hereford

Mulle omaselt suutsin Kati sünnipäeva muidugi maha magada. Palju õnne tagantjärele!!
Eelisena kõigi teiste ees saan kui hästi läheb oma õnnitluskallistused esimesena üle anda, aga kui ta juba novembris Eestisse tuleb, siis ma ei tea ka. Mina siit linnast ka nädalavahetuseti vist enne jõule ei lahku, töö tahab tegemist.
Lisaks kommenteerin veel niipalju, et meie firma tegutseb vist ka selles Oceana-kohas. Igal esmaspäeval töögraafikut saades on ka nende oma seal kirjas.

Eile oli meil (ma hakkan ikka eesti keelt vaikselt ära unustama) fotoajakirjanduse (nii tõlgib netisõnastik sõna photojournalism) ekskursioon Herefordi, kus fotofestivali külastasime. Seega teoreetiliselt olen ära käinud ka Walesis, kuigi ainult ääremail. Festival, mis toimub igal aastal, keskendub sel aastal Lõuna - Aafrika (Vabariigi) fotograafiale. Meid oli sätitud külastama muidugi konverentsipäeva ja seega vaatasime - kuulasime päev otsa erinevaid sõnavõtte jms. Enamus meist virises, et oli igav, aga mulle meeldis. Lõuna - Aafrika fotograafid rääkisid - näitasid, millega nad tegelevad ja saime aimu sealsetest probleemidest. Samuti mõlgutasin mõtteid oma tulevase karjääri üle. Nimelt oli kohal ühe Johannesburgi fotograafiakooli ninamees. See kool siis selline, kus õpetatakse noori, kel muidu haridusele ligipääsu ei oleks ehk siis vaesemat kontingenti. Mõtlen, et seal töötamise vastu ei oleks vähemalt põhimõttelisel tasandil mitte midagi. Keda rohkem huvitab, vaatab siia.

Tagasi jõudnud, tegime Keni ja Davidiga Frog and Fiddle's õlled ja arutasime päeva ja muid mõtteid. Tegelikult oleks pidanud muidugi õppima ja töövihikut täitma, aga palju sa ühe päevaga ikka jõuad. Esmaspäeval lõppes loeng ka kell viis ja olin täiesti surnd.

Täna aga, kui selle reportaaži siin lõpetan, lähen Dave-ga stuudiosse katsetama. Plaan on minu vana adidase ketsipaari võimalikult iseloomustavalt pildistada. Ma teadsin, et ükskord peab neist vanadest nartsudest (mis muidugi on siiamaani mu ainukesed igapäevajalatsid) kasu ka olema.

(Sündis plaan korraldada reklaamifoto meespoolega õlleõhtu. Üldiselt ma ei saa aru miks, aga brittidel on mingi kiiks pea iga peo jaoks end veidralt riidesse panna. Nagu muidu ei saaks. Veidralt sellesmõttes, et pea iga pidu on kostüümi-. Minu korrusenaabrid on kahe nädala jooksul jõudnud kolm korda eri kostüümidesse riietuda - kohalike rullnokkadena, eri värvidena ja multikakangelastena.Äkki nad muudel puhkudel ei julge normist erinevaid hilpe kanda? Mind nad üritasid ka mu lillemustriliste särkide pärast mõnitada aga päris mind huvitab.)