briti disko

Esmalt mainin ära, et treening tööl läks põhimõtteliselt korda, täna pean endale mustad püksid ja kingad hankima, ning homme öösel teenin juba raha.

Aga nüüd asjast. Peale tunnist treeningsessiooni tulevaste töökaaslastega lasti meil minna ja kuivõrd tegemist oli Joe sünnipäevaga, suundusin teistele järgi kohalikku klubisse nimega Blush. Tagantjärele tark olles oli see muidugi viga, aga vähemalt sain sünnnipäeval oma näo ära näidata. Sissepääs maksis neli naela ehk u. sada krooni, koti garderoobis hoiustamine üks viiskümmend (ei tahtnud fotokat sisse võtta ega kuhugi valveta jätta), ainuke drink kaks naela. Ühesõnaga seitsme ja poole naela eest mitte kui midagi. Ülakorrusel mängiti mingit nõmedat briti indiet ja allkorruse õudusest ma ei hakka rääkimagi. Mul on tunne, et kõigist normaalsetest lugudest on nad teinud mingisugused imelikud briti kaverid, mis põhinevad enamasti lalisemis ja huilgamiskohtadel, millega rahvas rõõmsalt liituda saab. Ühesõnaga minusugusel heamuusikagurmaanil (seda võite muidugi võtta teatava huumoriga) ei olnud eriti lõbus jälgida purjus britte huilgamas. Te olete kõik kindlasti näinud filme purjus briti jalkahuligaanidest. Vahetage pubi ööklubiga ja saategi aimu, mis toimus. Peale ühe vaese õhupalli keegi siiski füüsiliselt kannatada ei saanud, aga olustik oli enamvähem sama.
Seega tuleb nentida, et head pidu leida ei ole mul siin nähtavasti kergem kui eestis. Eks ma annan teada, kui midagi põnevat leian.

Hea uudis on aga see, et David on ka mägirattasõber ja kui ma oma ratta kunagi siiamaile saan, siis on, kellega sõita. David on üldse huvitav tüüp. Neljakümnesena meie kursuse kõige vanem õpilane ja sobiks enamusele meist vanuse poolest isaks. On sukeldumise ja koobastamise ("caving") instruktor, muidugi ka igasugused meedikupaberid asja juurde. Kaks last. Fotograafiat hakkas õppima selleks, et avada oma sukeldumisfirma juurde veealune foto- ja filmirühm. Juba praegu on tema veealused fotod päris ägedad, mis siis veel peale kolme aastat intensiivset õpet rääkida.

mastaapidest jm.

Sellega, et siin asjad eriti interneti kaudu ei toimu, arvestasin ma juba pikalt enne tulekut. Ka kogu asjaajamine erinevate ülikoolide jm. organisatsioonidega, mis nüüdsest võttes algas juba pea aasta tagasi, toimus ju posti teel ja kiviaegselt. Isegi on hästi, et ise oma andmetele kooli andmebaasis ligi saan ja neid uuendada ja nii edasi. Eelmisel reedel avatud konto juurde ootan kaarti postist siiani ning enne reedet temast väga ei unista. Isegi hästi, et homme on reede ja vaba. Täna sai küll viimane sularaha otsa (rull filmi 4.50 projektikaaslasega pooleks, ilmutamine 6 naela kahe peale) ja õhtul peale treeningsessiooni töö juures peaksin minema Joe sünnipäevale. Õnneks on teatavad hädavarud siiski veel olemas.

Tegelikult tahtsin teile aga rääkida erinevatest mastaapidest minu ülikooli ja selle vahel, mis minu teada kodus toimub.

Näiteks käis vist eelmisel reedel Parkis mängimas keegi Ministry of Sound-i DJ. Ma ei ole küll ekspert, aga pidada olema kõva sõna. Mul küll ei olnud raha ega väga ka aega sinna minna, aga ikkagi on lahe mõelda et Tartu ülikooli kohvikus sellist asja juba naljalt ei näe.
Loenguid tuleb meile mingil hetkel lugema keegi Magnumi fotograaf. Ka küllaltki kõva sõna minu teada. Kui te veel ei tea, siis Magnum on üks maailma tuntumaid ja vist ka esimesi fotoagentuure.
Samas on kodus aga internetiteenused paremad.

Ootan jätkuvalt kooli...

Ma olen kadedusest roheline, et Paulil juba loengud toimuvad!! Minul olid siis eile ja täna need "eriti tähtsad" üritused - Introductory Talk ja Enrolment. Iseenesest olid need täiesti mõttetud asjad, sest kõike seda oleks saanud teha ka Interneti kaudu. Ma olen suhteliselt kurb ja pahane, et ma olen juba nädal aega siin passinud ja esmaspäeval algab alles kool! Kaua ma ikka siin elamisega harjun ja parimaid toidupoode otsin!? Õppeaineid oleks samahästi võinud ka Eestis Interneti kaudu valida, aga ei, siinsed traditsioonid 19. sajandist näevad ette, et tuleb raisata metsikutes hunnikutes paberit, raha ja nii personali kui ka õpilaste aega! Ja siin ju traditsioone ei muudeta! Niisiis elan ma oma pisikeses toakeses, mis on otsast otsani täis pabereid ja tähtsat infot sisaldavaid raamatukesi, kusjuures mul ei ole veel ühtegi õpikut ega vihikut ega midagi! Kõik on lihtsalt mingi mõttetu "eriti oluline" info:S

Lisaainete valimine ja põhiainetele registreerimine tegi minust siis ametlikult Cardiff University õpilase. PR ja History of Mass Communication and Culture on esimese poolaasta põhimoodulid. Sain kätte ka kogu tunniplaani - kool on esmaspäevast neljapäevani, reeded nihverdasin vabaks (juhuks kui tekib mõte minna Paulile külla, Londonisse või hoopis Eestisse:)). Iga nädal on kaks kahetunnist loengut, üks ühetunnine loeng ja kolm seminari. Iseenesest ei tundunudki väga hull... kuni hetkeni, mil sain kätte terve esimese poolaasta tundide ja seminaride kirjeldused ehk siis õppekava. No ei ole võimalik! Absoluutselt igaks seminariks on vaja midagi kirjutada, on selleks siis essee, uurimus või mingi muu asi. Absoluutselt igaks loenguks on vaja lugeda vähemalt kolm või neli raamatut. See tundub täiesti utoopiline! Või ma tõesti pole enam üldse harjunud õppima!? Ei, see on siiski pigem võimatu - kolm mahukat kirjalikku tööd ja umbes kümme raamatut nädalas:S Aga see on siiski parem, kui niisama passimine! Selles olen ma küll täiesti kindel.

Ja ega praegu muud põnevat polegi... saingi ainult vinguda jälle:D Tsauuuu!

värv tuli tagasi

Täna langes meie blogi lugejatele osaks mõnigane õnn. Nimelt oleksin ma kirjutanud siia küllaltki halli ja masendunud jupi sellest, kui raske on ja nii edasi. Raske on ikkagi, aga on ka häid uudiseid. Nimelt saan siiski vist tööle fotofirmas, millest oli ennti juttu. Neljapäeval on treening ja eks edasi siis paistab, mis saab.

Tänane päev oli ka küllaltki pikk ja raske, aga õnneks on esma- ja teisipäevad minu kalendris kõige tihedamad. Teoreetiliselt peaks vähemalt nii olema, eks tegelikkus näita. Äge oli aga see, et juba teisel päeval käidi letti nii hasselbladi keskformaat kui ka suurformaatkaamera. Meile junkrutele neid muidugi ainult näidati kaugelt, aga lähema 9 nädala jooksul saame neid kõiki kasutada. Selle nädala lõpuni tegeleme siiski 35mm projektiga, aga tore on teada, mis tulemas.
Neile teist, kes vähem fotondusest peavad, katsun tõlkida: saame kasutada ägedaid kaameraid, mis maksavad päris palju raha. Samuti kelkis lektor sellega, et meie stuudio suuruse rentimine (meile on see siis tasuta) pidada maksma vähemalt kaks tuhat naela päevas ehk umbes viiskümmend tuhat kodumaist raha. Ja selliseid stuudioid on meil vähemalt kaks. Igatahes ootan põnevusega seal pildistamist.

Samuti kolis täna muidu tühjana seisnud tuppa sisse Kelly. Kunagi katsun teile mu korrusekaaslasist pikemalt kirjutada, aga täna pole see päev. Hakkan homset ettekannet ette valmistama. Peame tutvustama ennast, oma pilte ja niiedasi.

Ma olen hämmingus!

Kuna minul jätkuvalt veel kooli ega loenguid pole, on mul aega tegeleda muude asjadega. Tänane suurim saavutus oli tüdrukutega umbes kolme miili kaugusele linna suurimasse supermarketisse kõndimine. Ilmselgelt olid mu ootused poe osas liiga kõrged - igatahes enam ma ei imesta, et tugevalt üle poole briti naistest on masendavalt koledad ja paksud! Poeriiulid on täis pudeleid ja purke siltidega Pancake Mix, Hamburger Sauce või Fresh Tuna-fish Sandwich Cream (milles muide tuunikala sisaldus on tervelt 11%). Kõik asjad poes säilivad nii kaua, et ma oleksin võinud täna terve õppeaasta toiduvaru ära osta. Juurviljad ja puuviljad on siin enamuses juba tükeldatud ja vaakumisse pakendatud - lõunaks söödud toorsalat maitses nagu saepuru. See võib tunduda niisama vingumisena, aga tõesti, ma annaks praegu nii palju, et süüa tatraputru, keedukartulit (mis tõesti maitseks ka nagu kartul) ja juua kodust sõstramorssi!! Ohjah...

Eile oli kõige suurem ametlik Freshers' Welcome Party, millega algas sümboolselt uus õppeaasta (osadel õpilastel oli enrolment täna, neil hakkab kool juba homme). Pidu ise oli natuke imelik. Ma ei saa aru, kuidas saab ühte pidu planeerida nii, et muusika varieerub täiesti seinast seina - ja ma mõtlen tõesti seinast seina: ühe õhtu sisse mahtusid Guns'n'Roses ja Sean Kingston, oma comebacki tegi Backstreet Boys ja kõige selle vahele mängiti Atlantise stiilis muusikat. Kõigest natuke ehk siis mitte midagi. Samas, tundus isegi, et see kompott läks rahvale peale... Vähemalt britid ise olid ülirahul ja tantsisid nii kuidas jaksasid! Eks oma osa oli selles ka väga odaval kangel alkoholil, mida nad nähtavasti eriti ei kannatanud (sealhulgas ka meie korterisse viimasena saabunud elanik Luke, Dundeest, kes terve tänase päeva suurt veepudelit kallistanud on).

Homme varahommikul algab siis minul enrolment, ülehomme on lootust, et toimuvad esimesed loengudki. Ootan põnevusega! Tundub, et nii tähtsa päeva eel tuleb aga magama minna raskendatud tingimustes, sest mu tore naaber Philip kuulab väga kõvasti mingit täiesti kohutavat Poola popmuusikat.. Eks siis paistab, kas tuleb minna koputada ta ukse peale, teha unist ja vihast nägu või mitte. Head ööd:)

täna algas töö

Täna olid University of Gloucestershires esimesel kursusel fotograafiat õppivatel tudengitel esimesed loengud. Ütleme nii, et on, mille üle mõelda. Loengud iseenesest olid täitsa sisukad ja selle kohta pole halba sõna öelda. Alustasime kümnest, vahepeal oli poolteist tundi lõunat, lõpetasime nelja aegu. Lisaks söömisele pidi lõunapausi sisse mahtuma ka esimese ülesande täitmine, mis meie puhul seisnes kohalikust meediaväljaandest hea ja halva foto leidmises ja nende kommenteerimises. Peale loenguid pidime täitma järgmist ülesannet ehk tegema ägedat pilti fotokabiinis. Kui kogu lõbu läbi, tuleb tehtu sisse kanda tööraamatusse.
Ma tahan välja jõuda selleni, et kui kõik päevad on sellised, nagu täna, läheb väga raskeks, kui mitte võimatuks. Linnast (ehk fotokabiini juurest kodutöid tegemast) jõudsin tagasi kuue ajal ning prognoosin vähemalt tunni jagu tööraamatu täitmist. Reaalselt tähendab see seda, et vaba aeg algab kella seitsmest. Raha tuleb paraku just sellest ajast teenida. Ja palju. Tänase päevaga olen õpingutele kulutanud u 16 naela, mis on veidi üle poole sellest, mis mul hommikul oktoobrikuu varudeks planeeritud oli. 10 naela maksis tööraamat (suur a3 valge vihiku moodi asjandus) ja 12 naela fotokabiinis tegime Lucyga pooleks. Lucy on siis tüdruk, kellega täna ühes meeskonnas ülesandeid lahendasin.

Ma arvan, et jõuludeks on näha, kas kestan siin kolm aastat, või tulen tagasi. Elame-näeme.

Linnast ja inimestest

Cardiff on tohutult ilus linn! Või noh... nagu inglise linnad ja külad ikka - hästi palju parke, kus jookseb ringi massiliselt oravaid, pisikesed nukumajad ja kitsad tänavad. Vanalinna Cardiffis otseselt ei olegi, selle asemel on suured ja vanad ülikoolihooned. Üldiselt on Cardiff nagu viis korda suurem Tartu, ikkagi täielik üliõpilaste linn. Ainult selle vahega, et Tartus tunnevad kõik kõiki, aga siin ei teki sellist olukorda vist kunagi.
Ühika korterit jagan ma siis seitsme inimesega, kellest üks pole veel saabunud. Igatahes elavad siin siis Johanna (pisike punase peaga Soome tüdruk, kes tuli alles eile ja seega ei tea ma temast veel suurt midagi), John (poiss Põhja-Walesist, kes õpib Jaapani keelt ja kes lubas eile, et ta viib meid kindlasti Cardiffi meeskonna mingit mängu vaatama - ühesõnaga jalgpall!!!! jess:D), Jen (väga armas tüdruk samuti Põhja-Walesist, õpib geoloogiat, või oli see geograafia!?), Nik (üliaktiivne lobapidamatusega Bulgaaria poiss, kelle kõnepruuk stiilis "You know, it's supercool! I mean like SUPERcool!" on kõik juba nii ära väsitanud. Ja kui keegi siis ei tee nägu, et kõik ongi supercool, siis ta karjub seda kõigile veel kümme korda kõrva. Lihtsalt igaks juhuks, et kõik aru saaksid!).
Siis on meil siin veel Leedu tüdruk Redvilija (ma ei tea siiani, kuidas seda õigesti kirjutada; igatahes on tema üks väga väga vaikne tüdruk, kelle kohta keegi muud ei tea, kui et ta õpib finantsi ja raamatupidamist) ja Philip (eriti pikk geelipoiss Poolast, kes naerab VÄGA imelikult ja rääkis Johnile eile terve õhtu, kuidas tüdrukuid ära sebida! Ma ei hakanud ta illusioone purustama...) Varem mainitud Jaapani tütarlaps tuli ja läks, keegi ei saanud aru, miks ja kuhu.
Oleme siis kaks õhtut käinud SU-s (Student Union, millest Paul vist juba rääkinud). Esimesel õhtul oli kogu tähelepanu naelutatud suurele ekraanile, kus näidati teadagi mida.
Eile kutsus alumise korteri rahvas meid enda juurde. Paraku oli sinna kööki kogunenud nii palju inimesi, et seal ei olnud võimalik olla. Läksime siis osade meie inimestega linna. Kõigepealt mingisse eriti fancy'sse pubisse. Mitte üldse inglise stiilis pubi (kuigi suur ekraan jalkaga ei puudunud ka sealt), vaid selline eriti kihvtilt punastes toonides valgustatud moodne pubi. Sealt edasi liikusime SU-sse, kus toimus International Students' Welcome Party. Ausalt öeldes ei saa ma aru, kuidas kogu see mass seal tantsida suutis!? Muusikavalikut on võimatu kirjeldada, seda pidi ise nägema.
Praeguseks kõik. Ootan tegelikult juba kooli algust. Kaua ma ikka siia sisse elan, tahaks juba midagi asjalikku teha!