haigla kommipoe tasemel

Täna õnnestus mul siis osa saada siinsest NHS-ist. No kokkuvõtvalt võib öelda, et tervishoiusüsteem haiglas toimib täpselt sama halvasti kui meil, Eestis. Samas nagu absoluutselt kõigega siin Suurbritannias - bürokraatiat on viis korda rohkem kui kuskil mujal!

Alustan siis sellest, et teatud sportlikel põhjustel, millel ma pikemalt ei peatuks, suutsin ma laupäeval nii õnnetult kukkuda, et väänasin mingi kõõluse paremal jalal välja (ma tean, et see on äärmiselt detailne ja asjatundlik kirjeldus:D aga see pole üldse oluline praegu). Kuna täna ikka kõndida ei saanud, sundisid kõik mind arsti juurde minema. Kõigepealt taksoga GP juurde. Registratuuris küsiti kümme minutit minu käest küsimusi, alates sellest, miks ma sinna tulin üldse, lõpetades küsimustega, mis ma hommikuks sõin ja kas mul on ikka väga valus. No ei ole, ma niisama tulin juttu rääkima. Pärast pikka paberimajandust öeldi, et tegelikult peaksin ma minema hoopis haiglasse. Aga nad tänasid mind informeerimast! Tore on, rõõm on minupoolne.

Edasi siis taksoga haiglasse, jälle registratuuri. Seekord polnud mu probleem neile üldse nii oluline (ilmselt nad teadsid, et keegi niikuinii niipea minuga ei tegele). Kõigepealt siis mingi ankeet. Tehti kindlaks, kuidas ma haiglasse tulin? Taksoga. Kas ma enne GP juures käisin? Kahjuks küll. Kuidas mu nimi on? N-I-G-U-L (ja kirja sai ikka Nigol). Sünniaastaks märgiti 1998, ma olin meelitatud (arst vaatas küll pärast veidi kahtlaselt). Ja alles siis jõuti küsimuseni, et mis mul siis viga on.. Kuna mina väga hästi neid tervisega seotud termineid ei teadnud, seletas olukorda Luke. Siis paluti istuda ja oodata, kuni kutsutakse.

Ootasime kaks ja pool tundi, aga see oli peaaegu et kõige suurem kultuurišokk! Esiteks, kuna enamik arste-õdesid pole kaugeltki mitte kohalikud ega üldse eurooplasedki, siis oli kõigil töötajatel "aega küll". Ühesõnaga toodi kiirabiga kohale üks vanem mees ja seletati valveõdedele paaniliselt midagi südame ja teadvuse kaotamise kohta. Kiirabiarstid lahkusid siis ja kaks õde ka (arvatavasti kellaviie teed jooma) ning see mees lamas voodis tilgutite all (välisukse ees, kus kõik traumapunkti patsiendid ootasid ja kus oli metsikult külm!) vähemalt veerand tundi enne kui ta minema kärutati. Ma tõsiselt mõtlesin, et see asi ei lõppe hästi..

Tore ja täiesti teistmoodi kogemus minu jaoks oli naine, kes hiiglasuure käruga mööda ootesaali ringi sõitis ja kõigile komme, šokolaadi, limonaadi, kartulikõrpse jms pakkus (nagu suvel Pärnu rannas jäätist müüakse!).. minul küll kõiki neid traumasid nähes väga isu ei tekkinud, aga britte see ei heidutanud. Üks toekam tädi kui teine, aga suu käis kogu aeg!

Lisaks sellele pakkus parajalt tsirkust ka üks arsti ootav vanatädi, kes iga kord, kui õde mõne patsiendi nime hõikas, karjus: "Good luck, my dear!" Lõpuks kutsuti mind ka, aga enne kui ma arsti näha sain, pidi vanemõde täitma veel kaks paberit (kusjuures küsimused oli 90% samad, mis enne!). Viimaks sain siis arsti vastuvõtule minna. Kena ja viisakas noormees oli, aga kahjuks teadmistega ta mind väga ei vapustanud. Röntgenit teha ei viitsitud, ütles mulle selle asemel äärmiselt targad sõnad: "I'm afraid that for the next two or three weeks you just have to tolerate the pain while walking." Cheers! Täpselt see info, milleks ma kõik need tunnid ootasin!