pühapäev, 20. aprill 2008

ja nüüd: kuu aega ühe postitusega.

Tuleb pikem lugemine. Varuge aega ja võileibu.

Kuivõrd meil siin selles blogis selline rahvusvaheline teema on, mõtlesin katsuda teile koguda oma hajusad mõtted teemal "kaks ja pool nädalat Shanghais". Pilte muidugi panen oma tavalisse pildiblogisse, mille leiate paremalt.

Nüüd tagantjärele mõeldes ei teeks ju paha kergelt üle käia ka nädalavahetusest Lyonis ja pea kahest nädalasdt kaunite inimestega kaunil kodumaal. Pisut ka siis nendest ehk kokkuvõtvalt möödunud pisut üle kuu pikkusest perioodist eemal Cheltenhamist.

Ja nüüd veel rohkem tagantjärele mõeldes mainin ära ka nädalavahetuse Londonis Marustete perekonnaga. Käisime hiinalinnas söömas, naisi (vist) Portobello Marketil turutamas ja eksisime kuhugi võssa ära.
Käisime kristjaniga pool päeva niisama ringi vahtimas ja muidugi ei saanud mänguasjapoes legost peenist ehitamata jätta.

Võtan siis kronoloogilises järjekorras ja vaatame, mis välja tuleb.

Esiteks siis transiit Chelt. - London.
Armastet kodulinnast (see nüüd oli muidugi nali ja huumor) lahkusin 13. märtsil. Bussisõit möödus rahulikult ja ei ilmutanud mingitki märki sellest, mis mind ees ootas.
Sel korral oli mul Londonis ööbimine küllaltki keerukas ja väheproduktiivne tegevus. Nimelt pidin ma sel korral ööbima mitte oma tavalises pesas, vaid logistiliselt veidi keerulisemalt ligipääsetavas kohas. Ja kõike seda umbes kahe tunni une nimel, et kell kaks hommikul tõusta alustamaks seiklemist kella viieks hommikult Gatwicki jõuda.

Olles lasnud kohalikel end õhtul toitlustada (ja äitäh selle eest!) tõusingi enne koitu, et kahe bussiga (sest metroo ju nii vara ei tööta ja üleüldse on pool sellest pidevalt remondis) kohvrit vedades läbi öise londoni logistada.
Õnneks oli vahepeatuses piisavalt klubist tulnud vintis kebabilätsutajaid ja väga ebaturvaline tunne ei tekkinud. Puhta kokkujuhtumusena vahetasin busse New Cross Gate peatuses, kus paari nädala eest Kristjani ja kambaga seigelnud olin.

Kergelt masendav on see, et hommikul seitsmese lennu peale jõudmiseks tuli kell kaks üles tõusta, aga mis teha. Väga pikki ootepause kuskil ei tekkinud ja seega ei saaks öelda, et paanikas äratuse liiga varajaseks oleksin pannud.

Olles linnaliinidega Victoriasse jõudnud, istusin sealt Gatwicki viiva mikrobussi peale. Jagasin bussi pundi tundub et Londonis õppivate rahvusvaheliste umbes minuvanuste noormeestega, kes täiesti juhuslikult samuti Lyoni mingisugusesse laagrisse sõitsid. Arutasid pikalt ja laialt, kes kunas ja kuidas naisi saab. Öise une pikendamise kõrvalt nägime, kuidas Bentley katki sõideti. Onu kimas lihtsalt ristmikust punasega üle ja otse raudaia otsa. Ei saanudki nagu täpselt aru et miks.

Lend Lyoni möödus suuremate sündmusteta, nähtavasti magasin. Edasi buss kesklinna ja tramm Kristjani - Liisi (ülikooli)linnakusse. Trammis jämmisime kodutu mustanahalisega. Tal oli mängumobiiltelefon, kust ta viisijuppe lasi ja siis ise peale ümises. Kahjuks läks ta teises peatuses maha.

Peale pikka aega vanu sõpru näha oli hea meel.

Nende elamisest niipalju, et üldtasemelt minu urkaga võrreldav, kuigi neil on kahesed toad. Linnak ise meenutab mulle sadat aakrit tallinna linnahalli. Vananev ja lagunev ebafunktsionaalne moest läinud betoonarhitektuur.

Nädalavahetus Lyonis oli tuus. Tutvusin mõningate Liisi - Kristjani kolleegidega, nägin ära kurikuulsa kevadrullikoha (soovitan!) ja palju muud. Vaatasime üle mõlemad Lyoni kuulsad kirikud ja kolasime vanalinnas. Linn jättis väga hea mulje ja silmagi pilgutamata elaks seal mingi aja. Üüriks mõne postkaartlikult poollagunenud korteri mäeküljel, timmiks veini (ja õlut!) ning elaks boheemlasseelu.

Käisime läbi kohalike eestlaste seltskonnaga, kes tundusid väga mõnusad inimesed.

Üldiselt oli atmosfäär täpselt selline, nagu ma ootasin. Vaadake suvalist prantsuse suvefilmi ja peaksite aimu saama. Igatahes lähen kunagi tagasi.

Nüüd tuleb mulle meelde, et ka Lyoni-käigust peaks ehk veel mõned pildid üles panema.

Seejärel aga üle Berliini Lyonist Tallinna. Berliinis sadas lund. Tallinnas oli ka külm. Sellegipoolest on Eestisse tagasi jõudmine väga mõnus tunne. Teadev proffessionaalimuie tuleb nagu iseenesest huulile.
Jõudsin nii efektiivselt bussijaama bussile, et isa, kes lennujaama vastu tulemisega viis minutit hiljaks jäi, jõudiski mulle alles bussiuksel järele.
Bussis kohtusin Tarmoga, vaatasime filmi ja lebotasime tagaistmel.
Tartus käisime emaga söömas. Meil on mõnus dolcevita-traditsioon kujunenud. Seal on jätkuvalt väga head söögid.

Kuna Mats & co pirises midagi akadeemilise töö nimel, siis esimesel õhtul Tartus rohkem midagi ei teinudki.

Pildide abil järge ajades tundub, et teise päeva vedelesin niisama kodus, õhtul käisime vanaema pool ja seejärel Matsi pool nagu ikka tola tegemas. Sai indiaani pokker ära mängitud, vanad sõbrad ära nähtud, esimesed eesti õlled tehtud ja oli tore.

Kolmandal päeval tundub et oli (vot see on see jama et kui kuu aja sisse aasta jagu mälestusi kuhjub siis päris täpselt ei mäleta, millal mida tegid.) perekondlik lõunasöök vanaema juures. Võibolla käisin ka õhtul Matsi juures, sest ma nagu mäletaks, et olin seal korra ilma kaamerata ka, aga siis pole jällegi piltide võimalik järelselgitust teha, niiet need kes paremini teavad, võivad ise öelda.

Siis oli meil Kairi juures söömine ja Munade värvimine. Kuna Kristjanit ei olnud, otsustasin fallosnaljad enda peale võtta. Tutvusin Annaga, keda mõned teist teavad ja mõned vist ei tea. Väga Huvitav Inimene. Otsustasin ennast järgmisel päeval tema juures toimuvale üritusele kutsuda.

Järgneva mainimisväärne üritus ongi (vist) viiendal päeval eelnimetatud üritus. Tutvusin uute Huvitavate Inimestega ja Märt pärast rääkis, et olime päris purjus olnud. Mina muidugi jätkuvalt salgan kõike.

Siis olime jälle Matsi juures ja mängisime juba täiustatud tikkude süsteemiga indiaani pokkerit.

27. märtsil oli minu Järelsünnipäev Eesti inimestele. Ega mul siin inglismaal suuremat sünnipäevapidu polnudki ja seega oli ka see vaja ära pidada. Tulid sõbrad kokku ja oli tore, aga sellel üritusel olite te ju ka ise kohal ja seega mida siin ikka rohkem kirjutada.

30. Märtsi õhtul oli Tammuri sünnipäev.

1. aprilli õhtul vastu teist oli meeldiv õhtupoolik Anna seltskonna ja kanaga. Käisime Romaniga Maailmas joomas. Kui ma vaid mäletaks, mis selle joogi nimi oli. Päris peen cointreau-põletamise rituaal. Kui kõik lahkusid, saatsime Anna koju ära, vestlesin mõned minutid Liisaga ta köögis ning vantsisin rõõmsal meelel koju. Vist läks sel ajal ka juba valgeks.

Teisel aprillil veetsin viimase õhtu sõpradega Matsi juures et alustada järgmisel päeval teekonda ööbimisega Tallinnas Shanghai poole.

Tartust lahkumine on mulle iga kord raske. Seekord bussis istudes ja bussijaamast välja veeredes mõistsin kui palju ma oma sõpru austan ja armastan. Nii neid, keda tunnen juba esimesest eluaastast vanemate kaudu, kui neid, kellega alles sel korral Tartus kohtusin.
Kui iganes raske Tartust lahkumine ja elu siin ei oleks, on tagasitulek iga kord seda magusam.
Et me kohtumimsed ei lõpeks!

Tallinna jõudsin vist õhtupoolikul, kohtusin korraks Maarjaga ja kobisin magama. Tõusta oli vaja vara.

Shanghaisse jõudsin 3 lendu ja umbes 24 ärkvelolekutundi hiljem. Kuna ajavahe tõttu jõudsime kohale hommikul, olin õhtul hotellis voodisse varisemise ajaks üleval olnud 36 tundi. Ei olnud nii hull, kui oleks võinud arvata.

Üldmulje linnast on väga positiivne. Katsun sel suvel tagasi minna.

Kogu Shanghais-oleku vältel elasime Dong Hua (ehk Shanghai Tekstiiliülikooli) hotellis. Nende linnak on nii suur, et oma hotell on mõistlik lahendus. Ainult ühe öö olime Suzhou ülikoolis (Suzhou asub shanghaist rongiga umbes tunni kaugusel).

Esimene elamus Shanghais oli maglev-rong lennujaamast linna. Tippkiirus meie sõidul 417 km/h. Seda, et sakslased selle süsteemi arendamisest turvakaalutlustel loobunud on, meile muidugi ei öeldud. Hiinlasi väike ebastabiilsus hirmutavat ei tundunud.

Õhtul oli pisukene bankett ülikooli inimestega ja läksimegi magama. Laias laastus võib öelda, et Shanghai kandi bankettidel kõlbab süüa umbes pool pakutavast. Ülejäänu haiseb, võdiseb või on muul moel küllaltki ebameeldiv.

Teisel päeval vaatasime üle galerii, kus hiljem näituse tegime. Selle käigus saime esimesed kogemused linnas liiklemisest. Õnneks on kõik metroo- ja tänavasildid ka inglise keeles nii et navigeerimine polegi väga keeruline.

Järgmine päev oli meil piltide järgi vaadates vaba. Käisime otsimas Shanghai ekvivalenti vanalinnale, aga ei leidnud seda vist. Väga põnev oli sellegipoolest. Vaatasime ära linnaarengumuuseumi. Tenniseväljakusuurune Shanghai makett.

Esimesel nädalal pakkusid lektorid igaks õhtuks pubi, kus kokku saada ja neis ka käisime.

Vist kolmandal päeval tutvusime Dong Hua ülikoolilinnakuga ja Sam nikastas jala. Ma ei saagi täpselt aru, kuidas selleks terve päev läks. Võibolla oli ka tai-chi tund samal päeval.

Järgmisel päeval üleülikooliline pingpongiturniir. Ka meie osalesime. Õhtul projekt kohalike hiina tudengitega järgmisel päeval kohtusimegi inimestega, kellega koos suure osa ülejäänud ajast koostööd tegime.

Moodustati meeskonnad kahest kohalikust tudengist, ühest fotograafist ja ühest taani majandustudengist. See taani kool on päris põnev värk ja vääriks eraldi käsitlemist, aga ma praegu ei viitsi. Saime kätte oma ülesande ja käisime kohalikus pelmeeniurkas plaani pidamas. Pooleteisenädalase töö tulemusena pidi valmima näitus üldteemaga sotsiaalne innvovatsioon, kus iga meeskond mingit pisemat alateemat käsitles. Meie teema oli sotsiaalne innovatsioon ja kuritegevus.
Samal päeval tegime ka kolm intervjuud, millest said meie projekti alustalad. Käisime muu hulgas ka kohalike ameeriklastest muusikaprodutsentide katusestuudios. Sain maja katusele ronida ja pilti teha. Vaade ja fiiling olid hingematvad.

Vahemärkusena tõik, et leidsime endale piljardiklubi kus nii mõnelgi õhtul käidud sai.

Edasi möödusid päevad töiselt. Lisaks põhiprojektile kuritegevuse vallas veetsime ühe reede kohalikus galeriis näitust teha. Lisaks varem inglismaal valmis tehtud fotodele tegime koha peal installatsioone jne. Kogu selle asja vahel jõudsime õhtuti ka väljas käia.

Teisel vabal päeval nägin ära maailma suurima rulapargi, mis ei olnud sugugi nii muljetavaldav, kui ma oleksin lootnud. Tegime rulafotot poistega.

Siis sõitsime kaheks päevaks (ja üheks ööbimiseks) Suzhou ülikooli. Reisi tipphetk oli meeskonnakaaslasega kohalikus hiina peres käimine pisikeses külas keset loodust. Täiesti vastupidine kogemus Shanghaile. Pildistasin projekti jaoks nende last.

Siis suure projekti lõppnäitus ja tulimegi ära.

Mulje täiesti kustumatu ja kindlasti lähen tagasi. Ehk juba sel suvel.

1 kommentaar:

Allan ütles ...

Wow, suhteliselt kurnav, kuid siiski vaheldusrikas ja "sedaväärt" tripp! Tahaks isegi selline maailmarändur olla :)