Rahvast oli campuses eile nii vähe, et kui infoletist linnaku kaarti läksin küsima, muutus sealne tädi väga kahtlustavaks ja näis arvavat, et olen terrorist või midagi. Seletasin talle, et kõigest idaeurooplane ja tulin siia õppima. Lõpuks leppis, andis mulle kaardi ja muutus isegi sõbralikuks. Üldiselt täna rohkem rahvast ei paista.
Vastukaaluks karaokekatastroofile oli eilne aafrika üritus päris mõnus. Tuli välja, et bänd oli kohale toodud vist lausa Londonist. Hästi tegid igatahes nii põlisaafrika lugusid kui ka Bob Marley-t. Vaheti olin ainuke valge inimene tantsuplatsil.
Siin britis on see imelik, et inimesed on vist ikka vabamad kui kodus. Eile näiteks tantsis meie kooli mari maimre ekvivalent jumala vabalt noorte tudengitega. Umbes sama vana naisterahvas ja täidab vist tööalaselt umbes sama funktsiooni ka. Eestis aga sellist asja vist naljalt ei näeks...
Õppisin zimbabwe neiult kuidas aafrika muusika järgi tantsida tuleb. Ei olnudki väga keeruline ega midagi.
Täna seisab aga ees eriti põnev päev. Lähen linna riidepuid, voodilinu ja ehk isegi paari taldrikut-kahvlit jahtima. Ootused on kõrgel.
Õhtul on vist kellegi india neiu juures majapidu, aga kui ma oma kaotatud mobiililaadijale asendust osta ei saa, ei ole mul õrna aimugi, kuidas sinna kohale saada.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar