briti disko

Esmalt mainin ära, et treening tööl läks põhimõtteliselt korda, täna pean endale mustad püksid ja kingad hankima, ning homme öösel teenin juba raha.

Aga nüüd asjast. Peale tunnist treeningsessiooni tulevaste töökaaslastega lasti meil minna ja kuivõrd tegemist oli Joe sünnipäevaga, suundusin teistele järgi kohalikku klubisse nimega Blush. Tagantjärele tark olles oli see muidugi viga, aga vähemalt sain sünnnipäeval oma näo ära näidata. Sissepääs maksis neli naela ehk u. sada krooni, koti garderoobis hoiustamine üks viiskümmend (ei tahtnud fotokat sisse võtta ega kuhugi valveta jätta), ainuke drink kaks naela. Ühesõnaga seitsme ja poole naela eest mitte kui midagi. Ülakorrusel mängiti mingit nõmedat briti indiet ja allkorruse õudusest ma ei hakka rääkimagi. Mul on tunne, et kõigist normaalsetest lugudest on nad teinud mingisugused imelikud briti kaverid, mis põhinevad enamasti lalisemis ja huilgamiskohtadel, millega rahvas rõõmsalt liituda saab. Ühesõnaga minusugusel heamuusikagurmaanil (seda võite muidugi võtta teatava huumoriga) ei olnud eriti lõbus jälgida purjus britte huilgamas. Te olete kõik kindlasti näinud filme purjus briti jalkahuligaanidest. Vahetage pubi ööklubiga ja saategi aimu, mis toimus. Peale ühe vaese õhupalli keegi siiski füüsiliselt kannatada ei saanud, aga olustik oli enamvähem sama.
Seega tuleb nentida, et head pidu leida ei ole mul siin nähtavasti kergem kui eestis. Eks ma annan teada, kui midagi põnevat leian.

Hea uudis on aga see, et David on ka mägirattasõber ja kui ma oma ratta kunagi siiamaile saan, siis on, kellega sõita. David on üldse huvitav tüüp. Neljakümnesena meie kursuse kõige vanem õpilane ja sobiks enamusele meist vanuse poolest isaks. On sukeldumise ja koobastamise ("caving") instruktor, muidugi ka igasugused meedikupaberid asja juurde. Kaks last. Fotograafiat hakkas õppima selleks, et avada oma sukeldumisfirma juurde veealune foto- ja filmirühm. Juba praegu on tema veealused fotod päris ägedad, mis siis veel peale kolme aastat intensiivset õpet rääkida.