Mainin siis niipalju ära, et vaene idaeuroopa turist sõidab kevadel kaheks ja pooleks nädalaks shanghaisse õppereisile. Ähvardatakse koostööga kohalike ülikoolide, galeriide ja ka nt. nike hiina haruga.
Kõrvalised pisiasjad nagu näiteks see, kust selle tarbeks raha peaks tulema, on veel selgumisel.
reede, 30. november 2007
esmaspäev, 19. november 2007
õppused
Terve eilne päev kulus siis reisimisele - kaks ja pool tundi bussis, tund aega lennujaamas, kaks tundi lennukis, viis tundi teises lennujaamas (tappev), tund aega lennukis, tund aega taksojärjekorras (!) ja pool tundi taksos. Ja mitte et see veel kõik oleks.. loomulikult olin ma oma majavõtmed suurde kohvrisse pakkinud (tol hetkel maja ees külmetades arvasin, et jätsin need üldse Eestisse). Seega seisin ma maja ees vihma käes (kell 11 öösel) veidi rohkem kui pool tundi, üritades kõigile korterikaaslastele meeleheitlikult helistada. Keegi vastu ei võtnud, asi lõppes siis sellega, et ma karjusin Johni, Niki, Philipi ja Luke'i nimesid, kelle aknad tänava poole on. Lõpuks John kuulis ja ma sain ka vihma käest tuppa. Nalja oli minu kulul muidugi terveks õhtuks.
Väga mõnus ja kodune tunne tekkis kohe, kui ma nägin, millised nämmad söögid mulle tehtud olid:) Nii eelroog värske basiiliku salat tomatite ja avokaadoga (peakokk Nik), pearoog ahjus küpsetatud kala (Radvile) ja kartulipuder:D (Phil) kui ka hiigelsuur tort (tüdrukute ja Johni looming) olid imehead. Sain neile rääkida, kui hea oli kodus olla ja kallitega pidutseda;) Sõime ja lobisesime.. magama sain alles kella poole kolme ajal. Hoolimata suurest väsimusest tuli ennast juba 5.30 tohutu lärmi peale üles ajada - tuletõrjealarmi test. Haarasin siis võtmed, plätud ja salli ning lippasin toast uniselt, aga rõõmsalt välja. Kõik olid juba teel alla. Seisime siis õues, mingid asjapulgad kontrollisid nimesid, et kas kõik ikka on õues. No tõesti, seda oleks võinud ka sees teha - ikka rõvedalt külm oli paljaste säärtega, põhimõtteliselt t-särgis:D Ma ei tea, kus need mehed vea tegid või miks nad ei märganud, aga ühel hetkel mina ütlesin, et Niki ja Phili pole. Tore, nemad toodi siis isiklikult alla, Philip oli kenasti teksased ja särgi selga ajanud, Nik oli hambad ära pesnud - ja nende idiootidega elan mina siis koos!! Igatahes ei oldud meiega üldse rahul ja lubati seda õppust lähiajal mitu korda korrata (aitäh, Nik ja Philip!), et ikka kõik aru saaksid, et täpselt kahe minutiga peavad kõik majast väljas olema. Naljakas oli muidugi ka, sest kõik peale nende kahe olid ööriietes või peaaegu alasti, padjanäod ees. Umbes poole tunni pärast lasti meid tagasi voodisse.
Tänane päev on seega möödunud poolunes. Hommikune communications loeng läks küll ühest kõrvast sisse, teisest välja, Academic Study oli juba parem, filmiseminar oli asjaolusid arvesse võttes päris asjalik. Praegu aga tuleb ennast kokku võtta ja hakata järjekordset esseed kirjutama - seekord siis teemal filmi ja plagiarismi seoste võimalikkusest ja reaalsusest or sth. Kui täna üldse magama saan, siis tuleks ehk kõigi riietega voodisse minna, et hommikuseks õppuseks valmis olla!?
Väga mõnus ja kodune tunne tekkis kohe, kui ma nägin, millised nämmad söögid mulle tehtud olid:) Nii eelroog värske basiiliku salat tomatite ja avokaadoga (peakokk Nik), pearoog ahjus küpsetatud kala (Radvile) ja kartulipuder:D (Phil) kui ka hiigelsuur tort (tüdrukute ja Johni looming) olid imehead. Sain neile rääkida, kui hea oli kodus olla ja kallitega pidutseda;) Sõime ja lobisesime.. magama sain alles kella poole kolme ajal. Hoolimata suurest väsimusest tuli ennast juba 5.30 tohutu lärmi peale üles ajada - tuletõrjealarmi test. Haarasin siis võtmed, plätud ja salli ning lippasin toast uniselt, aga rõõmsalt välja. Kõik olid juba teel alla. Seisime siis õues, mingid asjapulgad kontrollisid nimesid, et kas kõik ikka on õues. No tõesti, seda oleks võinud ka sees teha - ikka rõvedalt külm oli paljaste säärtega, põhimõtteliselt t-särgis:D Ma ei tea, kus need mehed vea tegid või miks nad ei märganud, aga ühel hetkel mina ütlesin, et Niki ja Phili pole. Tore, nemad toodi siis isiklikult alla, Philip oli kenasti teksased ja särgi selga ajanud, Nik oli hambad ära pesnud - ja nende idiootidega elan mina siis koos!! Igatahes ei oldud meiega üldse rahul ja lubati seda õppust lähiajal mitu korda korrata (aitäh, Nik ja Philip!), et ikka kõik aru saaksid, et täpselt kahe minutiga peavad kõik majast väljas olema. Naljakas oli muidugi ka, sest kõik peale nende kahe olid ööriietes või peaaegu alasti, padjanäod ees. Umbes poole tunni pärast lasti meid tagasi voodisse.
Tänane päev on seega möödunud poolunes. Hommikune communications loeng läks küll ühest kõrvast sisse, teisest välja, Academic Study oli juba parem, filmiseminar oli asjaolusid arvesse võttes päris asjalik. Praegu aga tuleb ennast kokku võtta ja hakata järjekordset esseed kirjutama - seekord siis teemal filmi ja plagiarismi seoste võimalikkusest ja reaalsusest or sth. Kui täna üldse magama saan, siis tuleks ehk kõigi riietega voodisse minna, et hommikuseks õppuseks valmis olla!?
teisipäev, 6. november 2007
londonist
Kuivõrd meie lektor on Hiinas ja sellega seoses ning tervenemisele mõeldes võtsin enesele täna vaba päeva (tegelikult peaksime pimikus projekti edasi tegema, aga sellega on aega) siis võtsin nõuks teile üht koma teist kirjutada. Mis see blog siin ikka tühjalt seisab.
Londonisse ja tagasi tundub Cheltenhamist kõige mõistlikum sõita Megabusi bussidega, nii saab edasi-tagasi piletite hinnaks veidi alla kümne naela. Sinna sõites oli buss niipalju tühi, et iga reisija sai enesele kahte istet lubada ja seega kurta väga ei olnud. Sinna sõites hilines buss vaid kümme minutit, tagasi tulles istusime kolmveerand tundi terminaalis ja vaatasime kuidas meie väravat ümber tõsteti ja busse vahetati. Ühesõnaga, ei saa seda, mille eest ei maksa.
Ülejäänud sündmustel pikemalt peatuma ei hakka, eks ole te kõik Londonis ringi vaadanud ja tea umbes mismoodi seal on. Ja niikuinii lähete veel.
Akadeemilise töö rindel käib nagu alati töörügamine ja igavuse üle kurta ei saa. Eile oli meie fotogrammiprojekti näitus kahasse teise kursuse digitaalfoto töödega. Kuulujuttude järgi oli Ingledew teise kursuse omades niipalju pettunud, et puksis meid nende näitusele. Nimetet teisekursuslased muidugi rõõmsad ei olnud, aga ega nad midagi teha saanud ja meie süüdi ka ei ole. Pisukese palavikuga oma töid seinale teipida ei olnud muidugi väga lõbus ja kui näitus valmis, ei veetnud ma seal kaua. Jõudsin aga tähele panna, et tööde valgustamise olid nad (teiskursuslased) täiesti pekki keeranud. Esiteks oli liiga pime ja teiseks peegeldasid läikiva klaasi taga olevad tööd madalale asetatud valgusteid nii tagasi, et fotosid endid eriti näha ei olnudki. Ühesõnaga kui meie näitusi hakkame korraldama (ja varem või hiljem see juhtub), siis olen mina esireas valgustuse üle tänitamas.
Täna hommikul tuli meelde, et oleks võinud ju asjad seintelt pärast maha ka võtta, aga eks me näe, mis neist saanud on ja kas ma neid kunagi veel näen.
Eeldades, et kõik meie grupi inimesed kohale tulevad, peaks homme tõenäoliselt jätkuma maadlus 80ndatega (kuu lõpuks peaksime fotod tehtud saama).
Iseenesest on huvitav see, et siiani valminud töödest pole ükski nii hea, et seda kuhugi üles panna. Akadeemilise töö vaatenurgast on aga enamust siiski vähemalt adekvaatseks loetud. (See nüüd polnud grammatiliselt vist enam kõige eestipärasem lause)
Londonisse ja tagasi tundub Cheltenhamist kõige mõistlikum sõita Megabusi bussidega, nii saab edasi-tagasi piletite hinnaks veidi alla kümne naela. Sinna sõites oli buss niipalju tühi, et iga reisija sai enesele kahte istet lubada ja seega kurta väga ei olnud. Sinna sõites hilines buss vaid kümme minutit, tagasi tulles istusime kolmveerand tundi terminaalis ja vaatasime kuidas meie väravat ümber tõsteti ja busse vahetati. Ühesõnaga, ei saa seda, mille eest ei maksa.
Ülejäänud sündmustel pikemalt peatuma ei hakka, eks ole te kõik Londonis ringi vaadanud ja tea umbes mismoodi seal on. Ja niikuinii lähete veel.
Akadeemilise töö rindel käib nagu alati töörügamine ja igavuse üle kurta ei saa. Eile oli meie fotogrammiprojekti näitus kahasse teise kursuse digitaalfoto töödega. Kuulujuttude järgi oli Ingledew teise kursuse omades niipalju pettunud, et puksis meid nende näitusele. Nimetet teisekursuslased muidugi rõõmsad ei olnud, aga ega nad midagi teha saanud ja meie süüdi ka ei ole. Pisukese palavikuga oma töid seinale teipida ei olnud muidugi väga lõbus ja kui näitus valmis, ei veetnud ma seal kaua. Jõudsin aga tähele panna, et tööde valgustamise olid nad (teiskursuslased) täiesti pekki keeranud. Esiteks oli liiga pime ja teiseks peegeldasid läikiva klaasi taga olevad tööd madalale asetatud valgusteid nii tagasi, et fotosid endid eriti näha ei olnudki. Ühesõnaga kui meie näitusi hakkame korraldama (ja varem või hiljem see juhtub), siis olen mina esireas valgustuse üle tänitamas.
Täna hommikul tuli meelde, et oleks võinud ju asjad seintelt pärast maha ka võtta, aga eks me näe, mis neist saanud on ja kas ma neid kunagi veel näen.
Eeldades, et kõik meie grupi inimesed kohale tulevad, peaks homme tõenäoliselt jätkuma maadlus 80ndatega (kuu lõpuks peaksime fotod tehtud saama).
Iseenesest on huvitav see, et siiani valminud töödest pole ükski nii hea, et seda kuhugi üles panna. Akadeemilise töö vaatenurgast on aga enamust siiski vähemalt adekvaatseks loetud. (See nüüd polnud grammatiliselt vist enam kõige eestipärasem lause)
esmaspäev, 5. november 2007
progress buudjet
Londonis käidud, oli sitaks tore.
Sai aja maha võtta ja puhata. Vaadata ringi nii Greenwichis kui mujal, süüa vahelduseks korralikku toitu ja haigeks jääda. Tagantjärele tarkus on ka tarkus ja otsin endale salli kahe naela eest.
Oma blogi panen paar pilti ka.
Sai aja maha võtta ja puhata. Vaadata ringi nii Greenwichis kui mujal, süüa vahelduseks korralikku toitu ja haigeks jääda. Tagantjärele tarkus on ka tarkus ja otsin endale salli kahe naela eest.
Oma blogi panen paar pilti ka.
neljapäev, 1. november 2007
halloweenipaanika
Pikka aega pole midagi kirjutanud ja selle põhjuseks on mu armsad emme-issi ja Karmen, kes nädalavahetusel külas käisid. Palju šoppamist (järjekordselt sain kinnitust, kust pärinevad minu "professionaalse ostleja" geenid) ja head sööki. Aga tegelikult oli kõige parem oma perega koos olla, vaielda, karjuda, kallistada, nalja teha ja naerda - kõik oli just nii nagu kodus.
Kohe pärast nende lahkumist oligi käes Halloween. Mina pole seda kunagi tähistanud (kui Ummiku inglise keele tunnid välja arvata, kus lisaks laulmisele ja hommikuti ümber laudade-pinkide jooksmisele, oli kindlasti vaja igal aastal kõrvitsatele nägusid joonistada ja Halloweeni ajaloost mingeid jaburaid tekste lugeda), aga seekord ma ei pääsenud. Teisipäeval (mis ei olnudki veel halloween ju!) oli esimene pidu, film soc'i rahvaga. Kõik olid asja väga tõsiselt võtnud, mina mitte (tegelikult olid veel mõned, kes kostüüme ei kandnud ja ennast roheliseks või mustaks polnud värvinud). Aga see-eest võtsin ma aktiivselt osa munaloopimise võistlusest, mis tunduski kõigi jaoks olevat õhtu kõrghetk. Tegelikult oli väga tore ja kes teab, ehk sean minagi järgmisel aastal sammud kostüümilaenutuse poole.
Eile, õigel halloweeni õhtul/ööl oli küll alguses tunne, et välja minna ei julgegi! Niipea kui hakkas hämarduma, hakkas kogu linn märatsema. Klubide järjekorrad olid pool kilomeetrit pikad, pubidest käidi vaid jooke võtmas, joodi õues, sest sisse ei mahtunud. McDonalds, BurgerKing jms kohad olid täis nõidasid, musti kasse, luukeresid ja muid tegelasi. Meie korter otsustas aga hoopis kinno minna. Käisime 1958. aasta Draculat vaatamas, mis oli kogu oma ajastukoomika ja tehniliste võimaluste vähesusega tõeliselt naljakas film, isegi mina ei leidnud, et see õudne oleks olnud! Kuigi ma olin viimase hetkeni kindel, et ma ikka ei taha õudusfilmi vaadata...
Täna hommikul oli linn nii rõvedalt must, et seda on võimatu kirjeldada. Koolis olid kõik britid tohutus vaimustuses eilsest - ma jagasin nende rõõmu, eestlasliku tagasihoidlikkusega muidugi.
Kohe pärast nende lahkumist oligi käes Halloween. Mina pole seda kunagi tähistanud (kui Ummiku inglise keele tunnid välja arvata, kus lisaks laulmisele ja hommikuti ümber laudade-pinkide jooksmisele, oli kindlasti vaja igal aastal kõrvitsatele nägusid joonistada ja Halloweeni ajaloost mingeid jaburaid tekste lugeda), aga seekord ma ei pääsenud. Teisipäeval (mis ei olnudki veel halloween ju!) oli esimene pidu, film soc'i rahvaga. Kõik olid asja väga tõsiselt võtnud, mina mitte (tegelikult olid veel mõned, kes kostüüme ei kandnud ja ennast roheliseks või mustaks polnud värvinud). Aga see-eest võtsin ma aktiivselt osa munaloopimise võistlusest, mis tunduski kõigi jaoks olevat õhtu kõrghetk. Tegelikult oli väga tore ja kes teab, ehk sean minagi järgmisel aastal sammud kostüümilaenutuse poole.
Eile, õigel halloweeni õhtul/ööl oli küll alguses tunne, et välja minna ei julgegi! Niipea kui hakkas hämarduma, hakkas kogu linn märatsema. Klubide järjekorrad olid pool kilomeetrit pikad, pubidest käidi vaid jooke võtmas, joodi õues, sest sisse ei mahtunud. McDonalds, BurgerKing jms kohad olid täis nõidasid, musti kasse, luukeresid ja muid tegelasi. Meie korter otsustas aga hoopis kinno minna. Käisime 1958. aasta Draculat vaatamas, mis oli kogu oma ajastukoomika ja tehniliste võimaluste vähesusega tõeliselt naljakas film, isegi mina ei leidnud, et see õudne oleks olnud! Kuigi ma olin viimase hetkeni kindel, et ma ikka ei taha õudusfilmi vaadata...
Täna hommikul oli linn nii rõvedalt must, et seda on võimatu kirjeldada. Koolis olid kõik britid tohutus vaimustuses eilsest - ma jagasin nende rõõmu, eestlasliku tagasihoidlikkusega muidugi.
Tellimine:
Postitused (Atom)