tallinn - london - cheltenham

Ühesõnaga, veidi sellest kuidas ma kohale jõudsin. Internetti siin päris koguaeg ei saa, niiet seni kuni läptopi kätte saan, on kogu see asi vaevaline.

Üles tuli tõusta pool neli hommikul. Igatahes jõudsin elusana lennujaama ja pärast statiivi kohvrist välja pakkimist ka passikontrollist läbi. Imelik on see, et pardale ei taheta lasta kääridega, aga manfrotto 190-seeria statiivi peale ei pilguta keegi silmi. Arvan, et tahtmise korral suudaks suurem poiss nagu mina sellise suure rauakolakaga päris palju kahju teha. Aga õnn kõigile maailma fotograafidele, et statiive ohtlikeks esemeteks ei loeta. Äkki nad teavad, et fotograafid on rahulikud ja viisakad inimesed.
Lennukit oodates sai isegi pleieris tulev muusika väga täppi. Esimese paanikaga küll Basement Jaxx-i Good Lucki ei leidnud ja peale läks Do Your Thing, aga pärsast leidsin ka esimse loo. Kohe peale seda tuli kunagi märdilt saadud plaadilt (küll mp3 kujul) Nykase Matti lendamise lugu. Tuju oli hea.
Mõned udused ja porised tunnid Stockholmis hiljem tervitasin Inglismaad, habe aetud ja naeratus näol. Stockholmi muideks jõudsin 5 minutiga, sest ajavahe sõi tunni jagu lennuaega ära.
Heathrows hakkas aga asi jälle reaalsemaks minema. Ülikooli esindaja leidmine võttis omajagu aega ja lennujaamas ei olnud inimesed eriti sõbrlikud. Lennujaama bussiterminalis olid tuvid ja varblased täpselt nagu eestiski, aga ilm on mõnus. Päike paistab ja soe.

Jõuan bussiga Cheltenhami. Mingisugused ventiilid on katki, ja radiaatoreid ei saa välja lülitada. Britid virisevad häälekalt ja vana väike india tädi teeb häält, nagu ta sulaks kohe ära. Bussijuht on aga õnneks mõistlik mees ja pakub välja varubussi tellimise võimaluse, seda aga ei kasutata. Kohale jõudes rebib ta rahvusliku ekspresssauna kasutamise teemal ja tänab meid et me riideid seljast ei võtnud - "i know how kinky you cheltenham people can be". Pärast tuleb välja, et nigeerlane Fred oli vist sama bussi peal, aga teda ma ei näe. Hiljem saame küll sõbraks ja elame lähestikku tubades. Täna käisime Fredi ja kellegi vist taanlasega linnas šampooni ostmas. Tööd otsisime ka.

Kohtumine rahvusvaheliste õpiliastega algab Park Campuse muruplatsil. Osad mängivad jalgpalli.
Umbes pooled rahvusvahelistes õpilastest on juhuse läbi Zimbabwest, neist pooled aga valged. Mine saa aru.
Esimene kolme minuti jooksul jõudsid zimbabwelased laulda ja kohalik inglane Joe kitarril Bob Marleyt mängida.

Õhtul hängime üliõpilasliidu baaris, joome õlli ja tutvume inimestega. Enne magamaminekut leidsime saksa tüdrukuga Fredi infolaua valvuri juurest ja sõime nendega külmaks läinud aga siiski päris head pizzat.