halloweenipaanika

Pikka aega pole midagi kirjutanud ja selle põhjuseks on mu armsad emme-issi ja Karmen, kes nädalavahetusel külas käisid. Palju šoppamist (järjekordselt sain kinnitust, kust pärinevad minu "professionaalse ostleja" geenid) ja head sööki. Aga tegelikult oli kõige parem oma perega koos olla, vaielda, karjuda, kallistada, nalja teha ja naerda - kõik oli just nii nagu kodus.

Kohe pärast nende lahkumist oligi käes Halloween. Mina pole seda kunagi tähistanud (kui Ummiku inglise keele tunnid välja arvata, kus lisaks laulmisele ja hommikuti ümber laudade-pinkide jooksmisele, oli kindlasti vaja igal aastal kõrvitsatele nägusid joonistada ja Halloweeni ajaloost mingeid jaburaid tekste lugeda), aga seekord ma ei pääsenud. Teisipäeval (mis ei olnudki veel halloween ju!) oli esimene pidu, film soc'i rahvaga. Kõik olid asja väga tõsiselt võtnud, mina mitte (tegelikult olid veel mõned, kes kostüüme ei kandnud ja ennast roheliseks või mustaks polnud värvinud). Aga see-eest võtsin ma aktiivselt osa munaloopimise võistlusest, mis tunduski kõigi jaoks olevat õhtu kõrghetk. Tegelikult oli väga tore ja kes teab, ehk sean minagi järgmisel aastal sammud kostüümilaenutuse poole.
Eile, õigel halloweeni õhtul/ööl oli küll alguses tunne, et välja minna ei julgegi! Niipea kui hakkas hämarduma, hakkas kogu linn märatsema. Klubide järjekorrad olid pool kilomeetrit pikad, pubidest käidi vaid jooke võtmas, joodi õues, sest sisse ei mahtunud. McDonalds, BurgerKing jms kohad olid täis nõidasid, musti kasse, luukeresid ja muid tegelasi. Meie korter otsustas aga hoopis kinno minna. Käisime 1958. aasta Draculat vaatamas, mis oli kogu oma ajastukoomika ja tehniliste võimaluste vähesusega tõeliselt naljakas film, isegi mina ei leidnud, et see õudne oleks olnud! Kuigi ma olin viimase hetkeni kindel, et ma ikka ei taha õudusfilmi vaadata...

Täna hommikul oli linn nii rõvedalt must, et seda on võimatu kirjeldada. Koolis olid kõik britid tohutus vaimustuses eilsest - ma jagasin nende rõõmu, eestlasliku tagasihoidlikkusega muidugi.