suvereportaaž

Tere Jälle Kallis Lugeja!

Pole Sulle juba ammu rääkinud, kuidas mul läheb.

Suure Kurbusega pean tunnistama, et Katrinit õnnestus mul suve jooksul vaid paar korda näha ja tema tegemistest tean viimasel ajal väga vähe. Loodan, et tal läheb hästi ja ehk ta ka kunagi meile kirjutab, kus ta on ja millega tegeleb.

Nüüd aga katsun mõne reaga kokku võtta selle, mis rahvusvahelise õppe tandril viimasest postitusest saati juhtunud on. Arvestades seda, et viimati kirjutasin siia samuti Ühendkuningriigi pinnalt enne kui veel suveks Eestissegi sõitnud olin, on seda päris palju. Samas veetsin ma enamuse sellest ajast Teiega koos ja seega teate te enamust Eestimaa pinnal juhtunust ehk pareminigi kui mina.

Kohvri sain igatahes edukalt tagasi ja ka hiinannale sai tema oma tagastatud. Peale selle, et mu kohvri lukud nüüd nii hästi kinni ei käi (sest vaene hiinlanna pidi kohvri lahti kangutama, et sealt mu isikuandmeid leida), ei ole nagu kaotatud midagi.

Londonis oli mul esialgne plaan seal mõnda aega töökoha suhtes ringi nuuskida ja ehk suveks sinna tööle jääda. Tegelikkuses pean aga tunnistama, et puudus igasugune motivatsioon selle nimel pingutada. Küllap olin alateadvuses otsustanud koduriiki tagasi pöörduda. Tagantjärele ei pane ma seda ka imeks, sest selleks ajaks vajasin hädasti puhkust küllalt kurnavast kooliaastast.
Nädal, mis mul Londonis olekuks plaanitud oli, kulus kiiresti. Kaks või kolm päeva kulus mul küllaltki ajulagedalt uue filmikaamera ostmisele. Lukeri soovitusel leidsin ühe päris põneva poekese kesklinnas, mis kasutatud foto- ja filmitehnikaga tegeleb. Eri pangakaartidelt raha edasi-tagasi sokutamine ja ka tõik, et esimene kaamera, mille ostsin, töövõimetuks osutus, muutsid kaameraostu mitmepäevaseks küllaltki väsitavaks protseduuriks. Kokkuvõttes tasus kogu see mitmepäevane Greenwich - kesklinn liinil logistamine ja peamurdmine end aga ära, sest kaamera sain korraliku ja suvel õnnestus teda ka omajagu kasutada. Sellest aga hiljem.

Ma ei mäleta enam väga täpselt, aga lõpuks loobusin vist Londonis töö otsimisest üldse ja puhkasin viimased päevad Greenwichis. Luker tutvustas mulle kenasid kohalikke pubisid ja ka mõnda kaugemat, mis mööda Thames Walki Greenwichist pea tunni tee kaugusele jäävad.

Paari päeva pärast saabus aga kauaoodatud tagasilennu aeg. Iseenesest ei ole Londonist Eestisse lendamine mulle kui puruvaesele tudengile väga meeldiv tegevus, sest odavlend London - Tallinn marsruudil stardib hommikul väga vara. Minu öömaja asupaik Londonis ja lennu kellaaeg tähendavad kombineeritult seda, et kõige praktilisem on hilja õhtul kõige hilisema rongiga lennujaama sõita ja öö seal veeta.

Meenub, et metroos olid hilja õhtul mingisugused jamad ning pidin pool tundi tunnelis seisvas rongis ootama ja seejärel kusagil äärelinnas asuvas jaamas maapealsele rongile ümber istuma. Kesköö paiku poolunisena ja pikast metroos loksumisest kurnatuna ei ole Londoni äärelinnade metroo- ja rongijaamad just meeldiv kogemus. See, et naaberperroonil segaduses õpetajad eestlastest koolilaste rühma hallata üritasid, tegi asja veidi lõbusamaks. Metroojaamast lennujaamani sõitsin vist rongis jänest.

Tuleb välja, et lennujaamas ööbimisel on taktika väga oluline. Mina jõudsin Gatwicki liiga hilja ning kõik pikad pingid ning seinaääred olid juba magajaid täis. Magasin pingil istudes.

Lend ja see, kuidas Tallinnast Tartusse jõudsin, on meeles ähmaselt. Bussijaama viis mind nooremapoolne taksojuht. Vaevalt, et palju vestlesime, küllap olin selleks hetkeks päris kurnatud ja ainuke asi, mis meelel, oli Tartusse jõudmine.

Esimene asi, mis Tartust selgelt meeles on, on kuldne ja kihisev Premium, mille emaga La Dolce Vita-s einestades jõin. Siinse Fostersi ja muu lakega ei anna seda võrreldagi.

Siit edasi peaksin aga suve rekonstrueerimiseks oma pildiblogi kronoloogilises järestuses kõrvale võtma. Meeles on see, et esimese paari nädalaga õnnestus meil Pearuga kahe peale pimik kokku ajada, ja seda mitte üldse kalli raha eest. Seda sai suve jäädvustamisel ka küllaltki aktiivselt kasutatud.
Lisaks oli mul julgust ühel ilusal juuniõhtul viia jalutama neiu, kellega juba kevadvaheajal Tartus olles kohtunud olin. Tagantjärele tark tegu. Kuivõrd meil siin aga romantikablogi ei ole ja küllap teist enamus sellest ka üht-teist teavad, siis sellel rohkem pikemalt peatuma ei hakka. Kui uudishimu väga põletab, siis mind your own fucking business või küsige nendelt, kes teavad.
Suve meeldejäävamatest sündmustest võib ära mainida Matsi ja Liisa kolimise, Folgi, jalgrattamatka lõuna-eestis, puhkused Matsirannas ja Nõval ning lugematud olengud sõpradega.

Nüüd aga pisut ka sellest, mis siin möödunud kahe kuu jooksul saanud on.

Mäletan, et esimest korda oma uude koju jõudes pidin mõnda aega Robi ootama, sest temal olid võtmed. Nosisin kohvri otsas istudes kala ja kartulit.
Minu toas, nagu ka ülejäänud majas, valitses paras segadus. Remont ei olnud veel päris läbi. Minu voodil lebas muruniiduk ja remondimehed olid mööbli segiläbi hunnikustanud. Esimese öö pidin magama üle maja otsitud kardinates, sest voodipesu mul ju ei olnud.

Esimene nädal kulus meil kõigil sisse kolimiseks, maja korda seadmiseks ja vajalike vidinate hankimimseks. Minul oli veel vaja tegeleda oma asjade endisest ühikast kätte saamisega.

Nüüdseks olen muiduigi juba sisse elanud. Kool käib vähemalt samasuguse tempoga, nagu eelmisel aastal, ja armu ei anta. Õnneks võtan juba paari nädala pärast nädalakese puhkust ja siis pole ka jõulud enam kaugel. Selleks ajaks on pool ülikoolist põhimõtteliselt läbi.

Nüüd sai pisut kirjutatud.

Kuulmiseni,