täna öösel ma ei maga

Ees seisab viimane öö oma koduses voodis oma koduste linade vahel. Mõned teist on muidugi argumenteerinud, et tehniliselt ta ei olegi voodi, aga see madrats on kõige voodim ase, mis mul kunagi olnud on. Homme saan mõned tunnid magada Tallinnas ning tunda viimased tunnid ehtvanaemalikku hoolitsust. Seejärel aga varahommikul (taipasin just, et ei teagi täpselt, mis kell mu lend läheb) lennujaama ning kui kõik hästi läheb siis sellesse riiki ma enne jõule enam ei satu.

Just lõppes viimane ühine perekondlik õhtusöök ja meeleolu on töine. Esimesel kaalumisel sain pakitud kohvri kaaluks 35 kilo. Hästi on, et täna pakkisin. Teatavasti on enamiku lennukompaniide, ka SASi, millega lendan, maksimumkaaluks seatud 20 kilo ja iga lisakilo eest küsitakse päris korralikku raha. Kuigi Kati ja teisedki on rääkinud, et paljud tuttavad on lisakilodega maksamata lennukile pääsenud, mõtlen, et 15 kilo on liigne enda õnnega mängimine. Emaga kohvrit kergendades on ilmnenud kaks uudist: valgusstatiiv kaalub ainult täpselt ühe kilo ja on seega piisavalt praktiline, et teda mitte maha jätta. Teiseks poleks ma üldse arvanudki, et mul 15 kilo riideid on, aga isegi kui selle jagu t-särke jms. kohvrist välja võtta, jääb sinna nii mõndagi.

Homme seisab ees pool päeva Tartus, mille jooksul kavatsen osta kingitused minu kallitele kolleegidele Kristjanile ja Liisile Prantsusmaal, need loodetavasti ka ära saata ning lahendada kõik paratamatult tekkivad viimase hetke probleemid. Ning siis - te teate isegi.