Täna õnnestus mul siis osa saada siinsest NHS-ist. No kokkuvõtvalt võib öelda, et tervishoiusüsteem haiglas toimib täpselt sama halvasti kui meil, Eestis. Samas nagu absoluutselt kõigega siin Suurbritannias - bürokraatiat on viis korda rohkem kui kuskil mujal!
Alustan siis sellest, et teatud sportlikel põhjustel, millel ma pikemalt ei peatuks, suutsin ma laupäeval nii õnnetult kukkuda, et väänasin mingi kõõluse paremal jalal välja (ma tean, et see on äärmiselt detailne ja asjatundlik kirjeldus:D aga see pole üldse oluline praegu). Kuna täna ikka kõndida ei saanud, sundisid kõik mind arsti juurde minema. Kõigepealt taksoga GP juurde. Registratuuris küsiti kümme minutit minu käest küsimusi, alates sellest, miks ma sinna tulin üldse, lõpetades küsimustega, mis ma hommikuks sõin ja kas mul on ikka väga valus. No ei ole, ma niisama tulin juttu rääkima. Pärast pikka paberimajandust öeldi, et tegelikult peaksin ma minema hoopis haiglasse. Aga nad tänasid mind informeerimast! Tore on, rõõm on minupoolne.
Edasi siis taksoga haiglasse, jälle registratuuri. Seekord polnud mu probleem neile üldse nii oluline (ilmselt nad teadsid, et keegi niikuinii niipea minuga ei tegele). Kõigepealt siis mingi ankeet. Tehti kindlaks, kuidas ma haiglasse tulin? Taksoga. Kas ma enne GP juures käisin? Kahjuks küll. Kuidas mu nimi on? N-I-G-U-L (ja kirja sai ikka Nigol). Sünniaastaks märgiti 1998, ma olin meelitatud (arst vaatas küll pärast veidi kahtlaselt). Ja alles siis jõuti küsimuseni, et mis mul siis viga on.. Kuna mina väga hästi neid tervisega seotud termineid ei teadnud, seletas olukorda Luke. Siis paluti istuda ja oodata, kuni kutsutakse.
Ootasime kaks ja pool tundi, aga see oli peaaegu et kõige suurem kultuurišokk! Esiteks, kuna enamik arste-õdesid pole kaugeltki mitte kohalikud ega üldse eurooplasedki, siis oli kõigil töötajatel "aega küll". Ühesõnaga toodi kiirabiga kohale üks vanem mees ja seletati valveõdedele paaniliselt midagi südame ja teadvuse kaotamise kohta. Kiirabiarstid lahkusid siis ja kaks õde ka (arvatavasti kellaviie teed jooma) ning see mees lamas voodis tilgutite all (välisukse ees, kus kõik traumapunkti patsiendid ootasid ja kus oli metsikult külm!) vähemalt veerand tundi enne kui ta minema kärutati. Ma tõsiselt mõtlesin, et see asi ei lõppe hästi..
Tore ja täiesti teistmoodi kogemus minu jaoks oli naine, kes hiiglasuure käruga mööda ootesaali ringi sõitis ja kõigile komme, šokolaadi, limonaadi, kartulikõrpse jms pakkus (nagu suvel Pärnu rannas jäätist müüakse!).. minul küll kõiki neid traumasid nähes väga isu ei tekkinud, aga britte see ei heidutanud. Üks toekam tädi kui teine, aga suu käis kogu aeg!
Lisaks sellele pakkus parajalt tsirkust ka üks arsti ootav vanatädi, kes iga kord, kui õde mõne patsiendi nime hõikas, karjus: "Good luck, my dear!" Lõpuks kutsuti mind ka, aga enne kui ma arsti näha sain, pidi vanemõde täitma veel kaks paberit (kusjuures küsimused oli 90% samad, mis enne!). Viimaks sain siis arsti vastuvõtule minna. Kena ja viisakas noormees oli, aga kahjuks teadmistega ta mind väga ei vapustanud. Röntgenit teha ei viitsitud, ütles mulle selle asemel äärmiselt targad sõnad: "I'm afraid that for the next two or three weeks you just have to tolerate the pain while walking." Cheers! Täpselt see info, milleks ma kõik need tunnid ootasin!
teisipäev, 11. detsember 2007
pühapäev, 2. detsember 2007
mis vahepeal toimunud on
Üldiselt pean tunnistama, et minust saab ilmselt eesti esimene täiskohaline proffessionaalne nostalg. Kahekümneviieselt pikk habe ees ja elan minevikus. Ma ei tea kas see tuleb sellest, et praegu on elu raske ja kõik helged mälestused on veel seoses eestiga, või millest, aga praegu on küll tunne, et vanasti oli elu parem ja rohi rohelisem.
Kuigi rõvenilbetest eksamitest ja tont teab veel millest (mitte et ma isiklikult oleksin pidanud või viitsinud nendeks väga pingutada) on möödas ju vähem kui aasta, aga härma-aegu meenutan juba rõõmsa ohkega nagu oma vanemaid jmt. korduvalt olen näinud tegevat. Tuli meelde järjekordne passimine aulas mäletamata põhjustel, kui rolpa ja kristjan moderntantsu tegid. Rolpa mängis vist klaverit ja krissu tantsis. Geniaalne. Selle saare peal ma selliseid pärle veel kohanud ei ole.
Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest rääkida, vaid pisut pajatada sellest, mis vahepeal toimunud nii reaalselt kui ka plaanide ja ideede vallas.
Peale eelmiskordset kirjutamist olen veel korra londonis käinud, seekord vanematega. Üldiselt ongi mul viimastel nädalatel olnud skeem kaks nädalavahetust tööd - üks londonis. Vanemad käisid mul siin Cheltenhamis ka külas, ööbisid ühe öö kohalikus hotellis ja laupäeval sõitsime koos läbi Oxfordi Londonisse. Vaatasime ära ka Gloucesteri katedraali, mis oli päris muljetavaldav, vististi üks suuremaid euroopas kui mitte terves maailmas ja sigavana. Ühesõnaga kui teist keegi siiakanti kunagi satub, soovitan ära vaadata. Kui ma nüüd midagi sassi ei aja, siis nad vist filmisid mingisuguse Potteri-filmi osad ka seal, äkki saate sealt kaeda.
Londonis veetsime tegelikult sugulaskondliku õhtu, sest ööbisime mu onutütre juures.
Üldse on mul Londoniga see hea, et saan seal mõistuse piires tasuta ööbida eelmainit sugulase diivanil. Nende vaatepunktist see muidugi ehk nii hea ei ole.
Nüüd on olnud kaks Cheltenhami-nädalavahetust, mil lootsin töötada, aga ei antud vahetusi. Ma ei tea kas nad on midagi sassi ajanud või ei jätku lihtsalt kõigile töötajaile tööd. Hetkel ma selle pärast väga pead ei murra (kuigi ilma tööta ei tule ka palka ja süüa aga vast pean jõuludeni vastu), sest kavas on selle töö pealt võimalikult kiiresti ära saada. Muidugi praktikas võib karta, et akadeemilise aasta lõpuni e. kevadeni tuleb kindasti ära kannatada, aga saame näha. Ei näe põhjust oma nädalavahetuse-öid purjus brittide higi järgi lehkavais pimedais koridorides raisata kauem kui vaja.
Kuivõrd sain nüüd selle nädalavahetuse sellest puhata ja tundub, et ka järgmine nädalavahetus tööd mulle ei leidu, siis on olukord talutav. Küll aga tuleb söömise pealt kokku hoida.
Ülejärgmine nädalavahetus tuleb aga rõõm suur, sest veedan ühe õhtu Londonis, ning lendan siis juba tagasi kodumaale teie kõigiga kohtuma.
Mida ma aga kogu selle aja jooksul siin Cheltenhamis teinud olen? Esiteks muidugi ohtralt koolitööd. Sellest siin üldiselt väga puudust nagu ei tule. Esimesed ühesa nädalat kestnud sissejuhatav moodul (olgu küll mainitud, et tegelikult toimuvad alati kaks - kolm moodulit paraleelselt) lõppes, ning sellega seonduv paberitöö sai vormistatud ja hindamisse antud. Seisneb see siis tööraamatu e. workbooki ja portfolio vormistamises. Kui nad tagasi saan, ehk teen neist ka mõne klõpsu ja panen siia üles. Üldiselt võib öelda, et mooduli tulemusena valminud piltides olen ma küllaltki pettunud ja oleksin tahtnud paremini teha, aga oma eesmärgi ehk minusse uute teadmiste sisestamise täitsid nad ideaalselt. Tootsin omajagu saasta, aga sain palju targemaks.
Nüüd algas digifoto moodul ja selle raames õpetatakse meile järeltöötlust ja erinevate piltide kokku monteerimist. Tõotab tulla põnev.
Koolivälist elu mul tänu tööle ja muudele mõnudele eriti ei ole. Leian küll pea igal õhtul aega, et mõni film ära vaadata (korrusekaaslaste filmikogu on muljetavaldav - ja täiesti legaalne), aga nädalavahetuseti suuremaid projekte ette võtta ei saa/jõua/viitsi.
Eile ehk laupäeva õhtul oli SU baaris ühikate ühine jõuluõhtu. Selle raames esineti, britid said jälle erinevaid totrusi selga panna, ja oldi muidu lõbusad - kes rohkem, kes vähem. Üldiselt selline aktuse ja õllejoomise vahepealne üritus rõhuasetusega õllejoomisel. Mis iseenesest pole muidugi paha.
Kui Kati minust ette ei jõua, kirjutan teile peatselt jälle. Kui me just enne Eestis ei kohtu.
Kuigi rõvenilbetest eksamitest ja tont teab veel millest (mitte et ma isiklikult oleksin pidanud või viitsinud nendeks väga pingutada) on möödas ju vähem kui aasta, aga härma-aegu meenutan juba rõõmsa ohkega nagu oma vanemaid jmt. korduvalt olen näinud tegevat. Tuli meelde järjekordne passimine aulas mäletamata põhjustel, kui rolpa ja kristjan moderntantsu tegid. Rolpa mängis vist klaverit ja krissu tantsis. Geniaalne. Selle saare peal ma selliseid pärle veel kohanud ei ole.
Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest rääkida, vaid pisut pajatada sellest, mis vahepeal toimunud nii reaalselt kui ka plaanide ja ideede vallas.
Peale eelmiskordset kirjutamist olen veel korra londonis käinud, seekord vanematega. Üldiselt ongi mul viimastel nädalatel olnud skeem kaks nädalavahetust tööd - üks londonis. Vanemad käisid mul siin Cheltenhamis ka külas, ööbisid ühe öö kohalikus hotellis ja laupäeval sõitsime koos läbi Oxfordi Londonisse. Vaatasime ära ka Gloucesteri katedraali, mis oli päris muljetavaldav, vististi üks suuremaid euroopas kui mitte terves maailmas ja sigavana. Ühesõnaga kui teist keegi siiakanti kunagi satub, soovitan ära vaadata. Kui ma nüüd midagi sassi ei aja, siis nad vist filmisid mingisuguse Potteri-filmi osad ka seal, äkki saate sealt kaeda.
Londonis veetsime tegelikult sugulaskondliku õhtu, sest ööbisime mu onutütre juures.
Üldse on mul Londoniga see hea, et saan seal mõistuse piires tasuta ööbida eelmainit sugulase diivanil. Nende vaatepunktist see muidugi ehk nii hea ei ole.
Nüüd on olnud kaks Cheltenhami-nädalavahetust, mil lootsin töötada, aga ei antud vahetusi. Ma ei tea kas nad on midagi sassi ajanud või ei jätku lihtsalt kõigile töötajaile tööd. Hetkel ma selle pärast väga pead ei murra (kuigi ilma tööta ei tule ka palka ja süüa aga vast pean jõuludeni vastu), sest kavas on selle töö pealt võimalikult kiiresti ära saada. Muidugi praktikas võib karta, et akadeemilise aasta lõpuni e. kevadeni tuleb kindasti ära kannatada, aga saame näha. Ei näe põhjust oma nädalavahetuse-öid purjus brittide higi järgi lehkavais pimedais koridorides raisata kauem kui vaja.
Kuivõrd sain nüüd selle nädalavahetuse sellest puhata ja tundub, et ka järgmine nädalavahetus tööd mulle ei leidu, siis on olukord talutav. Küll aga tuleb söömise pealt kokku hoida.
Ülejärgmine nädalavahetus tuleb aga rõõm suur, sest veedan ühe õhtu Londonis, ning lendan siis juba tagasi kodumaale teie kõigiga kohtuma.
Mida ma aga kogu selle aja jooksul siin Cheltenhamis teinud olen? Esiteks muidugi ohtralt koolitööd. Sellest siin üldiselt väga puudust nagu ei tule. Esimesed ühesa nädalat kestnud sissejuhatav moodul (olgu küll mainitud, et tegelikult toimuvad alati kaks - kolm moodulit paraleelselt) lõppes, ning sellega seonduv paberitöö sai vormistatud ja hindamisse antud. Seisneb see siis tööraamatu e. workbooki ja portfolio vormistamises. Kui nad tagasi saan, ehk teen neist ka mõne klõpsu ja panen siia üles. Üldiselt võib öelda, et mooduli tulemusena valminud piltides olen ma küllaltki pettunud ja oleksin tahtnud paremini teha, aga oma eesmärgi ehk minusse uute teadmiste sisestamise täitsid nad ideaalselt. Tootsin omajagu saasta, aga sain palju targemaks.
Nüüd algas digifoto moodul ja selle raames õpetatakse meile järeltöötlust ja erinevate piltide kokku monteerimist. Tõotab tulla põnev.
Koolivälist elu mul tänu tööle ja muudele mõnudele eriti ei ole. Leian küll pea igal õhtul aega, et mõni film ära vaadata (korrusekaaslaste filmikogu on muljetavaldav - ja täiesti legaalne), aga nädalavahetuseti suuremaid projekte ette võtta ei saa/jõua/viitsi.
Eile ehk laupäeva õhtul oli SU baaris ühikate ühine jõuluõhtu. Selle raames esineti, britid said jälle erinevaid totrusi selga panna, ja oldi muidu lõbusad - kes rohkem, kes vähem. Üldiselt selline aktuse ja õllejoomise vahepealne üritus rõhuasetusega õllejoomisel. Mis iseenesest pole muidugi paha.
Kui Kati minust ette ei jõua, kirjutan teile peatselt jälle. Kui me just enne Eestis ei kohtu.
Tellimine:
Postitused (Atom)