Täna oli töölt tulek isegi võrdlemisi nauditav.
Ka öösel on siin veel soe, t-särgi peal mantlit kandes hakkas kiiremini kõndides isegi hõlmad lahti pisut palav. Võrdleksin eesti aprilli-mai õhtutega.
Läbi pilvede paistis ere täiskuu ja valgustas Pittville Parki ja ümbritsevaid Victoria-aegseid maju ka seal kuhu tänavalampide oranž kuma ei jõudnud.
Enne tuppa tulemist põikasin läbi siin lähedal asuvalt karjamaalt. Kuuvalguses eristusid kaugemal hobuste siluetid ja aeg-ajalt oli kosta nende omavahelist suhtlemist. Tundus, et nemad olid sama mõtlikud kui mina.
Tegelikult on mul hea meel, et kaamerat kaasas ei olnud. Kui pildistamisele peab mõtlema, ei saa selliseid hetki hingega nautida.
laupäev, 27. oktoober 2007
reede, 26. oktoober 2007
tööst
Esiteks:
Kasutades õilishingest rahvakunstniku Harli Teeviit - Sonni sõnu: "Tuju on tähtis!"
Teiseks:
Eile klubis olnud iraani(!) näitsikute sõnul on kõik eesti mehed kuumad.
Kolmandaks:
Purjus briti naised ei pea millekski endast dekaadi jagu nooremat fotograafi korduvalt tagumikust näpistada.
Nagu te näete, tööl meil juba igav ei hakka.
Neiu, kes eile fotograafiat pidi tegema, oli oma sõrme autoukse vahele ära murdnud ja möllasin õhtu otsa jälle üksipäini.
Kasutades õilishingest rahvakunstniku Harli Teeviit - Sonni sõnu: "Tuju on tähtis!"
Teiseks:
Eile klubis olnud iraani(!) näitsikute sõnul on kõik eesti mehed kuumad.
Kolmandaks:
Purjus briti naised ei pea millekski endast dekaadi jagu nooremat fotograafi korduvalt tagumikust näpistada.
Nagu te näete, tööl meil juba igav ei hakka.
Neiu, kes eile fotograafiat pidi tegema, oli oma sõrme autoukse vahele ära murdnud ja möllasin õhtu otsa jälle üksipäini.
pühapäev, 21. oktoober 2007
tahaks tagasi..
Mulle kohutavalt meeldis Cheltenham!! Ma võiks kas või kohe rongiga tagasi Pauli juurde sõita. Väljusin tund aega tagasi Cardiff Central Stationist ja mul tuli nutt peale. Kõik peale ilusasti valgustatud suure staadionihoone oli must ja rõve. Korteris ootasid mind ees John ja Philip, kes muidugi tahtsid teada iga detaili mu reisist, oli ju teada, et veetsin nädalavahetuse poiste seltskonnas. Igale mu sõnale järgnes viieminutiline mõnitus. Lõpuks kiskus asi nii nõmedaks, et ma jooksin nende juurest minema ja nüüd olengi jälle oma pisikeses toakeses tagasi...
Küllap te juba teate, et Inglismaa kaotas eile 15:6. Mul oli tegelikult eile pärast Pauli lahkumist (ta läks siis tööle) suhteliselt keeruline teha huvitatud nägu... sest rugby.. no esimese 45 sekundi jooksul olid kõik need elajad (ehk siis mängijad) jõudnud juba kaks korda puntrasse hüpata! Mismõttes!? Ma ei saa ikka üldse aru, kuidas selline asi saab kellelegi meeldida. Robile ja Roryle igatahes meeldis. Joele ka. Teised nii põnevil polnud. Kõige toredam oli see, et kui mäng läbi sai, siis panid kõik Pauli sõbrad jooksu! Korjasin siis oma seitse asja kokku ja läksin ka. Seisin SU ees kümme minutit, enne kui Rob tuli, ma ei tea kust, ja "korjas mu üles", sest nähtavasti kõigi teiste poolest oleks ma võinudki õue külmuma jääda. Igatahes läksime korterisse tagasi, Joe ühines meiega. Rory oli esimene poiss, keda ma kunagi päriselt nutmas näinud olen. Ta oli täiesti löödud, läks kuskile laaberdama. Meie läksime kolmekesi filmi vaatama tuppa. Robi tuba oli umbes täpselt selline, et seal toas liikumiseks oleks vaja osata lennata, sest jalga maha panna ei taha. Suht rõve:D Aga mis mul ikka oodata oli korterist, kus elavad poisid...
Filmiks oli Goodfellas.. väga hea film minumeelest. Aga väga palju seda jälgida tegelikult ei saanudki, sest ühel hetkel jooksid tuppa sisse minu jaoks tundmatud kolm tüdrukut ja karjusid kõik korraga midagi, millest ma aru ei saanud. Hiljem selgus, et Rory oli midagi mingile tüdrukule teinud... ja ühe poisiga vaidlema/kaklema läinud. Rob läks olukorda päästma (ta on nagu isa, kes kõik asjad ära lahendama pidi, eriti seoses ülejoobes Roryga muidugi). Aga mul oli iseenesest väga lõbus! Kõik üritasid selgitada, et igal õhtul ei ole ta nii vägivaldne, et läheb kaklema:D Ei usu. Mina küll vahepeal kartsin oma elu pärast. Õnneks lahenes kõik... rääkisime veel juttu, sain Pauli taga rääkida;) Kuni siis selle hetkeni.... kui Rob küsis, et mis mu nimi on. Ma olin veidi pettunud. Kõik olid nädal aega minust rääkinud, ja nüüd siis ei tea nad mu nime!? Minu rahustuseks oli tema ainus, kes nimele suuremat tähelepanu ei olnud pööranud.
Kokkuvõttes võib öelda, et see oli seni parim nädalavahetus siin UK-s! Igal võimalikul juhul lähen ja ostan veel ühe pileti Cheltenhami. Ja ootan Pauli koos oma sõpradega külla ka!
P.S. Kahju on ainult sellest, et ma Roryt täna hommikul/lõunal ei näinud! Ju ta ei julgenud oma toast väljuda:D Ma ka poleks julgenud.
Küllap te juba teate, et Inglismaa kaotas eile 15:6. Mul oli tegelikult eile pärast Pauli lahkumist (ta läks siis tööle) suhteliselt keeruline teha huvitatud nägu... sest rugby.. no esimese 45 sekundi jooksul olid kõik need elajad (ehk siis mängijad) jõudnud juba kaks korda puntrasse hüpata! Mismõttes!? Ma ei saa ikka üldse aru, kuidas selline asi saab kellelegi meeldida. Robile ja Roryle igatahes meeldis. Joele ka. Teised nii põnevil polnud. Kõige toredam oli see, et kui mäng läbi sai, siis panid kõik Pauli sõbrad jooksu! Korjasin siis oma seitse asja kokku ja läksin ka. Seisin SU ees kümme minutit, enne kui Rob tuli, ma ei tea kust, ja "korjas mu üles", sest nähtavasti kõigi teiste poolest oleks ma võinudki õue külmuma jääda. Igatahes läksime korterisse tagasi, Joe ühines meiega. Rory oli esimene poiss, keda ma kunagi päriselt nutmas näinud olen. Ta oli täiesti löödud, läks kuskile laaberdama. Meie läksime kolmekesi filmi vaatama tuppa. Robi tuba oli umbes täpselt selline, et seal toas liikumiseks oleks vaja osata lennata, sest jalga maha panna ei taha. Suht rõve:D Aga mis mul ikka oodata oli korterist, kus elavad poisid...
Filmiks oli Goodfellas.. väga hea film minumeelest. Aga väga palju seda jälgida tegelikult ei saanudki, sest ühel hetkel jooksid tuppa sisse minu jaoks tundmatud kolm tüdrukut ja karjusid kõik korraga midagi, millest ma aru ei saanud. Hiljem selgus, et Rory oli midagi mingile tüdrukule teinud... ja ühe poisiga vaidlema/kaklema läinud. Rob läks olukorda päästma (ta on nagu isa, kes kõik asjad ära lahendama pidi, eriti seoses ülejoobes Roryga muidugi). Aga mul oli iseenesest väga lõbus! Kõik üritasid selgitada, et igal õhtul ei ole ta nii vägivaldne, et läheb kaklema:D Ei usu. Mina küll vahepeal kartsin oma elu pärast. Õnneks lahenes kõik... rääkisime veel juttu, sain Pauli taga rääkida;) Kuni siis selle hetkeni.... kui Rob küsis, et mis mu nimi on. Ma olin veidi pettunud. Kõik olid nädal aega minust rääkinud, ja nüüd siis ei tea nad mu nime!? Minu rahustuseks oli tema ainus, kes nimele suuremat tähelepanu ei olnud pööranud.
Kokkuvõttes võib öelda, et see oli seni parim nädalavahetus siin UK-s! Igal võimalikul juhul lähen ja ostan veel ühe pileti Cheltenhami. Ja ootan Pauli koos oma sõpradega külla ka!
P.S. Kahju on ainult sellest, et ma Roryt täna hommikul/lõunal ei näinud! Ju ta ei julgenud oma toast väljuda:D Ma ka poleks julgenud.
kati cheltenhamis
Järgnevalt minu küllaltki killustatud versioon lõppevast nädalavahetusest.
(Muideks ma meelega ei lugenud Kati postitust eelneva kohta, et äkki saate siis samadest sündmusist erinevad vaatenurgad.)
Seda ka, et eile mõtlesin uue sõna välja. Pöörilaud. Ingl.k. turntable. Tehniliselt ehk oleks keerulaud täpsem, aga pöörilaud kõlab paremini. Seega tulenevalt väljendid nagu pöörilaudur (turntablist) ja pöörilauda tallama.
Mulle, nagu te teate algab nädalavahetus tehniliselt juba neljapäeva pärastlõunal, aga nagu alati oli ka sel neljapäeval koolis stuudiote sulgemiseni toimetamist. Veendusime oma neljase tiimiga selles, et suurformaatkaameraga kulub ühe pildi saamiseks oluliselt vaeva ja energiat kui meile kõigile käppa harjunud digiseepidega.
Siis käisin tööl ära ja ärkasingi reedel umbes samal ajal, kui Kati Cardiffis rongile astus. Rongijaam asub kesklinnast umbes täpselt teisel pool kui minu campus, aga õnneks on ülikooli inimestel piisavalt ettenägelikkust olnud ja U ehk ülikooli-liin käib (oleksin peaaegu kasutanud sõna jookseb) ka raudteejaama juurest läbi.
Olin juba eos võtnud eesmärgiks sel nädalavahetusel veidi raha kulutada. Muidugi mitte enda, aga põhimõtteliselt vanemate taskust. Ainuke jama kogu asja juures on see, et nad tõenäoliselt loevad seda blogi...
Kuivõrd reedel oli ka sel nädalavahetusel mu ainuke vaba õhtu, ei olnud otsus kuhugi välja minna raske tekkima. Külaline ka ju kohal. Juba mõnda aega tagasi olin kuulnud poolakalt Mattilt kohast nimega SubTone, mis pidavat jazzi ja muidu veidi alternatiivsema muusikaga koht olema ja sellest ajast peale oli hammas verel olnud. Käisime ära ja ei kahetse. Allkorruse baaris mängis päris mõnus jazzi jmt. bänd. Huvitav oli see, et bändi saatis pöörilaudur (saingi uut sõna kasutada). Hiljem üleval oli klubis päris elus klaverimägija Will, kes rahva soovilugusid mängis. Tundus veidi veider, sest atmosfäär oli umbes nagu klubis ikka, aga nurgas ei olnud mitte kõlarid ja muu varustus, aga hoopis klaver. Täiesti nauditav.
Lõppjäreldus see, et sinna võib veel minna.
Eile ja täna Katiga linnas ringi liikumist võib võrrelda renditud Ferrariga sõitmist. Kõik vaatavad ja plaksutavad, aga tegelikult ei olegi sinu oma.
Ma ei tea, kas oleksin pidanud seda ette nägema, aga igatahes ei pääsenud ma ka Katiga koos ostlemisest. Tegemist on mõistagi täieliku proffessionaaliga. Te ei kujuta ette kui märkamatult võib saada ühest kotist, mida sa kannad, kolm.
Huvid on meil mõistagi ka erinevad. Mina näiteks ei oleks väga vaimustusest 17 naela eest pisikest tötsikut pori ostes. Kati aga oli täiesti sillas, sest sellist muda eestis ei pidavat vist müüdamagi, või kui, siis ainult ühes kohas ja hästi kallilt.
Üldjoontes võib nädalavahetust lugeda täielikuks õnnestumiseks, sest üle pooleteise kuu õnnestus korraks aeg maha võtta ja puhata. Tore oli omas emakeeles nilbet nalja teha ja suhelda kellegagi ühtsest kultuuriruumist. Ka kooli- ja tööpinged ei tundu peale nädalavahetust heas seltskonnas nii ülesaamatud.
Äitäh Kati ja näeme varsti uuesti.
Edasi seisab pingsa (õppe)töö kõrval nädalavahetus londonis, siis tulevad vanemad mõneks ajaks siia ja varsti juba kohtumegi jõulude ajal eestis.
(Muideks ma meelega ei lugenud Kati postitust eelneva kohta, et äkki saate siis samadest sündmusist erinevad vaatenurgad.)
Seda ka, et eile mõtlesin uue sõna välja. Pöörilaud. Ingl.k. turntable. Tehniliselt ehk oleks keerulaud täpsem, aga pöörilaud kõlab paremini. Seega tulenevalt väljendid nagu pöörilaudur (turntablist) ja pöörilauda tallama.
Mulle, nagu te teate algab nädalavahetus tehniliselt juba neljapäeva pärastlõunal, aga nagu alati oli ka sel neljapäeval koolis stuudiote sulgemiseni toimetamist. Veendusime oma neljase tiimiga selles, et suurformaatkaameraga kulub ühe pildi saamiseks oluliselt vaeva ja energiat kui meile kõigile käppa harjunud digiseepidega.
Siis käisin tööl ära ja ärkasingi reedel umbes samal ajal, kui Kati Cardiffis rongile astus. Rongijaam asub kesklinnast umbes täpselt teisel pool kui minu campus, aga õnneks on ülikooli inimestel piisavalt ettenägelikkust olnud ja U ehk ülikooli-liin käib (oleksin peaaegu kasutanud sõna jookseb) ka raudteejaama juurest läbi.
Olin juba eos võtnud eesmärgiks sel nädalavahetusel veidi raha kulutada. Muidugi mitte enda, aga põhimõtteliselt vanemate taskust. Ainuke jama kogu asja juures on see, et nad tõenäoliselt loevad seda blogi...
Kuivõrd reedel oli ka sel nädalavahetusel mu ainuke vaba õhtu, ei olnud otsus kuhugi välja minna raske tekkima. Külaline ka ju kohal. Juba mõnda aega tagasi olin kuulnud poolakalt Mattilt kohast nimega SubTone, mis pidavat jazzi ja muidu veidi alternatiivsema muusikaga koht olema ja sellest ajast peale oli hammas verel olnud. Käisime ära ja ei kahetse. Allkorruse baaris mängis päris mõnus jazzi jmt. bänd. Huvitav oli see, et bändi saatis pöörilaudur (saingi uut sõna kasutada). Hiljem üleval oli klubis päris elus klaverimägija Will, kes rahva soovilugusid mängis. Tundus veidi veider, sest atmosfäär oli umbes nagu klubis ikka, aga nurgas ei olnud mitte kõlarid ja muu varustus, aga hoopis klaver. Täiesti nauditav.
Lõppjäreldus see, et sinna võib veel minna.
Eile ja täna Katiga linnas ringi liikumist võib võrrelda renditud Ferrariga sõitmist. Kõik vaatavad ja plaksutavad, aga tegelikult ei olegi sinu oma.
Ma ei tea, kas oleksin pidanud seda ette nägema, aga igatahes ei pääsenud ma ka Katiga koos ostlemisest. Tegemist on mõistagi täieliku proffessionaaliga. Te ei kujuta ette kui märkamatult võib saada ühest kotist, mida sa kannad, kolm.
Huvid on meil mõistagi ka erinevad. Mina näiteks ei oleks väga vaimustusest 17 naela eest pisikest tötsikut pori ostes. Kati aga oli täiesti sillas, sest sellist muda eestis ei pidavat vist müüdamagi, või kui, siis ainult ühes kohas ja hästi kallilt.
Üldjoontes võib nädalavahetust lugeda täielikuks õnnestumiseks, sest üle pooleteise kuu õnnestus korraks aeg maha võtta ja puhata. Tore oli omas emakeeles nilbet nalja teha ja suhelda kellegagi ühtsest kultuuriruumist. Ka kooli- ja tööpinged ei tundu peale nädalavahetust heas seltskonnas nii ülesaamatud.
Äitäh Kati ja näeme varsti uuesti.
Edasi seisab pingsa (õppe)töö kõrval nädalavahetus londonis, siis tulevad vanemad mõneks ajaks siia ja varsti juba kohtumegi jõulude ajal eestis.
laupäev, 20. oktoober 2007
Lõpuks jõudsin ka Inglismaale!
Istun siis praegu Pauli toas (Ta ise arvab, et see on suht urgas, minumeelest on täiesti normaalne korter neil, uuem ja korralikum kui mul.) Jõudsin Cheltenhami eile õhtupoolikul. Peaaegu jäin rongist maha, sest mõni minut enne rongi väljumist muudeti platvormi numbrit. Sõit ise kestis õnneks vaid natuke rohkem kui tund aega. Nägin enda üllatuseks, et Cardiff on ikka päris suur linn - kus mina igapäevaselt käin on ikka imeväike osa linnast. Peab edaspidi hakkama teisi linnaosasid ka avastama! Aga ma kaldun teemast kõrvale..
Isegi Tartu vaksal on Cheltenhami rongijaamast suurem. Alguses ma ei saanudki aru, kas ma siis jõudsin õigesse kohta või mitte. Mingi pisike putka oli ümbritsetud müüriga - ja seda nimetatakse siis Cheltenham Spa jaamaks. Paul jõudis kohale pooletunnise hilinemisega, ma olin juba peaaegu jääkuubikuks külmuda jõudnud.
Linn ise on hästi ilus, selline tõeline Inglismaa kõrgem klass - imeilusad nukumajad, perfektseks pügatud põõsad ja hekid. Kõik on nii puhas (Cardiff on selle oma mustusega küll suurlinnade klassist, midagi nii rõvedat siin Cheltenhamis küll pole). Läksime kohe sööma, rääkisime kõik olulisemad uudised ära. Paul valmistas mind aktiivselt esimeseks kohtumiseks tema korterikaaslastega, kes mind juba nädal aega pingsalt ootasid. Siin elavad siis viis poissi ja üks tüdruk (keda siin pole nädalavahetustel). Midagi nii hullu mind siin küll ees ei oodanud, nagu Paul rääkis. Okei, kui köök välja arvata. See on ikka täiesti ropult rõve (ja väidetavalt on see praegu isegi korras!). Põhimõtteliselt kui enam oma hommikust võileiba ei taha, siis kuhu sa selle mujale ikka viskad, kui kraanikaussi!? Või kui liha küpsetad ja rasv pannilt laua peale niriseb, siis milleks seda ikka ära koristada!? Las hangub seal nädala või kaks. Halvaksläinud söögist ma ei hakka isegi rääkima.
Aga üldiselt tunduvad Paulil olevat täitsa mõistlikud noormehed siin. Rory harjutab pidevalt kitarri (varahommikul see väga tore ei olnud tegelikult), Rob on rugbymängija - suht põkk:D, õpib ka filmindust!!, siis on veel Alex, kellest ma midagi ei tea, keegi Chad, keda ma näinud ei ole ja Joe (kes siin paberite järgi ei ela, aga reaalselt pidavat ta kogu aeg siin olema). Kelly, ainus tüdruk, nagu ma juba ütlesin siin ei ole praegu - sain tema madratsi ja padja jne endale. Suur aitäh talle.. ma ei tea, mis ma ilma nendeta teinud oleksin. Ühtegi hotellituba ma endale kaks päeva enne tulekut broneerida enam ei saanud.
Eile õhtul käisime mingit täiesti sürreaalset improvisatsiooni kuulamas. Tegemist oli keelpilli trioga. Isegi mina, kes ma muusikast nii mõndagi tean, arvan, et see oli ikka täielik õudus ehk poliitiliselt korrektselt öeldes "huvitav ja omapärane". Edasi läksime klubisse, kus esines üllatavalt mõnus bänd. Mina nägin Pauli esimest korda klubis õnneliku ja rahulolevana. Hiljem läksime ülemisele korrusele, kus oli klaverisaal. Üks noormees mängis, täiesti fantastiline oli! Seisime seal umbes poolteist tundi ja lihtsalt kuulasime. Vaene poiss, temast oli küll kahju. Kõik purjus britid laaberdasid ja tema üritas siis aru saada, mis soovilugusid üksteise võidu taheti. Igatahes mängis ta väga-väga hästi. Lauri meenus automaatselt:) See poiss oli nii entusiastlik, kihvt oli vaadata!
Täna ärkasime küllaltki hilja, sõime ja läksime kesklinna. Käisime Disney poes näiteks:D Jah, tore oli! Pool aega ma muidugi seisin kuskil ja ootasin, sest Paulil oli vaja pilti teha. Lõunat sõime eriti mõnusas Itaalia restoranis. Mind natuke üllatas, et me ei läinudki kiirsöögikohta, vaid istusime peenes restoranis ja nautisime. Söögi lõpetas gelato iirisetükkide, banaanilõikude ja karamellikastmega. Njämmm!
Nüüd teeb Paul powernap´i, sest ta läheb kella 22-ks tööle. Mina lähen teistega Rugby World Cup finaali vaatama SU baari (mängivad siis Inglismaa ja Lõuna-Aafrika). Põneeev:D Tegelikult vaevalt, et see kedagi üllatab - ma vihkan rugbyt! Aga sellegipoolest teen ma hea näo pähe, olen hästi seltskondlik ja huvitatud.
Isegi Tartu vaksal on Cheltenhami rongijaamast suurem. Alguses ma ei saanudki aru, kas ma siis jõudsin õigesse kohta või mitte. Mingi pisike putka oli ümbritsetud müüriga - ja seda nimetatakse siis Cheltenham Spa jaamaks. Paul jõudis kohale pooletunnise hilinemisega, ma olin juba peaaegu jääkuubikuks külmuda jõudnud.
Linn ise on hästi ilus, selline tõeline Inglismaa kõrgem klass - imeilusad nukumajad, perfektseks pügatud põõsad ja hekid. Kõik on nii puhas (Cardiff on selle oma mustusega küll suurlinnade klassist, midagi nii rõvedat siin Cheltenhamis küll pole). Läksime kohe sööma, rääkisime kõik olulisemad uudised ära. Paul valmistas mind aktiivselt esimeseks kohtumiseks tema korterikaaslastega, kes mind juba nädal aega pingsalt ootasid. Siin elavad siis viis poissi ja üks tüdruk (keda siin pole nädalavahetustel). Midagi nii hullu mind siin küll ees ei oodanud, nagu Paul rääkis. Okei, kui köök välja arvata. See on ikka täiesti ropult rõve (ja väidetavalt on see praegu isegi korras!). Põhimõtteliselt kui enam oma hommikust võileiba ei taha, siis kuhu sa selle mujale ikka viskad, kui kraanikaussi!? Või kui liha küpsetad ja rasv pannilt laua peale niriseb, siis milleks seda ikka ära koristada!? Las hangub seal nädala või kaks. Halvaksläinud söögist ma ei hakka isegi rääkima.
Aga üldiselt tunduvad Paulil olevat täitsa mõistlikud noormehed siin. Rory harjutab pidevalt kitarri (varahommikul see väga tore ei olnud tegelikult), Rob on rugbymängija - suht põkk:D, õpib ka filmindust!!, siis on veel Alex, kellest ma midagi ei tea, keegi Chad, keda ma näinud ei ole ja Joe (kes siin paberite järgi ei ela, aga reaalselt pidavat ta kogu aeg siin olema). Kelly, ainus tüdruk, nagu ma juba ütlesin siin ei ole praegu - sain tema madratsi ja padja jne endale. Suur aitäh talle.. ma ei tea, mis ma ilma nendeta teinud oleksin. Ühtegi hotellituba ma endale kaks päeva enne tulekut broneerida enam ei saanud.
Eile õhtul käisime mingit täiesti sürreaalset improvisatsiooni kuulamas. Tegemist oli keelpilli trioga. Isegi mina, kes ma muusikast nii mõndagi tean, arvan, et see oli ikka täielik õudus ehk poliitiliselt korrektselt öeldes "huvitav ja omapärane". Edasi läksime klubisse, kus esines üllatavalt mõnus bänd. Mina nägin Pauli esimest korda klubis õnneliku ja rahulolevana. Hiljem läksime ülemisele korrusele, kus oli klaverisaal. Üks noormees mängis, täiesti fantastiline oli! Seisime seal umbes poolteist tundi ja lihtsalt kuulasime. Vaene poiss, temast oli küll kahju. Kõik purjus britid laaberdasid ja tema üritas siis aru saada, mis soovilugusid üksteise võidu taheti. Igatahes mängis ta väga-väga hästi. Lauri meenus automaatselt:) See poiss oli nii entusiastlik, kihvt oli vaadata!
Täna ärkasime küllaltki hilja, sõime ja läksime kesklinna. Käisime Disney poes näiteks:D Jah, tore oli! Pool aega ma muidugi seisin kuskil ja ootasin, sest Paulil oli vaja pilti teha. Lõunat sõime eriti mõnusas Itaalia restoranis. Mind natuke üllatas, et me ei läinudki kiirsöögikohta, vaid istusime peenes restoranis ja nautisime. Söögi lõpetas gelato iirisetükkide, banaanilõikude ja karamellikastmega. Njämmm!
Nüüd teeb Paul powernap´i, sest ta läheb kella 22-ks tööle. Mina lähen teistega Rugby World Cup finaali vaatama SU baari (mängivad siis Inglismaa ja Lõuna-Aafrika). Põneeev:D Tegelikult vaevalt, et see kedagi üllatab - ma vihkan rugbyt! Aga sellegipoolest teen ma hea näo pähe, olen hästi seltskondlik ja huvitatud.
kolmapäev, 17. oktoober 2007
britistun
Täna Fear and Loathing in Las Vegas-t vaadates (ja lugege kindlasti raamatut ka - ma laenasin Rorylt ja nautisin väga) märkasin, et olen britistumas. Esimene refleks lõputiititreid nähes oli, et ta sõidab ju valel pool teed.
Oleks vaid, et ma nende kuradi kahe erineva kraaniga ära ei harjuks. Need on õudsad.
Oleks vaid, et ma nende kuradi kahe erineva kraaniga ära ei harjuks. Need on õudsad.
esmaspäev, 15. oktoober 2007
üle kuu aja iseseisvat elu
Nüüdseks olen selles riigis veetnud juba paar päeva üle kuu ja olen jätkuvalt elus. Rüperaali sain ka kätte ja kui mõningad windows vista defektid ja skype mitteühildumine siinse interneti vm.-ga, on tegemist hämmastava masinaga.
Praegu olen lõunapausil, (üks türduk minestas muideks loengus ära) kommenteerisime üksteise esimesi katsetusi keskformaadi ja slaidfilmiga. Meie rühm võitis lemmikuhääletuse.
Rory remiksib kõrvaltoas regelugu ja pasta keeb.
Tegelikult tahan siia kirjutada pikema kokkuvõtte möödunud kuust ja tutvustada teile mu korrusekaaslasi, aga praegu ei ole aega. Et te teaks, Holly asemele kolis sisse ajakirjandust õppiv Alex.
Kommenteerin ka eelnevat Kati postitust:
Ka mul on järjest vähem kirjutada - rutiini osas olen nõus. Minu korterikaaslased tulid aga jalkat vaatama kuna tegemist on nende kodumaaga. Nii ka mina. Olin ainuke eestlane SU baaris, nägu värvitud ja puha. Peksa ei saanud. Tööl tulid küll mõned inimesed nina alla hõõruma.
Soe on siin ka.
Praegu olen lõunapausil, (üks türduk minestas muideks loengus ära) kommenteerisime üksteise esimesi katsetusi keskformaadi ja slaidfilmiga. Meie rühm võitis lemmikuhääletuse.
Rory remiksib kõrvaltoas regelugu ja pasta keeb.
Tegelikult tahan siia kirjutada pikema kokkuvõtte möödunud kuust ja tutvustada teile mu korrusekaaslasi, aga praegu ei ole aega. Et te teaks, Holly asemele kolis sisse ajakirjandust õppiv Alex.
Kommenteerin ka eelnevat Kati postitust:
Ka mul on järjest vähem kirjutada - rutiini osas olen nõus. Minu korterikaaslased tulid aga jalkat vaatama kuna tegemist on nende kodumaaga. Nii ka mina. Olin ainuke eestlane SU baaris, nägu värvitud ja puha. Peksa ei saanud. Tööl tulid küll mõned inimesed nina alla hõõruma.
Soe on siin ka.
Tellimine:
Postitused (Atom)
