briti disko

Esmalt mainin ära, et treening tööl läks põhimõtteliselt korda, täna pean endale mustad püksid ja kingad hankima, ning homme öösel teenin juba raha.

Aga nüüd asjast. Peale tunnist treeningsessiooni tulevaste töökaaslastega lasti meil minna ja kuivõrd tegemist oli Joe sünnipäevaga, suundusin teistele järgi kohalikku klubisse nimega Blush. Tagantjärele tark olles oli see muidugi viga, aga vähemalt sain sünnnipäeval oma näo ära näidata. Sissepääs maksis neli naela ehk u. sada krooni, koti garderoobis hoiustamine üks viiskümmend (ei tahtnud fotokat sisse võtta ega kuhugi valveta jätta), ainuke drink kaks naela. Ühesõnaga seitsme ja poole naela eest mitte kui midagi. Ülakorrusel mängiti mingit nõmedat briti indiet ja allkorruse õudusest ma ei hakka rääkimagi. Mul on tunne, et kõigist normaalsetest lugudest on nad teinud mingisugused imelikud briti kaverid, mis põhinevad enamasti lalisemis ja huilgamiskohtadel, millega rahvas rõõmsalt liituda saab. Ühesõnaga minusugusel heamuusikagurmaanil (seda võite muidugi võtta teatava huumoriga) ei olnud eriti lõbus jälgida purjus britte huilgamas. Te olete kõik kindlasti näinud filme purjus briti jalkahuligaanidest. Vahetage pubi ööklubiga ja saategi aimu, mis toimus. Peale ühe vaese õhupalli keegi siiski füüsiliselt kannatada ei saanud, aga olustik oli enamvähem sama.
Seega tuleb nentida, et head pidu leida ei ole mul siin nähtavasti kergem kui eestis. Eks ma annan teada, kui midagi põnevat leian.

Hea uudis on aga see, et David on ka mägirattasõber ja kui ma oma ratta kunagi siiamaile saan, siis on, kellega sõita. David on üldse huvitav tüüp. Neljakümnesena meie kursuse kõige vanem õpilane ja sobiks enamusele meist vanuse poolest isaks. On sukeldumise ja koobastamise ("caving") instruktor, muidugi ka igasugused meedikupaberid asja juurde. Kaks last. Fotograafiat hakkas õppima selleks, et avada oma sukeldumisfirma juurde veealune foto- ja filmirühm. Juba praegu on tema veealused fotod päris ägedad, mis siis veel peale kolme aastat intensiivset õpet rääkida.

mastaapidest jm.

Sellega, et siin asjad eriti interneti kaudu ei toimu, arvestasin ma juba pikalt enne tulekut. Ka kogu asjaajamine erinevate ülikoolide jm. organisatsioonidega, mis nüüdsest võttes algas juba pea aasta tagasi, toimus ju posti teel ja kiviaegselt. Isegi on hästi, et ise oma andmetele kooli andmebaasis ligi saan ja neid uuendada ja nii edasi. Eelmisel reedel avatud konto juurde ootan kaarti postist siiani ning enne reedet temast väga ei unista. Isegi hästi, et homme on reede ja vaba. Täna sai küll viimane sularaha otsa (rull filmi 4.50 projektikaaslasega pooleks, ilmutamine 6 naela kahe peale) ja õhtul peale treeningsessiooni töö juures peaksin minema Joe sünnipäevale. Õnneks on teatavad hädavarud siiski veel olemas.

Tegelikult tahtsin teile aga rääkida erinevatest mastaapidest minu ülikooli ja selle vahel, mis minu teada kodus toimub.

Näiteks käis vist eelmisel reedel Parkis mängimas keegi Ministry of Sound-i DJ. Ma ei ole küll ekspert, aga pidada olema kõva sõna. Mul küll ei olnud raha ega väga ka aega sinna minna, aga ikkagi on lahe mõelda et Tartu ülikooli kohvikus sellist asja juba naljalt ei näe.
Loenguid tuleb meile mingil hetkel lugema keegi Magnumi fotograaf. Ka küllaltki kõva sõna minu teada. Kui te veel ei tea, siis Magnum on üks maailma tuntumaid ja vist ka esimesi fotoagentuure.
Samas on kodus aga internetiteenused paremad.

Ootan jätkuvalt kooli...

Ma olen kadedusest roheline, et Paulil juba loengud toimuvad!! Minul olid siis eile ja täna need "eriti tähtsad" üritused - Introductory Talk ja Enrolment. Iseenesest olid need täiesti mõttetud asjad, sest kõike seda oleks saanud teha ka Interneti kaudu. Ma olen suhteliselt kurb ja pahane, et ma olen juba nädal aega siin passinud ja esmaspäeval algab alles kool! Kaua ma ikka siin elamisega harjun ja parimaid toidupoode otsin!? Õppeaineid oleks samahästi võinud ka Eestis Interneti kaudu valida, aga ei, siinsed traditsioonid 19. sajandist näevad ette, et tuleb raisata metsikutes hunnikutes paberit, raha ja nii personali kui ka õpilaste aega! Ja siin ju traditsioone ei muudeta! Niisiis elan ma oma pisikeses toakeses, mis on otsast otsani täis pabereid ja tähtsat infot sisaldavaid raamatukesi, kusjuures mul ei ole veel ühtegi õpikut ega vihikut ega midagi! Kõik on lihtsalt mingi mõttetu "eriti oluline" info:S

Lisaainete valimine ja põhiainetele registreerimine tegi minust siis ametlikult Cardiff University õpilase. PR ja History of Mass Communication and Culture on esimese poolaasta põhimoodulid. Sain kätte ka kogu tunniplaani - kool on esmaspäevast neljapäevani, reeded nihverdasin vabaks (juhuks kui tekib mõte minna Paulile külla, Londonisse või hoopis Eestisse:)). Iga nädal on kaks kahetunnist loengut, üks ühetunnine loeng ja kolm seminari. Iseenesest ei tundunudki väga hull... kuni hetkeni, mil sain kätte terve esimese poolaasta tundide ja seminaride kirjeldused ehk siis õppekava. No ei ole võimalik! Absoluutselt igaks seminariks on vaja midagi kirjutada, on selleks siis essee, uurimus või mingi muu asi. Absoluutselt igaks loenguks on vaja lugeda vähemalt kolm või neli raamatut. See tundub täiesti utoopiline! Või ma tõesti pole enam üldse harjunud õppima!? Ei, see on siiski pigem võimatu - kolm mahukat kirjalikku tööd ja umbes kümme raamatut nädalas:S Aga see on siiski parem, kui niisama passimine! Selles olen ma küll täiesti kindel.

Ja ega praegu muud põnevat polegi... saingi ainult vinguda jälle:D Tsauuuu!

värv tuli tagasi

Täna langes meie blogi lugejatele osaks mõnigane õnn. Nimelt oleksin ma kirjutanud siia küllaltki halli ja masendunud jupi sellest, kui raske on ja nii edasi. Raske on ikkagi, aga on ka häid uudiseid. Nimelt saan siiski vist tööle fotofirmas, millest oli ennti juttu. Neljapäeval on treening ja eks edasi siis paistab, mis saab.

Tänane päev oli ka küllaltki pikk ja raske, aga õnneks on esma- ja teisipäevad minu kalendris kõige tihedamad. Teoreetiliselt peaks vähemalt nii olema, eks tegelikkus näita. Äge oli aga see, et juba teisel päeval käidi letti nii hasselbladi keskformaat kui ka suurformaatkaamera. Meile junkrutele neid muidugi ainult näidati kaugelt, aga lähema 9 nädala jooksul saame neid kõiki kasutada. Selle nädala lõpuni tegeleme siiski 35mm projektiga, aga tore on teada, mis tulemas.
Neile teist, kes vähem fotondusest peavad, katsun tõlkida: saame kasutada ägedaid kaameraid, mis maksavad päris palju raha. Samuti kelkis lektor sellega, et meie stuudio suuruse rentimine (meile on see siis tasuta) pidada maksma vähemalt kaks tuhat naela päevas ehk umbes viiskümmend tuhat kodumaist raha. Ja selliseid stuudioid on meil vähemalt kaks. Igatahes ootan põnevusega seal pildistamist.

Samuti kolis täna muidu tühjana seisnud tuppa sisse Kelly. Kunagi katsun teile mu korrusekaaslasist pikemalt kirjutada, aga täna pole see päev. Hakkan homset ettekannet ette valmistama. Peame tutvustama ennast, oma pilte ja niiedasi.

Ma olen hämmingus!

Kuna minul jätkuvalt veel kooli ega loenguid pole, on mul aega tegeleda muude asjadega. Tänane suurim saavutus oli tüdrukutega umbes kolme miili kaugusele linna suurimasse supermarketisse kõndimine. Ilmselgelt olid mu ootused poe osas liiga kõrged - igatahes enam ma ei imesta, et tugevalt üle poole briti naistest on masendavalt koledad ja paksud! Poeriiulid on täis pudeleid ja purke siltidega Pancake Mix, Hamburger Sauce või Fresh Tuna-fish Sandwich Cream (milles muide tuunikala sisaldus on tervelt 11%). Kõik asjad poes säilivad nii kaua, et ma oleksin võinud täna terve õppeaasta toiduvaru ära osta. Juurviljad ja puuviljad on siin enamuses juba tükeldatud ja vaakumisse pakendatud - lõunaks söödud toorsalat maitses nagu saepuru. See võib tunduda niisama vingumisena, aga tõesti, ma annaks praegu nii palju, et süüa tatraputru, keedukartulit (mis tõesti maitseks ka nagu kartul) ja juua kodust sõstramorssi!! Ohjah...

Eile oli kõige suurem ametlik Freshers' Welcome Party, millega algas sümboolselt uus õppeaasta (osadel õpilastel oli enrolment täna, neil hakkab kool juba homme). Pidu ise oli natuke imelik. Ma ei saa aru, kuidas saab ühte pidu planeerida nii, et muusika varieerub täiesti seinast seina - ja ma mõtlen tõesti seinast seina: ühe õhtu sisse mahtusid Guns'n'Roses ja Sean Kingston, oma comebacki tegi Backstreet Boys ja kõige selle vahele mängiti Atlantise stiilis muusikat. Kõigest natuke ehk siis mitte midagi. Samas, tundus isegi, et see kompott läks rahvale peale... Vähemalt britid ise olid ülirahul ja tantsisid nii kuidas jaksasid! Eks oma osa oli selles ka väga odaval kangel alkoholil, mida nad nähtavasti eriti ei kannatanud (sealhulgas ka meie korterisse viimasena saabunud elanik Luke, Dundeest, kes terve tänase päeva suurt veepudelit kallistanud on).

Homme varahommikul algab siis minul enrolment, ülehomme on lootust, et toimuvad esimesed loengudki. Ootan põnevusega! Tundub, et nii tähtsa päeva eel tuleb aga magama minna raskendatud tingimustes, sest mu tore naaber Philip kuulab väga kõvasti mingit täiesti kohutavat Poola popmuusikat.. Eks siis paistab, kas tuleb minna koputada ta ukse peale, teha unist ja vihast nägu või mitte. Head ööd:)

täna algas töö

Täna olid University of Gloucestershires esimesel kursusel fotograafiat õppivatel tudengitel esimesed loengud. Ütleme nii, et on, mille üle mõelda. Loengud iseenesest olid täitsa sisukad ja selle kohta pole halba sõna öelda. Alustasime kümnest, vahepeal oli poolteist tundi lõunat, lõpetasime nelja aegu. Lisaks söömisele pidi lõunapausi sisse mahtuma ka esimese ülesande täitmine, mis meie puhul seisnes kohalikust meediaväljaandest hea ja halva foto leidmises ja nende kommenteerimises. Peale loenguid pidime täitma järgmist ülesannet ehk tegema ägedat pilti fotokabiinis. Kui kogu lõbu läbi, tuleb tehtu sisse kanda tööraamatusse.
Ma tahan välja jõuda selleni, et kui kõik päevad on sellised, nagu täna, läheb väga raskeks, kui mitte võimatuks. Linnast (ehk fotokabiini juurest kodutöid tegemast) jõudsin tagasi kuue ajal ning prognoosin vähemalt tunni jagu tööraamatu täitmist. Reaalselt tähendab see seda, et vaba aeg algab kella seitsmest. Raha tuleb paraku just sellest ajast teenida. Ja palju. Tänase päevaga olen õpingutele kulutanud u 16 naela, mis on veidi üle poole sellest, mis mul hommikul oktoobrikuu varudeks planeeritud oli. 10 naela maksis tööraamat (suur a3 valge vihiku moodi asjandus) ja 12 naela fotokabiinis tegime Lucyga pooleks. Lucy on siis tüdruk, kellega täna ühes meeskonnas ülesandeid lahendasin.

Ma arvan, et jõuludeks on näha, kas kestan siin kolm aastat, või tulen tagasi. Elame-näeme.

Linnast ja inimestest

Cardiff on tohutult ilus linn! Või noh... nagu inglise linnad ja külad ikka - hästi palju parke, kus jookseb ringi massiliselt oravaid, pisikesed nukumajad ja kitsad tänavad. Vanalinna Cardiffis otseselt ei olegi, selle asemel on suured ja vanad ülikoolihooned. Üldiselt on Cardiff nagu viis korda suurem Tartu, ikkagi täielik üliõpilaste linn. Ainult selle vahega, et Tartus tunnevad kõik kõiki, aga siin ei teki sellist olukorda vist kunagi.
Ühika korterit jagan ma siis seitsme inimesega, kellest üks pole veel saabunud. Igatahes elavad siin siis Johanna (pisike punase peaga Soome tüdruk, kes tuli alles eile ja seega ei tea ma temast veel suurt midagi), John (poiss Põhja-Walesist, kes õpib Jaapani keelt ja kes lubas eile, et ta viib meid kindlasti Cardiffi meeskonna mingit mängu vaatama - ühesõnaga jalgpall!!!! jess:D), Jen (väga armas tüdruk samuti Põhja-Walesist, õpib geoloogiat, või oli see geograafia!?), Nik (üliaktiivne lobapidamatusega Bulgaaria poiss, kelle kõnepruuk stiilis "You know, it's supercool! I mean like SUPERcool!" on kõik juba nii ära väsitanud. Ja kui keegi siis ei tee nägu, et kõik ongi supercool, siis ta karjub seda kõigile veel kümme korda kõrva. Lihtsalt igaks juhuks, et kõik aru saaksid!).
Siis on meil siin veel Leedu tüdruk Redvilija (ma ei tea siiani, kuidas seda õigesti kirjutada; igatahes on tema üks väga väga vaikne tüdruk, kelle kohta keegi muud ei tea, kui et ta õpib finantsi ja raamatupidamist) ja Philip (eriti pikk geelipoiss Poolast, kes naerab VÄGA imelikult ja rääkis Johnile eile terve õhtu, kuidas tüdrukuid ära sebida! Ma ei hakanud ta illusioone purustama...) Varem mainitud Jaapani tütarlaps tuli ja läks, keegi ei saanud aru, miks ja kuhu.
Oleme siis kaks õhtut käinud SU-s (Student Union, millest Paul vist juba rääkinud). Esimesel õhtul oli kogu tähelepanu naelutatud suurele ekraanile, kus näidati teadagi mida.
Eile kutsus alumise korteri rahvas meid enda juurde. Paraku oli sinna kööki kogunenud nii palju inimesi, et seal ei olnud võimalik olla. Läksime siis osade meie inimestega linna. Kõigepealt mingisse eriti fancy'sse pubisse. Mitte üldse inglise stiilis pubi (kuigi suur ekraan jalkaga ei puudunud ka sealt), vaid selline eriti kihvtilt punastes toonides valgustatud moodne pubi. Sealt edasi liikusime SU-sse, kus toimus International Students' Welcome Party. Ausalt öeldes ei saa ma aru, kuidas kogu see mass seal tantsida suutis!? Muusikavalikut on võimatu kirjeldada, seda pidi ise nägema.
Praeguseks kõik. Ootan tegelikult juba kooli algust. Kaua ma ikka siia sisse elan, tahaks juba midagi asjalikku teha!

tehtud.

Tööintervjuu läks tundub, et hästi ja kui kõik samas tempos edasi läheb, peaksin järgmisest nädalast tööle saama. Miski päris lukus veel ei ole, homme selgub edasine, aga mulle jäi positiivne mulje. Töötunnid on tapvad (õhtul kümnest hommikul kolmeni), nädalavahetused tööga kinni ja meile antava varustusega tundub pildistamine nagu tellisega klaveri mängimine. Samas peaksin nende rahadega esialgu iseseisvalt ära elama.
Nagu ma vist juba mainisin, on tegemist klubis pildistamisega. Ennist jäi mulle mulje, et firma pakub teenust kõigile kohalikele meelelahutusasutustele, aga tuleb välja, et tegutsetakse ainult ühes kohalikus klubis nimega Moda. Õnneks on esimese nädala jooksul seal käinud päris mitmed minu uued tuttavad, seega võib loota, et tegu on popi kohaga. Klubi saab fotograafi talumise eest pildid oma kodulehele, firma teenib oma kasumi aga kohapeal prinditavate-tehtavate meenete müügiga. Põhiliselt vist võtmehoidjad ja krediitkaardisuurused ja veidi suuremad lamineeritud fotod. Ühesõnaga pildistamise osas prognoosin suhteliselt tuima liinitööd, toodete müümise koha pealt tuleb ehk pisut põnevam. Samas olen juba nüüdseks täiesti piisavalt purjus britte näinud. Nagu allan veel armsal Eestimaal ütles - ees seisab raske põli.

Lisaks päristööasjadele käisin täna ka SU ajalehe Space esimesel koosolekul ja andsin ennast fotograafina üles. Selle eest küll raha ei saa, küll aga uusi kontakte ja kogemusi.

Jäin küll registreerimisega pisut hiljaks, aga homme loodan minna rahvusvahelistega ekskursioonile. Seekord küll juba mitte tasuta, vaid kuue naela eest, aga ikkagi.

Samuti venib jätkuvalt minu laptopi-saaga. Teisipäeval vist selgub lõplikult, kas saan ta kohe kätte, või tuleb plaanid ringi mõelda. Tutvun igaksjuhuks juba kohalike hindadega.

pank ja töö

Elu läheb oma rada vaikselt edasi. Harjun säästliku elamisega ja arvan, et kui midagi ettearvamatut ei juhtu, vean oktoobrini selle rahaga, mis mul praegu on, välja. Nii sai vist ka vanematega kokku lepitud ja ühesõnaga kõik peaks hästi olema.

Avasin täna endale pangas arve. Süsteem oli muidugi iganenum kui meil eestis, aga samas pean tunnistama, et ootasin halvemat. Kõik oli siiski arvutipõhine ja paberimajandust oli ainult umbes viie lehe jagu. Samuti on internetipank täiesti olemas, aga selle kasutamiseks pean ära ootama postiga saabuva starterpaketi või midagi sellist.

Lisaks kõigele muule põnevale käisin ära ka spordi- ja seltsilaadal. Sinna olid kogunenud kõikvõimalikud tegevus- ja taidlusklubid, mis üliõpilasseltsi raames tegutsevad. Rääkisin mägirattagurudega ning üldiselt on meelestatus hea. Vähemalt eelmisel aastal olla kusagil Tesco kõrval garaažis tasuta ratast pesta saanud, küll ka sel aastal mõne koha leiab. Kus kullakest hoida, on täiesti eraldi mure, sest keerdtrepist temaga üles-alla koguaeg küll tantsida ei saa ja korralikke lukustatavaid rattakuure Pittvilles vist ei ole. Midagi tuleb välja mõelda. Kui juba asjade puudumisest juttu teha, siis keegi pole veel tuvastanud, kus pesumasinad on. Kui sokipaaride arvu järgi lugeda, on mul selleks aega veel umbes terve päev. Ehk küsin täna vanemõpilaselt või kelleltki.

Samuti on hea uudis see, et mul on homme tööintervjuu firmaga, mis organiseerib klubides pildistamist. Äkki õnnestubki pääseda laudade teenendamisest vm sellisest.

Muu kohta võib mainida veel seda, et hakkan vaikselt omaks saama oma korruse inimestega. Meie (nagu ka kõik teised) korrus on trepikojast eraldatud eraldi uksega, mida teevad lahti ainult meie võtmed. Selle ukse taga on keerdtrepi ümber kaarduv koridor, mille seintes tubade uksed ja lõpus uks kööki ja puhkeruumi. Üldiselt hoitakse oma tubade uksed koguaeg lahti (Holly leiutas selleks kavala nipi sulgedes isesulguva toaukse vannitoa ukse lingi taha) ja koridoris liikudes on suure elutoa tunne. Kuigi teised on minust pisut elavamad ja paremini kohanenud, on üldised suhted sõbralikud.
Maja enda kohta aga niipalju, et kõigist võimalikest tubadest on mul üks kehvemaid kombinatsioone ainult ühe aknaga. Teistel on kõigil vähemalt kaks ja kolmanda (kõrgeima) korruse inimestel on üldse terve seina pikkuses aken. Siiski elan ma priviligeeritud seisuses. Nimelt on meie maja ainus, kus esimese korruse jagu on katsetatud muideu metallist keerdtrepi vaibastamist. Seda selle pärast, et metallist keerdtrepikonstruktsioon on otseühenduses maja seinte ja põrandatega ja seega on trepil liikumine väga hästi kõikjale kosta. Kuigi on näha, et ega see vaip palju ei aita, on uhke tunne ikkagi. Juhtusime kord ühikate ülemusega vestlema, ta teadis, et terve trepi katmine pidi maksma sada tuhat naela. Selle loogika järgi peaks meie taldade all olema vähemalt 25tuhande naela eest vaipa. Britid, mis muud.

Kati on kohal.

Olengi õnnelikult kohal. Jõudsin küll juba eile, aga kuna ma ei osanud mingi rohelise juhtmega, mis mulle anti, mitte midagi ette võtta, siis netti ma eile ei saanudki. Täna hommikul on ainult sadanud ja mul mingeid kohustuslikke üritusi täna veel ei ole, niisiis ma otsustasin seda interneti asja natuke uurida. Ausalt öeldes on mul nüüd desktop täis mingeid allalaetud dokumente ja programme ja mul pole õrna aimugi, mis need on. Vähemalt sain ma hakkama!

Reis algas siis eile öösel kell pool kolm Tartust. Lennujaamas selgus, et hoolimata ettetellitud ülekilodest, oli mu pagas on 18 kilo raskem, kui võis olla. Õnneks suutsin ma teha pähe piisavalt kurva näo, et ma lähen pikaks ajaks kodust ära ja olukord lahenes mulle vägagi soodsalt. Varased hommikutunnid tegid poole paremaks Auks ja Oliver, kes oma ilusate padjanägudega mind saatma tulid:)
Mu Amsterdami lend hilines 40 minutit, mis tähendas seda, et Amsterdam-Cardiffi lennust pidin ma maha jääma. Kahe lennu vahel oli niigi ülivähe aega. Kogu lennu aja olid silmad märjad... Maandudes tuli välja, et Amsterdamiga on meil tund aega vahet! Mida mina üldse ei teadnudki... jooksin oma asjadega nii kiiresti kui võimalik järgmisesse väravasse, kus boarding oli juba alanud. I made it! Milline kergendus...

Cardiffi lennujaam on vaieldamatult kõige nõmedam lennujaam, kus mina seni käinud olen. Tulin lennukist maha ja kõndisin oma kõigi raskete asjadega vähemalt 15 minutit mööda treppe üles ja alla, et jõuda pagasi juurde. Esimest korda sain siis aru, et mul on tõesti kohutavalt palju asju kaasas! Õnneks sain ma endale toreda taksojuhi, kes tegi endamisi pidevalt nalja, et ei tea, kas mul on mõlemas kohvris üks immigrant peidus.

Sain ennast kenasti ära registreeritud. Anti terve hunnik pabereid, öeldi, et reedel on esimene kohustuslik üritus ja saadeti oma tuppa. Korter koosneb siis kaheksast eraldi toast ja köögist. Alguses olin ma küll väga pettunud, et väiksem tuba, kui ma lootsin jne, aga nüüd olen ära harjunud juba. Pakkisin oma asjad lahti ja kohe hakkas kodusem tunne. Kõik kaasavõetud fotod laotasin mööda tuba laiali:) Peangi täna veel mõne eriti tähtsa pildi jaoks raamid ostma!

Eile oli mul peaaegu terve vaba päev siin.. jalutasin mööda linna, ostsin natuke süüa, jõudsin korraks ka põhi šoppingu piirkonda. Olen täiesti aus, söögi peale ma enam raha ei kuluta, sest siin on niiiiiiiiiiiiii palju ägedaid poode, kus šopata!

Praegu on korterisse sisse kolinud peale minu veel üks jaapani tüdruk, kellega ma eile hetkeks vestlesin. Ma ei julge esmamulje järgi mingeid järeldusi teha, tundub olevat tore tüdruk. Ootan põnevusega ülejäänud rahvast! Mulle öeldi, et suurem osa õpilasi jõuab kohale nädalavahetusel.

Kuna praegu jäi vihm järele, siis ma lõpetan jutu ja lähen välja. Pean viima kohalikule perearstile oma andmed ja leidma mõne mõistliku hinnaga toidupoe (eile käisin ma tõenäoliselt ühes kallimatest toidupoodidest, aga ma ei leidnud muud kohta siin läheduses:S).

britid.

Täna on taevas hall, 14 kraadi, kogu nädalaks lubab vihma ja eestikeelne klaviatuur ka korralikult ei tööta.
Purjus britid laamendasid eile koridoris mu ukse taga, hommikul suutsime erimeelsused lahendada.
Potensiaalsest töökohast ka veel midagi vastatud ei ole, hakkan teisi variante otsima. Laptop ka kohal ei ole.
Ja keegi rääkis, et mägirattaseltsi aastamaks on 35 naela.

täna täitus nädal UKs

Lisaks kõigele muule on täna põnev päev veel ka selle pärast, et homme astub suure sammu oma elus edasi ka Kati. Parem oleks, et ta sellest kirjutab.

Minu enda elu on vahepeal edasi läinud aga juba peaaegu rutiini pidi. Kõigepealt vastaksin Masti küsimusele, mille ta eelneva postituse kommentaarides esitas. Tuleb välja, et kui teada kus, kunas ja mida juua, ei olegi kõik nii katastroofiline kui esmalt paistis. Pubid jms. meelelahutuskohad linnas on muidugi hirmkallid ja sinna ma õieti nina toppida jõudnud polegi. Käisime küll korra rahvusvahelistega endisest kirikust klubiks ehitatud Revolutionis, aga seal serveeriti üldse mädanenud Carlsbergi. Mina jõin õnneks vist Guinnessit, aga kolm kaaslast said toreda üllatuse. Õlu haises ja maitses nagu mädamuna. Pärast veerandtunnist juhataja ootamist said nad muidugi uued ja korralikud kesvamärjukesed, aga vaevalt, et nad lähiajal Carlsbergi joovad. Mitte, et see sellisele mainekale kvaliteetõllele väga kahjulik oleks.
Vastukaaluks on aga SU baarid päris mõistlikud kohad. Olen küll külastanud vaid kahte neljast, nimelt Parkis ja Pittvilles, aga näha on, et standard on hea. Joogid on kõvasti odavamad kui mujal, eriti eripakkumisi jms. kasutades. Niisama ostes maksab tavaline õlu sõltuvalt margist umbes nael kaheksakümmend kuni kaks, aga neljapindise kannu e. pitcheri kaupa ostes tuleb pindi hinnaks täpselt üks nael. See on ju nüüdseks juba odavam, kui enamikes Tartu baarideski. (Matemaatikutele jms. huvilistele siis teadmiseks et naela kurss on kusagil 22 krooni kandis ja pint on pisut üle poole liitri.)
Kuivõrd kõik SU korraldatud suurüritused müüdi välja juba vist enne, kui siia jõudsin, istusime eile mõne aja lihtsalt Pittville baaris. Enamik üritusi ja kontserte toimub Parki baaris, sest see on pisut suurem ja Park tundub üldse keskne campus olevat, sest paljud administratiivorganid asuvad ka seal. Pittvilles mängisid eile aga mingisugused hipid briti kommitümmi, ma ei oskagi seda musikaalselt väga kuhugi liigitada. Elektro ja hauss ja midagi sellist. Kuulata lahe, tantsimiseks mitte, aga põhimõtteliselt mängis keegi seltsimees vahepeal ka seti jagu vanakooli tantsukaid. Ühesõnaga saab siin nalja ka päris mõistliku raha eest.
Sain tuttavaks kahe siin õppiva seltsimehega, aga nende nimed, nagu ka kõigi teiste omad, unustasin kiiresti. Nimede meelde jätmise osas ma eriti andekas ei ole.

Täna oli ametlikus programmis ainult üks sissejuhatav loeng, kus ülikooli asjapulgad ennast tutvustasid. Peale seda käisin Parkis ja lasin endale koostada "banking letter"-i ehk dokumendi, millega ülikool pangale tõestab, et nende juures õpin. Homme on plaan kontot avama minna. Tagasi jõudsin täpselt sobival hetkel - tasuta grillüritus oli peaaegu läbi ja järjekordi ega midagi ei olnud. Sain kupongide eest kaks burksi, istusin uute tuttavatega maha ja lebotasin.

Homme seisavad samuti ees igasugused tähtsad asjad, aga mul pole õrna aimugi millised. Küllap hiljem märkmikust vaatan. Kui meie kalleil lugejail hästi läheb murrab minu kirjade monotoonsust järgmiseks ka mõni põnev lugu Katilt. Ootame, näeme.

esimene esmaspäev

Põhimõtteliselt algas täna kool. Sellest aga hiljem.

Üleeilne oleng Naina juures oli nagu ikka. Teel sinna nägin ära ka linna vaesema osa. Midagi hullu ei ole, aga ikkagi veidi närusem ja räpasem kui imeilus kesklinn. Meie õnneks elasid terves majablokis ainult tudengid ja seega võis läbustada ja räusata, nii kuis jõudsid. Mitte et me seda eriti teinud oleks. Ütleks, et oli magedam kui keskmine eesti läbu.

Eilsest hommikust saati kolisid uued inimesed ühikatesse sisse. Ei saanud nendega aga hommikul kohtuda, sest pidin küllalt varakult teiste rahvusvahelistega ekskursioonile minema. Veeti meid ümbruskonna külakestes ringi. Nagu võis arvata, on kõik briti külakesed tüüpiliselt ühesugused ja ma arvan, et te suudate neid päris hästi ette kujutada. Kui seitsme paiku tagasi jõudsin olid ilmunud ka mu naabrid. Jagan korrust kahe tavalise briti sepiku ja pisikese tütarlapsega. Üks tuba on huvitaval kombel tühi ning muidugimõista ei jäänud see öise joomise käigus ära kasutamata. Meesnaabrite iseloomustamiseks sobib ideaalselt sõna "bloke". Tavalised briti jorsid, aga ikkagi omad ja naabrid ning esialgu peaaegu ainukesed tuttavad. Lubasid mind jalka teemal harida, avaldasin neile muljet oma teadmistega geograafiast. Tegime mõned õlled kohalikus SU baaris ja istusime tunnikese ühika köögis.

Täna hommikul oli esimene fotograafia-inimeste kohtumine. Tutvustav loeng ja muu selline. Tõotab tulla põnev. Seda ka, et esialgu paistab, et reedeti loenguid ei ole. Nägime ära ka meie eriala põhiasjapulgad. Kogu asja ülemus on kergelt vananev britt kelle vari näeb välja nagu elvis. Soeng tal ongi umbes selline, mustad juuksed ja elvisekujuline geelisoeng. Miski tema näos annaks nagu mõista, et tegu on alkohoolikuga, aga tegelikult ju ei tea. Nalja mõistab mees igatahes teha.

Ja nüüd tarkusetera sünoptikutele. Tegelikult hoopis aga "suvalisi tähelepanekuid britanniast" rubriik:

Keegi on ülikooli kiriku (kuigi seal vist aktiivselt enam kirikutööd ei tehta sest see oleks ju teiste diskrimineerimine) seinale kraapinud ATATÜRK.

Ja sada meetrit oma linnakust linna serval elavad hobused muru peal.

esimene vaba päev

Rahvast oli campuses eile nii vähe, et kui infoletist linnaku kaarti läksin küsima, muutus sealne tädi väga kahtlustavaks ja näis arvavat, et olen terrorist või midagi. Seletasin talle, et kõigest idaeurooplane ja tulin siia õppima. Lõpuks leppis, andis mulle kaardi ja muutus isegi sõbralikuks. Üldiselt täna rohkem rahvast ei paista.

Vastukaaluks karaokekatastroofile oli eilne aafrika üritus päris mõnus. Tuli välja, et bänd oli kohale toodud vist lausa Londonist. Hästi tegid igatahes nii põlisaafrika lugusid kui ka Bob Marley-t. Vaheti olin ainuke valge inimene tantsuplatsil.
Siin britis on see imelik, et inimesed on vist ikka vabamad kui kodus. Eile näiteks tantsis meie kooli mari maimre ekvivalent jumala vabalt noorte tudengitega. Umbes sama vana naisterahvas ja täidab vist tööalaselt umbes sama funktsiooni ka. Eestis aga sellist asja vist naljalt ei näeks...
Õppisin zimbabwe neiult kuidas aafrika muusika järgi tantsida tuleb. Ei olnudki väga keeruline ega midagi.

Täna seisab aga ees eriti põnev päev. Lähen linna riidepuid, voodilinu ja ehk isegi paari taldrikut-kahvlit jahtima. Ootused on kõrgel.
Õhtul on vist kellegi india neiu juures majapidu, aga kui ma oma kaotatud mobiililaadijale asendust osta ei saa, ei ole mul õrna aimugi, kuidas sinna kohale saada.

lõpuks omas kodus

Pealkiri on muidugi tehniliselt eksitav, aga mõni minut tagasi kolisin sisse oma õigesse ühikasse, kus veedan ülejäänud aasta.
Hetkel olen veetnud oma toas küll umbes poolteist minutit ning istun nüüd raamatukogus internetis, aga muljeid võin siiski kirjutada. Tuba on pisut suurem sellest, kus eelmise nädala veetsin. Pittville campus üldiselt on vist veidi vanem kui Park ja ka näiteks raamatukogu arvutipark tundub veidi tagasihoidlikum. Samas, siin on näiteks ka hunnik mac-e, mida mujal leida ei olnud, seega tundub, et kunstihingedele ja disainipededele siiski mõeldakse.

Pittville asub suhteliselt linna servas ja keskusest kaugemal kui kõik teised campused. Samas näiteks Francis Close Hall, kus õpivad paljud nendest rahvusvahelistest, kellega suhelnud olen, ei ole väga kaugel, ja sealt linna ei ole ka väga pikk kõmpimine. Üldiselt on mastaabid vist ikka enamvähem Tartuga sarnased, ning kui lisaks arvestada seda, et ülikooli asutuste vahel liigub tasuta eribuss ja kogu maakonna piires on üliõpilastele bussiga liiklemine täiesti tasuta, ei ole väga kehv värk.

Hetkel on kõikjal täielik vaikus ja olen ainuke õpilane arvutiklassis. Peale minu on siin veel kaks töötajat, kes uusi silte ja infolehti seintele panevad. Kogu ülikool valmistub pühapäevaseks õpilaste saabumiseks. Hetkel olen vist ainukene siin elav inimene, aga pühapäevast läheb kindlasti lõbusamaks.

Täna õhtul seisab ees aafrikateemaline pidu juba vanas heas ja tuttavas Parki SU (students union) baaris. Eilne karaokeüritus oli minu jaoks täielik läbikukkumine, kui tasuta söök välja arvata. Karaoke on spordiala, millest mina eriti aru ei saa. Milleks huilata valjusti ja täiesti oskamatult, suvalised tümpsukaverid eriti juustustest 90ndate lugudest taustal matsumas. Võiks ju neid samu lugusid originaalis plaadilt mängida ja pidu panna. Küllap on täna ägedam. Aafriklasi on siin palju ja enamus on sõbralikud ja lahked. Niipalju, kui kuulnud olen, pidavat nad korralikke pidusid tegema. Saame näha.

Kui ma a) välja mõtlen kus mõnda photoshopiga arvutit kasutada saab või b) oma läptopi kätte saan, panen pilte ka.

Ja muideks, kena Kati pidu teile. See on vist täna, eks?

hakkan vaikselt sisse elama

Eile oli mis ta oli. Loeng elu põhitõdedest, selline tavaline aga vajalik värk et kust voodilinu osta ja perearsti juures registreerida.

Tuleb nentida, et niisama ringiaelemiseks siiani palju aega jäänud ei ole. Ma muidugi ei eeldanudki, et jääb, aga ikka on veidi imelik kui neli kuud mitte midagi teinud ei ole.

Peale loengut ja veel mõningaid üritusi kus meile ohtralt paberit jagati, käisime õhtul kooli kulul hiina restoranis söömas. Üheks briti kinnisvaramaailma omapäraks on see, et kõik on küllaltki väike ja kompaktne. Seega saime restorani sisse kõndides jälgida korrus kõrgemal spordikompleksis trenažööridel end hööritavaid briti näitsikuid. Tekkis kuidagi imelik kombinatsioon.
Hiina söök oli muidu korralik ja vinks-vonks nagu ikka, eraldi mainimist väärivad jäätisetopsid, mis olid täpselt sellised, nagu vanasti vanemuise teatri kohvikus. Sellised metallist jurakad, kes on näinud, see teab.
Kesklinnast tagasi tulime jala, üks 15 v 20 minutit kõndimist. Ma täpselt ei tea kust ta tuli, aga meiega liitus Poola versioon Boratist, juhatas meid ülikooli ja tegi linnaekskursiooni. Üks oluline mõttetera - monitori peal peaks alati olema värskeid kastaneid, sest need imevad endasse halva kiirguse. Poola rahvatarkus.

Õhtul vaadati üliõpilasseltsi baaris suurelt ekraanilt vene-inglise jalkat. Jalkapededele teie seast oleks see kindlasti meeldinud, ekraan oli umbes kolm korda suurem kui nt lõunakeskuse suur ekraan, kui see kellelegi midagi ütleb. Õnneks leidus aafriklasi, kes olid jalka suhtes umbes sama entusiastlikud kui mina. Seega mängisime nendega piljardit.

Panen siia enda jaoks märkmena kirja, et SU baari jukeboxis oli järgnev lugu olemas: Junior Murvin - Police and Thieves. Seal on selline mp3-põhine jukebox, mis suurte värviliste siltide kohaselt sisaldab 2 miljonit lugu. Ka suhteliselt haruldast reggae-t, nagu eile leidsin. Iga loo mängimise hind on nael. Päris hea äriidee, mis?

cheltenhamist

Sain praegu vaba hetke ja mõtlesin, et räägin veidi kohast, kuhu sattusin.

Ennist kirjutasin vist 3d kujundamise arvutiklassis, sest iga raali taga oli kaks monitori ja korralikud sennheiseri kõrvaklapid. Tundub, et raha sellel ülikoolil on. Iseenesest on see ju hea, aga minuni seda raha väga ei jõua. Tuleb ikkagi kiiremas korras töö otsida.

Cheltenham on tüüpiline inglise linnake. Ma ei teagi veel täpselt kui suur, aga väga väike igatahes mitte. Kogu siinne olustik on nii tüüpiliselt britilik, et vahel hakkab see isegi ahistama. Ükski asi ei ole ideaalses korras või värskelt värvitud, aga kõik töötab. Ükski asi ei käi küll päris nii, nagu ta peaks, aga vastavate inimestega rääkides saab enamuse asju lahendatud.
Park Campus, kus esimese nädala rahvusvaheliste õpilaste tutvustusnädala raames viibin, on vist üks suurimaid. Lisaks õppehoonekompleksidele ja "villadele", kus elavad õpilased, on suur muruplats, pisem inglaslik pargiosa ja tiik. Pardid ja oravad jäävad muidugi koguaeg jalgu ja peab ettevaatlik olema.

Spordi koha pealt on ka esialgu suured lootused, sest ka linna keskelt paistavad mäed. Mitte küll päris sellised, nagu alpides vmt., aga korraliku Haanja mõõdu annab välja küll. Samuti lugesin ülikooli ajalehest (fresherite e. uute tulijate erinumbrist muidugi), et töötab ka mägirattaselts v midagi sarnast.

Kuigi vahel kipub kogu see briti värk veidi ahistama, tundub, et tegemist on õppetööks täiesti mõistliku keskkonnaga. See, kust kogu selle lõbu jaoks raha saada, on juba eraldi küsimus, aga praegu paistab, et mingisuguse töökoha kusagilt ikka leiab. Pakkumisi ikka liigub ja Fred, kelle sappa end tööotsingul haakinud olen, on enesekindel. Tema motoks näikse olevat "oma raha eest ostan kolme asja - süüa, juua ja õpikuid ning oma aja veedan kahes kohas - tööl ja loengusaalis". Tuleb vist sama mentaliteeti harrastama hakata.

Seda ka, et sain igatahes ülikooli ametlikult vastu võetud ning õpilaskaardi kätte. Hea uudis on see, et sellega saavat bussides tasuta reisida tervers Gloucestershire piirkonnas. Arvestades kui jõõratult kallid siin bussipiletid on, see mööda külge maha kindlasti ei jookse.

Praegu siis kõik. Lähen kasutan oma tasuta lõuna kupongid ära. Tegelikult tahaks juba oma Pittville Campusse kolida ja oma tuppa oma arvuti ja interneti saada. Kui siis veel töökoht ka leida peakski nagu kõik olema. Inglane Joe igatahes juba rääkis (ta õpib Pittilles mingit muusika-mänedžmendi segu), et pimikud pidid tasemel olema ja tasuta laenatava varustuse ladu jõõratu. Ootan põnevusega.

tallinn - london - cheltenham

Ühesõnaga, veidi sellest kuidas ma kohale jõudsin. Internetti siin päris koguaeg ei saa, niiet seni kuni läptopi kätte saan, on kogu see asi vaevaline.

Üles tuli tõusta pool neli hommikul. Igatahes jõudsin elusana lennujaama ja pärast statiivi kohvrist välja pakkimist ka passikontrollist läbi. Imelik on see, et pardale ei taheta lasta kääridega, aga manfrotto 190-seeria statiivi peale ei pilguta keegi silmi. Arvan, et tahtmise korral suudaks suurem poiss nagu mina sellise suure rauakolakaga päris palju kahju teha. Aga õnn kõigile maailma fotograafidele, et statiive ohtlikeks esemeteks ei loeta. Äkki nad teavad, et fotograafid on rahulikud ja viisakad inimesed.
Lennukit oodates sai isegi pleieris tulev muusika väga täppi. Esimese paanikaga küll Basement Jaxx-i Good Lucki ei leidnud ja peale läks Do Your Thing, aga pärsast leidsin ka esimse loo. Kohe peale seda tuli kunagi märdilt saadud plaadilt (küll mp3 kujul) Nykase Matti lendamise lugu. Tuju oli hea.
Mõned udused ja porised tunnid Stockholmis hiljem tervitasin Inglismaad, habe aetud ja naeratus näol. Stockholmi muideks jõudsin 5 minutiga, sest ajavahe sõi tunni jagu lennuaega ära.
Heathrows hakkas aga asi jälle reaalsemaks minema. Ülikooli esindaja leidmine võttis omajagu aega ja lennujaamas ei olnud inimesed eriti sõbrlikud. Lennujaama bussiterminalis olid tuvid ja varblased täpselt nagu eestiski, aga ilm on mõnus. Päike paistab ja soe.

Jõuan bussiga Cheltenhami. Mingisugused ventiilid on katki, ja radiaatoreid ei saa välja lülitada. Britid virisevad häälekalt ja vana väike india tädi teeb häält, nagu ta sulaks kohe ära. Bussijuht on aga õnneks mõistlik mees ja pakub välja varubussi tellimise võimaluse, seda aga ei kasutata. Kohale jõudes rebib ta rahvusliku ekspresssauna kasutamise teemal ja tänab meid et me riideid seljast ei võtnud - "i know how kinky you cheltenham people can be". Pärast tuleb välja, et nigeerlane Fred oli vist sama bussi peal, aga teda ma ei näe. Hiljem saame küll sõbraks ja elame lähestikku tubades. Täna käisime Fredi ja kellegi vist taanlasega linnas šampooni ostmas. Tööd otsisime ka.

Kohtumine rahvusvaheliste õpiliastega algab Park Campuse muruplatsil. Osad mängivad jalgpalli.
Umbes pooled rahvusvahelistes õpilastest on juhuse läbi Zimbabwest, neist pooled aga valged. Mine saa aru.
Esimene kolme minuti jooksul jõudsid zimbabwelased laulda ja kohalik inglane Joe kitarril Bob Marleyt mängida.

Õhtul hängime üliõpilasliidu baaris, joome õlli ja tutvume inimestega. Enne magamaminekut leidsime saksa tüdrukuga Fredi infolaua valvuri juurest ja sõime nendega külmaks läinud aga siiski päris head pizzat.

täna öösel ma ei maga

Ees seisab viimane öö oma koduses voodis oma koduste linade vahel. Mõned teist on muidugi argumenteerinud, et tehniliselt ta ei olegi voodi, aga see madrats on kõige voodim ase, mis mul kunagi olnud on. Homme saan mõned tunnid magada Tallinnas ning tunda viimased tunnid ehtvanaemalikku hoolitsust. Seejärel aga varahommikul (taipasin just, et ei teagi täpselt, mis kell mu lend läheb) lennujaama ning kui kõik hästi läheb siis sellesse riiki ma enne jõule enam ei satu.

Just lõppes viimane ühine perekondlik õhtusöök ja meeleolu on töine. Esimesel kaalumisel sain pakitud kohvri kaaluks 35 kilo. Hästi on, et täna pakkisin. Teatavasti on enamiku lennukompaniide, ka SASi, millega lendan, maksimumkaaluks seatud 20 kilo ja iga lisakilo eest küsitakse päris korralikku raha. Kuigi Kati ja teisedki on rääkinud, et paljud tuttavad on lisakilodega maksamata lennukile pääsenud, mõtlen, et 15 kilo on liigne enda õnnega mängimine. Emaga kohvrit kergendades on ilmnenud kaks uudist: valgusstatiiv kaalub ainult täpselt ühe kilo ja on seega piisavalt praktiline, et teda mitte maha jätta. Teiseks poleks ma üldse arvanudki, et mul 15 kilo riideid on, aga isegi kui selle jagu t-särke jms. kohvrist välja võtta, jääb sinna nii mõndagi.

Homme seisab ees pool päeva Tartus, mille jooksul kavatsen osta kingitused minu kallitele kolleegidele Kristjanile ja Liisile Prantsusmaal, need loodetavasti ka ära saata ning lahendada kõik paratamatult tekkivad viimase hetke probleemid. Ning siis - te teate isegi.

sissejuhatus vol.2

Kõigepealt pean ma ikka ära mainima, et oli suur au ja heameel, kui Paul eile selle ühise blogi idee välja käis:) Üksi ma poleks sellega tõenäoliselt niipea hakkama saanud.
Igatahes teadmiseks teile kõigile, et mina sõidan ära Cardiffisse 19.septembril. Ma olen sunnitud lendama läbi Amsterdami. Ilmselgelt ma muretsen liiga palju, aga ma hullult kardan, et ma jään lennukist maha või kaotan pagasi ära või juhtub veel midagi hullemat... Rääkides asjast, siis kes ikka veel ei tea - ma õpin seal filmi, telekommunikatsiooni ja prantsuse keelt. Keldi keele õppimine jääb ära (vähemasti alguses) Ma mõistan, kui paljud minus just praegu pettuvad, siirad vabandused:D

Kui ma seal mitte-nii-väga-kaugel ükskord kohal olen, saadan teile kindlasti palju vihmaseid-tuuliseid tervitusi!

sissejuhatuseks

Tere kallis publikum!

Käesolevast blogist saate võimaluse lugeda kahe eesti tudengi seiklustest Ühendkuningriigis. Nimelt läheme mina Paul ja mu klassiõde (tehniliselt küll enam ju mitte aga ikkagi) Kati sinna õppima. Mina lähen Gloucesteri-nimelisse linna fotograafiat ja tema Walesi pealinna Cardiffi mingisugust filminduse asja õppima. Küllap ta ise kirjutab juba lähemalt.
Selle blogi sihtrühmaks on meie Eestimaale maha jäävad sõbrad-sugulased, aga ega me kedagi ära ajama hakka. Veidi kuulsust eestimaises internetis ei tee ju kunagi paha.

Veidi ka operatsiooni "näljane eesti tudeng inglismaal" ajalisest küljest. Mina sõidan Eestist ära 11ndal septembril, Kati veidi hiljem. Ja ärge üldse rääkigegi mulle sellest, kui lõbus 11ndal reisimine olema saab. Ma kujutan juba täiesti ette. Ühesõnaga võib siin lähipäevadel veel veidi vaikust olla, kui ehk vaid mõni sissejuhatav lugu sellest, mida me õpime ja kui raske kohvrit pakkida oli.
Blogi-logistilist vürtsi lisab veel see, et mina, nagu iga endast lugu pidav digi-fotograaf kunagi, sõidan Inglismaale arvutita. Seega sõltub minu siia kirjutamine esimestel nädalatel suuresti sellest, kui palju tsivilisatsiooni mere taga on ja kas ma kusagil internetti saan. Siis aga jõuab mu Inglismaalt tellitud rüperaal mulle Eestist järele ja pidu võib alata. Katil kuuldavasti sellist probleemi ei ole, sest oma laptopi laadija sai ta edukalt kokku pandud ja ma võin kihla vedada, et ka internetilevi on tal olemas.