad eestlastest koolilaste rühma hallata üritasid, tegi asja veidi lõbusamaks. Metroojaamast lennujaamani sõitsin vist rongis jänest.

Tuleb välja, et lennujaamas ööbimisel on taktika väga oluline. Mina jõudsin Gatwicki liiga hilja ning kõik pikad pingid ning seinaääred olid juba magajaid täis. Magasin pingil istudes.

Lend ja see, kuidas Tallinnast Tartusse jõudsin, on meeles ähmaselt. Bussijaama viis mind nooremapoolne taksojuht. Vaevalt, et palju vestlesime, küllap olin selleks hetkeks päris kurnatud ja ainuke asi, mis meelel, oli Tartusse jõudmine.

Esimene asi, mis Tartust selgelt meeles on, on kuldne ja kihisev Premium, mille emaga La Dolce Vita-s einestades jõin. Siinse Fostersi ja muu lakega ei anna seda võrreldagi.

Siit edasi peaksin aga suve rekonstrueerimiseks oma pildiblogi kronoloogilises järestuses kõrvale võtma. Meeles on see, et esimese paari nädalaga õnnestus meil Pearuga kahe peale pimik kokku ajada, ja seda mitte üldse kalli raha eest. Seda sai suve jäädvustamisel ka küllaltki aktiivselt kasutatud.
Lisaks oli mul julgust ühel ilusal juuniõhtul viia jalutama neiu, kellega juba kevadvaheajal Tartus olles kohtunud olin. Tagantjärele tark tegu. Kuivõrd meil siin aga romantikablogi ei ole ja küllap teist enamus sellest ka üht-teist teavad, siis sellel rohkem pikemalt peatuma ei hakka. Kui uudishimu väga põletab, siis mind your own fucking business või küsige nendelt, kes teavad.
Suve meeldejäävamatest sündmustest võib ära mainida Matsi ja Liisa kolimise, Folgi, jalgrattamatka lõuna-eestis, puhkused Matsirannas ja Nõval ning lugematud olengud sõpradega.

Nüüd aga pisut ka sellest, mis siin möödunud kahe kuu jooksul saanud on.

Mäletan, et esimest korda oma uude koju jõudes pidin mõnda aega Robi ootama, sest temal olid võtmed. Nosisin kohvri otsas istudes kala ja kartulit.
Minu toas, nagu ka ülejäänud majas, valitses paras segadus. Remont ei olnud veel päris läbi. Minu voodil lebas muruniiduk ja remondimehed olid mööbli segiläbi hunnikustanud. Esimese öö pidin magama üle maja otsitud kardinates, sest voodipesu mul ju ei olnud.

Esimene nädal kulus meil kõigil sisse kolimiseks, maja korda seadmiseks ja vajalike vidinate hankimimseks. Minul oli veel vaja tegeleda oma asjade endisest ühikast kätte saamisega.

Nüüdseks olen muiduigi juba sisse elanud. Kool käib vähemalt samasuguse tempoga, nagu eelmisel aastal, ja armu ei anta. Õnneks võtan juba paari nädala pärast nädalakese puhkust ja siis pole ka jõulud enam kaugel. Selleks ajaks on pool ülikoolist põhimõtteliselt läbi.

Nüüd sai pisut kirjutatud.

Kuulmiseni,

akadeemiline aasta lõppenud!

Nonii.

Minu esimene akadeemiline aasta University of Gloucestershire's on läbi. Võib öelda, et tegemist oli väga eduka aastaga.

Käesolevaga soovin jaksu ja jõudu kõigile meie Eestis õppivatele kolleegidele, kes minu teadmiste järgi praegu kõige paksema sessi käes higistavad.

Nüüdseks olen oma ühikatoast juba välja kolinud, istun sugulaste juures Londonis ja sõidan varsti oma kaotatud kohvrile järele.
Nimelt võttis keegi hiinlannast daam eile bussijaamas bussist enda kohvri asemel minu oma ja sõitis sellega koju. Ega ma talle seda väga pahaks pane, sest haarasin isegi esiotsa tema kohvri, kuid suured vinni puhhi kleepsud selle pinnal panid mu kärmelt taipama, et tegu pole õige asjaga. Õnneks oli täna hommikuks läbi shanghai jõudnud minu e-postkasti õige kiri ja peatselt peaksin oma kohvri kätte saama. Enne õhtut ma aga ei hõiska ja vaatame, kuidas asi tegelikult läheb.

ja nüüd: kuu aega ühe postitusega.

Tuleb pikem lugemine. Varuge aega ja võileibu.

Kuivõrd meil siin selles blogis selline rahvusvaheline teema on, mõtlesin katsuda teile koguda oma hajusad mõtted teemal "kaks ja pool nädalat Shanghais". Pilte muidugi panen oma tavalisse pildiblogisse, mille leiate paremalt.

Nüüd tagantjärele mõeldes ei teeks ju paha kergelt üle käia ka nädalavahetusest Lyonis ja pea kahest nädalasdt kaunite inimestega kaunil kodumaal. Pisut ka siis nendest ehk kokkuvõtvalt möödunud pisut üle kuu pikkusest perioodist eemal Cheltenhamist.

Ja nüüd veel rohkem tagantjärele mõeldes mainin ära ka nädalavahetuse Londonis Marustete perekonnaga. Käisime hiinalinnas söömas, naisi (vist) Portobello Marketil turutamas ja eksisime kuhugi võssa ära.
Käisime kristjaniga pool päeva niisama ringi vahtimas ja muidugi ei saanud mänguasjapoes legost peenist ehitamata jätta.

Võtan siis kronoloogilises järjekorras ja vaatame, mis välja tuleb.

Esiteks siis transiit Chelt. - London.
Armastet kodulinnast (see nüüd oli muidugi nali ja huumor) lahkusin 13. märtsil. Bussisõit möödus rahulikult ja ei ilmutanud mingitki märki sellest, mis mind ees ootas.
Sel korral oli mul Londonis ööbimine küllaltki keerukas ja väheproduktiivne tegevus. Nimelt pidin ma sel korral ööbima mitte oma tavalises pesas, vaid logistiliselt veidi keerulisemalt ligipääsetavas kohas. Ja kõike seda umbes kahe tunni une nimel, et kell kaks hommikul tõusta alustamaks seiklemist kella viieks hommikult Gatwicki jõuda.

Olles lasnud kohalikel end õhtul toitlustada (ja äitäh selle eest!) tõusingi enne koitu, et kahe bussiga (sest metroo ju nii vara ei tööta ja üleüldse on pool sellest pidevalt remondis) kohvrit vedades läbi öise londoni logistada.
Õnneks oli vahepeatuses piisavalt klubist tulnud vintis kebabilätsutajaid ja väga ebaturvaline tunne ei tekkinud. Puhta kokkujuhtumusena vahetasin busse New Cross Gate peatuses, kus paari nädala eest Kristjani ja kambaga seigelnud olin.

Kergelt masendav on see, et hommikul seitsmese lennu peale jõudmiseks tuli kell kaks üles tõusta, aga mis teha. Väga pikki ootepause kuskil ei tekkinud ja seega ei saaks öelda, et paanikas äratuse liiga varajaseks oleksin pannud.

Olles linnaliinidega Victoriasse jõudnud, istusin sealt Gatwicki viiva mikrobussi peale. Jagasin bussi pundi tundub et Londonis õppivate rahvusvaheliste umbes minuvanuste noormeestega, kes täiesti juhuslikult samuti Lyoni mingisugusesse laagrisse sõitsid. Arutasid pikalt ja laialt, kes kunas ja kuidas naisi saab. Öise une pikendamise kõrvalt nägime, kuidas Bentley katki sõideti. Onu kimas lihtsalt ristmikust punasega üle ja otse raudaia otsa. Ei saanudki nagu täpselt aru et miks.

Lend Lyoni möödus suuremate sündmusteta, nähtavasti magasin. Edasi buss kesklinna ja tramm Kristjani - Liisi (ülikooli)linnakusse. Trammis jämmisime kodutu mustanahalisega. Tal oli mängumobiiltelefon, kust ta viisijuppe lasi ja siis ise peale ümises. Kahjuks läks ta teises peatuses maha.

Peale pikka aega vanu sõpru näha oli hea meel.

Nende elamisest niipalju, et üldtasemelt minu urkaga võrreldav, kuigi neil on kahesed toad. Linnak ise meenutab mulle sadat aakrit tallinna linnahalli. Vananev ja lagunev ebafunktsionaalne moest läinud betoonarhitektuur.

Nädalavahetus Lyonis oli tuus. Tutvusin mõningate Liisi - Kristjani kolleegidega, nägin ära kurikuulsa kevadrullikoha (soovitan!) ja palju muud. Vaatasime üle mõlemad Lyoni kuulsad kirikud ja kolasime vanalinnas. Linn jättis väga hea mulje ja silmagi pilgutamata elaks seal mingi aja. Üüriks mõne postkaartlikult poollagunenud korteri mäeküljel, timmiks veini (ja õlut!) ning elaks boheemlasseelu.

Käisime läbi kohalike eestlaste seltskonnaga, kes tundusid väga mõnusad inimesed.

Üldiselt oli atmosfäär täpselt selline, nagu ma ootasin. Vaadake suvalist prantsuse suvefilmi ja peaksite aimu saama. Igatahes lähen kunagi tagasi.

Nüüd tuleb mulle meelde, et ka Lyoni-käigust peaks ehk veel mõned pildid üles panema.

Seejärel aga üle Berliini Lyonist Tallinna. Berliinis sadas lund. Tallinnas oli ka külm. Sellegipoolest on Eestisse tagasi jõudmine väga mõnus tunne. Teadev proffessionaalimuie tuleb nagu iseenesest huulile.
Jõudsin nii efektiivselt bussijaama bussile, et isa, kes lennujaama vastu tulemisega viis minutit hiljaks jäi, jõudiski mulle alles bussiuksel järele.
Bussis kohtusin Tarmoga, vaatasime filmi ja lebotasime tagaistmel.
Tartus käisime emaga söömas. Meil on mõnus dolcevita-traditsioon kujunenud. Seal on jätkuvalt väga head söögid.

Kuna Mats & co pirises midagi akadeemilise töö nimel, siis esimesel õhtul Tartus rohkem midagi ei teinudki.

Pildide abil järge ajades tundub, et teise päeva vedelesin niisama kodus, õhtul käisime vanaema pool ja seejärel Matsi pool nagu ikka tola tegemas. Sai indiaani pokker ära mängitud, vanad sõbrad ära nähtud, esimesed eesti õlled tehtud ja oli tore.

Kolmandal päeval tundub et oli (vot see on see jama et kui kuu aja sisse aasta jagu mälestusi kuhjub siis päris täpselt ei mäleta, millal mida tegid.) perekondlik lõunasöök vanaema juures. Võibolla käisin ka õhtul Matsi juures, sest ma nagu mäletaks, et olin seal korra ilma kaamerata ka, aga siis pole jällegi piltide võimalik järelselgitust teha, niiet need kes paremini teavad, võivad ise öelda.

Siis oli meil Kairi juures söömine ja Munade värvimine. Kuna Kristjanit ei olnud, otsustasin fallosnaljad enda peale võtta. Tutvusin Annaga, keda mõned teist teavad ja mõned vist ei tea. Väga Huvitav Inimene. Otsustasin ennast järgmisel päeval tema juures toimuvale üritusele kutsuda.

Järgneva mainimisväärne üritus ongi (vist) viiendal päeval eelnimetatud üritus. Tutvusin uute Huvitavate Inimestega ja Märt pärast rääkis, et olime päris purjus olnud. Mina muidugi jätkuvalt salgan kõike.

Siis olime jälle Matsi juures ja mängisime juba täiustatud tikkude süsteemiga indiaani pokkerit.

27. märtsil oli minu Järelsünnipäev Eesti inimestele. Ega mul siin inglismaal suuremat sünnipäevapidu polnudki ja seega oli ka see vaja ära pidada. Tulid sõbrad kokku ja oli tore, aga sellel üritusel olite te ju ka ise kohal ja seega mida siin ikka rohkem kirjutada.

30. Märtsi õhtul oli Tammuri sünnipäev.

1. aprilli õhtul vastu teist oli meeldiv õhtupoolik Anna seltskonna ja kanaga. Käisime Romaniga Maailmas joomas. Kui ma vaid mäletaks, mis selle joogi nimi oli. Päris peen cointreau-põletamise rituaal. Kui kõik lahkusid, saatsime Anna koju ära, vestlesin mõned minutid Liisaga ta köögis ning vantsisin rõõmsal meelel koju. Vist läks sel ajal ka juba valgeks.

Teisel aprillil veetsin viimase õhtu sõpradega Matsi juures et alustada järgmisel päeval teekonda ööbimisega Tallinnas Shanghai poole.

Tartust lahkumine on mulle iga kord raske. Seekord bussis istudes ja bussijaamast välja veeredes mõistsin kui palju ma oma sõpru austan ja armastan. Nii neid, keda tunnen juba esimesest eluaastast vanemate kaudu, kui neid, kellega alles sel korral Tartus kohtusin.
Kui iganes raske Tartust lahkumine ja elu siin ei oleks, on tagasitulek iga kord seda magusam.
Et me kohtumimsed ei lõpeks!

Tallinna jõudsin vist õhtupoolikul, kohtusin korraks Maarjaga ja kobisin magama. Tõusta oli vaja vara.

Shanghaisse jõudsin 3 lendu ja umbes 24 ärkvelolekutundi hiljem. Kuna ajavahe tõttu jõudsime kohale hommikul, olin õhtul hotellis voodisse varisemise ajaks üleval olnud 36 tundi. Ei olnud nii hull, kui oleks võinud arvata.

Üldmulje linnast on väga positiivne. Katsun sel suvel tagasi minna.

Kogu Shanghais-oleku vältel elasime Dong Hua (ehk Shanghai Tekstiiliülikooli) hotellis. Nende linnak on nii suur, et oma hotell on mõistlik lahendus. Ainult ühe öö olime Suzhou ülikoolis (Suzhou asub shanghaist rongiga umbes tunni kaugusel).

Esimene elamus Shanghais oli maglev-rong lennujaamast linna. Tippkiirus meie sõidul 417 km/h. Seda, et sakslased selle süsteemi arendamisest turvakaalutlustel loobunud on, meile muidugi ei öeldud. Hiinlasi väike ebastabiilsus hirmutavat ei tundunud.

Õhtul oli pisukene bankett ülikooli inimestega ja läksimegi magama. Laias laastus võib öelda, et Shanghai kandi bankettidel kõlbab süüa umbes pool pakutavast. Ülejäänu haiseb, võdiseb või on muul moel küllaltki ebameeldiv.

Teisel päeval vaatasime üle galerii, kus hiljem näituse tegime. Selle käigus saime esimesed kogemused linnas liiklemisest. Õnneks on kõik metroo- ja tänavasildid ka inglise keeles nii et navigeerimine polegi väga keeruline.

Järgmine päev oli meil piltide järgi vaadates vaba. Käisime otsimas Shanghai ekvivalenti vanalinnale, aga ei leidnud seda vist. Väga põnev oli sellegipoolest. Vaatasime ära linnaarengumuuseumi. Tenniseväljakusuurune Shanghai makett.

Esimesel nädalal pakkusid lektorid igaks õhtuks pubi, kus kokku saada ja neis ka käisime.

Vist kolmandal päeval tutvusime Dong Hua ülikoolilinnakuga ja Sam nikastas jala. Ma ei saagi täpselt aru, kuidas selleks terve päev läks. Võibolla oli ka tai-chi tund samal päeval.

Järgmisel päeval üleülikooliline pingpongiturniir. Ka meie osalesime. Õhtul projekt kohalike hiina tudengitega järgmisel päeval kohtusimegi inimestega, kellega koos suure osa ülejäänud ajast koostööd tegime.

Moodustati meeskonnad kahest kohalikust tudengist, ühest fotograafist ja ühest taani majandustudengist. See taani kool on päris põnev värk ja vääriks eraldi käsitlemist, aga ma praegu ei viitsi. Saime kätte oma ülesande ja käisime kohalikus pelmeeniurkas plaani pidamas. Pooleteisenädalase töö tulemusena pidi valmima näitus üldteemaga sotsiaalne innvovatsioon, kus iga meeskond mingit pisemat alateemat käsitles. Meie teema oli sotsiaalne innovatsioon ja kuritegevus.
Samal päeval tegime ka kolm intervjuud, millest said meie projekti alustalad. Käisime muu hulgas ka kohalike ameeriklastest muusikaprodutsentide katusestuudios. Sain maja katusele ronida ja pilti teha. Vaade ja fiiling olid hingematvad.

Vahemärkusena tõik, et leidsime endale piljardiklubi kus nii mõnelgi õhtul käidud sai.

Edasi möödusid päevad töiselt. Lisaks põhiprojektile kuritegevuse vallas veetsime ühe reede kohalikus galeriis näitust teha. Lisaks varem inglismaal valmis tehtud fotodele tegime koha peal installatsioone jne. Kogu selle asja vahel jõudsime õhtuti ka väljas käia.

Teisel vabal päeval nägin ära maailma suurima rulapargi, mis ei olnud sugugi nii muljetavaldav, kui ma oleksin lootnud. Tegime rulafotot poistega.

Siis sõitsime kaheks päevaks (ja üheks ööbimiseks) Suzhou ülikooli. Reisi tipphetk oli meeskonnakaaslasega kohalikus hiina peres käimine pisikeses külas keset loodust. Täiesti vastupidine kogemus Shanghaile. Pildistasin projekti jaoks nende last.

Siis suure projekti lõppnäitus ja tulimegi ära.

Mulje täiesti kustumatu ja kindlasti lähen tagasi. Ehk juba sel suvel.

esimene juubel tsiviliseeritud euroopas

Esmalt suur tänu kõigile, kes mind eile elektoonilisel vm. teel meeles pidasid. Ikka on hea teada, et keegi veel mäletab mind kaugel mere taga.

Teiseks, palju õnne 90. sünnipäevaks meie Vabariigile.

Vastupidiselt viimase paari aasta traditsioonile, ei ole mul 2008. issanda aastal Eesti Vabariigi Iseseisvuspäeval suuremat pohmelli. Ma loodan, et ma kellegi lootusi sellega väga ei petnud, (kas nii saab eesti keeles öelda?) aga teid kedagit polnud ju siin ja brittide traditsiooniline kostüümidesse riietumine ja ennast (rõvedates briti) klubides umbe joomine pole väga minu rida. Mina ikkagi olen võtnud põhimõtteks end kostümeerida ainult tõsiste sündmuste nagu rebaste retsimine jm. puhul.
Veetsin suuresti koduse päeva, tegin õlut ja pitsat ning nautisin mittemidagitegemist. Poisid tõid veel õlut juurde ka ja ühesõnaga peeti mind ka siinpool tiiki meeles.

Suurem pummeldamine on plaanis: a) londonis ja b) Vabariigi pinnal millalgi märtsikuus. Sellest viimasest kuulete kõik kindlasti ka lähemalt.

hakkan harjuma.

Kuigi praegu on hall uni ja silmad eriti lahti ei püsi, sest olin eile neljani tööl ja pidin täna vara tõusma, et raamatukokku printima jõuda, võib üldiselt öelda, et asjad lähevad pigem ülesmäge.

Rahaliselt on seis muidugi täpselt sama hägune, nagu ta koguaeg olnud on. Hetkel on raha vähe, aga vähemalt on olemas mingisugune idee, kust teda juurde tulla võiks ja esimesed sammud uue töö(koha) poole on tehtud. Sellest aga juba siis, kui millestki päriselt rääkida on.

Hakkan vist kohaliku eluga enamvähem ära harjuma. Kui eestist lahkumise must masendus mööda sai, hakkas päris mõistlik. Üldiselt hakkab tekkima mingisugune perspektiivitunne ja ei tundu enam ilmvõimatu, et siin kolm aastat vastu pean. Hakkab tekkima mingisugune idee sellest, kuidas seda elu siin elada ja mida edasi teha.

haigla kommipoe tasemel

Täna õnnestus mul siis osa saada siinsest NHS-ist. No kokkuvõtvalt võib öelda, et tervishoiusüsteem haiglas toimib täpselt sama halvasti kui meil, Eestis. Samas nagu absoluutselt kõigega siin Suurbritannias - bürokraatiat on viis korda rohkem kui kuskil mujal!

Alustan siis sellest, et teatud sportlikel põhjustel, millel ma pikemalt ei peatuks, suutsin ma laupäeval nii õnnetult kukkuda, et väänasin mingi kõõluse paremal jalal välja (ma tean, et see on äärmiselt detailne ja asjatundlik kirjeldus:D aga see pole üldse oluline praegu). Kuna täna ikka kõndida ei saanud, sundisid kõik mind arsti juurde minema. Kõigepealt taksoga GP juurde. Registratuuris küsiti kümme minutit minu käest küsimusi, alates sellest, miks ma sinna tulin üldse, lõpetades küsimustega, mis ma hommikuks sõin ja kas mul on ikka väga valus. No ei ole, ma niisama tulin juttu rääkima. Pärast pikka paberimajandust öeldi, et tegelikult peaksin ma minema hoopis haiglasse. Aga nad tänasid mind informeerimast! Tore on, rõõm on minupoolne.

Edasi siis taksoga haiglasse, jälle registratuuri. Seekord polnud mu probleem neile üldse nii oluline (ilmselt nad teadsid, et keegi niikuinii niipea minuga ei tegele). Kõigepealt siis mingi ankeet. Tehti kindlaks, kuidas ma haiglasse tulin? Taksoga. Kas ma enne GP juures käisin? Kahjuks küll. Kuidas mu nimi on? N-I-G-U-L (ja kirja sai ikka Nigol). Sünniaastaks märgiti 1998, ma olin meelitatud (arst vaatas küll pärast veidi kahtlaselt). Ja alles siis jõuti küsimuseni, et mis mul siis viga on.. Kuna mina väga hästi neid tervisega seotud termineid ei teadnud, seletas olukorda Luke. Siis paluti istuda ja oodata, kuni kutsutakse.

Ootasime kaks ja pool tundi, aga see oli peaaegu et kõige suurem kultuurišokk! Esiteks, kuna enamik arste-õdesid pole kaugeltki mitte kohalikud ega üldse eurooplasedki, siis oli kõigil töötajatel "aega küll". Ühesõnaga toodi kiirabiga kohale üks vanem mees ja seletati valveõdedele paaniliselt midagi südame ja teadvuse kaotamise kohta. Kiirabiarstid lahkusid siis ja kaks õde ka (arvatavasti kellaviie teed jooma) ning see mees lamas voodis tilgutite all (välisukse ees, kus kõik traumapunkti patsiendid ootasid ja kus oli metsikult külm!) vähemalt veerand tundi enne kui ta minema kärutati. Ma tõsiselt mõtlesin, et see asi ei lõppe hästi..

Tore ja täiesti teistmoodi kogemus minu jaoks oli naine, kes hiiglasuure käruga mööda ootesaali ringi sõitis ja kõigile komme, šokolaadi, limonaadi, kartulikõrpse jms pakkus (nagu suvel Pärnu rannas jäätist müüakse!).. minul küll kõiki neid traumasid nähes väga isu ei tekkinud, aga britte see ei heidutanud. Üks toekam tädi kui teine, aga suu käis kogu aeg!

Lisaks sellele pakkus parajalt tsirkust ka üks arsti ootav vanatädi, kes iga kord, kui õde mõne patsiendi nime hõikas, karjus: "Good luck, my dear!" Lõpuks kutsuti mind ka, aga enne kui ma arsti näha sain, pidi vanemõde täitma veel kaks paberit (kusjuures küsimused oli 90% samad, mis enne!). Viimaks sain siis arsti vastuvõtule minna. Kena ja viisakas noormees oli, aga kahjuks teadmistega ta mind väga ei vapustanud. Röntgenit teha ei viitsitud, ütles mulle selle asemel äärmiselt targad sõnad: "I'm afraid that for the next two or three weeks you just have to tolerate the pain while walking." Cheers! Täpselt see info, milleks ma kõik need tunnid ootasin!

mis vahepeal toimunud on

Üldiselt pean tunnistama, et minust saab ilmselt eesti esimene täiskohaline proffessionaalne nostalg. Kahekümneviieselt pikk habe ees ja elan minevikus. Ma ei tea kas see tuleb sellest, et praegu on elu raske ja kõik helged mälestused on veel seoses eestiga, või millest, aga praegu on küll tunne, et vanasti oli elu parem ja rohi rohelisem.
Kuigi rõvenilbetest eksamitest ja tont teab veel millest (mitte et ma isiklikult oleksin pidanud või viitsinud nendeks väga pingutada) on möödas ju vähem kui aasta, aga härma-aegu meenutan juba rõõmsa ohkega nagu oma vanemaid jmt. korduvalt olen näinud tegevat. Tuli meelde järjekordne passimine aulas mäletamata põhjustel, kui rolpa ja kristjan moderntantsu tegid. Rolpa mängis vist klaverit ja krissu tantsis. Geniaalne. Selle saare peal ma selliseid pärle veel kohanud ei ole.

Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest rääkida, vaid pisut pajatada sellest, mis vahepeal toimunud nii reaalselt kui ka plaanide ja ideede vallas.

Peale eelmiskordset kirjutamist olen veel korra londonis käinud, seekord vanematega. Üldiselt ongi mul viimastel nädalatel olnud skeem kaks nädalavahetust tööd - üks londonis. Vanemad käisid mul siin Cheltenhamis ka külas, ööbisid ühe öö kohalikus hotellis ja laupäeval sõitsime koos läbi Oxfordi Londonisse. Vaatasime ära ka Gloucesteri katedraali, mis oli päris muljetavaldav, vististi üks suuremaid euroopas kui mitte terves maailmas ja sigavana. Ühesõnaga kui teist keegi siiakanti kunagi satub, soovitan ära vaadata. Kui ma nüüd midagi sassi ei aja, siis nad vist filmisid mingisuguse Potteri-filmi osad ka seal, äkki saate sealt kaeda.
Londonis veetsime tegelikult sugulaskondliku õhtu, sest ööbisime mu onutütre juures.
Üldse on mul Londoniga see hea, et saan seal mõistuse piires tasuta ööbida eelmainit sugulase diivanil. Nende vaatepunktist see muidugi ehk nii hea ei ole.

Nüüd on olnud kaks Cheltenhami-nädalavahetust, mil lootsin töötada, aga ei antud vahetusi. Ma ei tea kas nad on midagi sassi ajanud või ei jätku lihtsalt kõigile töötajaile tööd. Hetkel ma selle pärast väga pead ei murra (kuigi ilma tööta ei tule ka palka ja süüa aga vast pean jõuludeni vastu), sest kavas on selle töö pealt võimalikult kiiresti ära saada. Muidugi praktikas võib karta, et akadeemilise aasta lõpuni e. kevadeni tuleb kindasti ära kannatada, aga saame näha. Ei näe põhjust oma nädalavahetuse-öid purjus brittide higi järgi lehkavais pimedais koridorides raisata kauem kui vaja.
Kuivõrd sain nüüd selle nädalavahetuse sellest puhata ja tundub, et ka järgmine nädalavahetus tööd mulle ei leidu, siis on olukord talutav. Küll aga tuleb söömise pealt kokku hoida.

Ülejärgmine nädalavahetus tuleb aga rõõm suur, sest veedan ühe õhtu Londonis, ning lendan siis juba tagasi kodumaale teie kõigiga kohtuma.

Mida ma aga kogu selle aja jooksul siin Cheltenhamis teinud olen? Esiteks muidugi ohtralt koolitööd. Sellest siin üldiselt väga puudust nagu ei tule. Esimesed ühesa nädalat kestnud sissejuhatav moodul (olgu küll mainitud, et tegelikult toimuvad alati kaks - kolm moodulit paraleelselt) lõppes, ning sellega seonduv paberitöö sai vormistatud ja hindamisse antud. Seisneb see siis tööraamatu e. workbooki ja portfolio vormistamises. Kui nad tagasi saan, ehk teen neist ka mõne klõpsu ja panen siia üles. Üldiselt võib öelda, et mooduli tulemusena valminud piltides olen ma küllaltki pettunud ja oleksin tahtnud paremini teha, aga oma eesmärgi ehk minusse uute teadmiste sisestamise täitsid nad ideaalselt. Tootsin omajagu saasta, aga sain palju targemaks.
Nüüd algas digifoto moodul ja selle raames õpetatakse meile järeltöötlust ja erinevate piltide kokku monteerimist. Tõotab tulla põnev.

Koolivälist elu mul tänu tööle ja muudele mõnudele eriti ei ole. Leian küll pea igal õhtul aega, et mõni film ära vaadata (korrusekaaslaste filmikogu on muljetavaldav - ja täiesti legaalne), aga nädalavahetuseti suuremaid projekte ette võtta ei saa/jõua/viitsi.
Eile ehk laupäeva õhtul oli SU baaris ühikate ühine jõuluõhtu. Selle raames esineti, britid said jälle erinevaid totrusi selga panna, ja oldi muidu lõbusad - kes rohkem, kes vähem. Üldiselt selline aktuse ja õllejoomise vahepealne üritus rõhuasetusega õllejoomisel. Mis iseenesest pole muidugi paha.

Kui Kati minust ette ei jõua, kirjutan teile peatselt jälle. Kui me just enne Eestis ei kohtu.