pank ja töö

Elu läheb oma rada vaikselt edasi. Harjun säästliku elamisega ja arvan, et kui midagi ettearvamatut ei juhtu, vean oktoobrini selle rahaga, mis mul praegu on, välja. Nii sai vist ka vanematega kokku lepitud ja ühesõnaga kõik peaks hästi olema.

Avasin täna endale pangas arve. Süsteem oli muidugi iganenum kui meil eestis, aga samas pean tunnistama, et ootasin halvemat. Kõik oli siiski arvutipõhine ja paberimajandust oli ainult umbes viie lehe jagu. Samuti on internetipank täiesti olemas, aga selle kasutamiseks pean ära ootama postiga saabuva starterpaketi või midagi sellist.

Lisaks kõigele muule põnevale käisin ära ka spordi- ja seltsilaadal. Sinna olid kogunenud kõikvõimalikud tegevus- ja taidlusklubid, mis üliõpilasseltsi raames tegutsevad. Rääkisin mägirattagurudega ning üldiselt on meelestatus hea. Vähemalt eelmisel aastal olla kusagil Tesco kõrval garaažis tasuta ratast pesta saanud, küll ka sel aastal mõne koha leiab. Kus kullakest hoida, on täiesti eraldi mure, sest keerdtrepist temaga üles-alla koguaeg küll tantsida ei saa ja korralikke lukustatavaid rattakuure Pittvilles vist ei ole. Midagi tuleb välja mõelda. Kui juba asjade puudumisest juttu teha, siis keegi pole veel tuvastanud, kus pesumasinad on. Kui sokipaaride arvu järgi lugeda, on mul selleks aega veel umbes terve päev. Ehk küsin täna vanemõpilaselt või kelleltki.

Samuti on hea uudis see, et mul on homme tööintervjuu firmaga, mis organiseerib klubides pildistamist. Äkki õnnestubki pääseda laudade teenendamisest vm sellisest.

Muu kohta võib mainida veel seda, et hakkan vaikselt omaks saama oma korruse inimestega. Meie (nagu ka kõik teised) korrus on trepikojast eraldatud eraldi uksega, mida teevad lahti ainult meie võtmed. Selle ukse taga on keerdtrepi ümber kaarduv koridor, mille seintes tubade uksed ja lõpus uks kööki ja puhkeruumi. Üldiselt hoitakse oma tubade uksed koguaeg lahti (Holly leiutas selleks kavala nipi sulgedes isesulguva toaukse vannitoa ukse lingi taha) ja koridoris liikudes on suure elutoa tunne. Kuigi teised on minust pisut elavamad ja paremini kohanenud, on üldised suhted sõbralikud.
Maja enda kohta aga niipalju, et kõigist võimalikest tubadest on mul üks kehvemaid kombinatsioone ainult ühe aknaga. Teistel on kõigil vähemalt kaks ja kolmanda (kõrgeima) korruse inimestel on üldse terve seina pikkuses aken. Siiski elan ma priviligeeritud seisuses. Nimelt on meie maja ainus, kus esimese korruse jagu on katsetatud muideu metallist keerdtrepi vaibastamist. Seda selle pärast, et metallist keerdtrepikonstruktsioon on otseühenduses maja seinte ja põrandatega ja seega on trepil liikumine väga hästi kõikjale kosta. Kuigi on näha, et ega see vaip palju ei aita, on uhke tunne ikkagi. Juhtusime kord ühikate ülemusega vestlema, ta teadis, et terve trepi katmine pidi maksma sada tuhat naela. Selle loogika järgi peaks meie taldade all olema vähemalt 25tuhande naela eest vaipa. Britid, mis muud.