immigrandiblogi

suvereportaaž

2008-09-28T18:22:00.002+03:00

Tere Jälle Kallis Lugeja!

Pole Sulle juba ammu rääkinud, kuidas mul läheb.

Suure Kurbusega pean tunnistama, et Katrinit õnnestus mul suve jooksul vaid paar korda näha ja tema tegemistest tean viimasel ajal väga vähe. Loodan, et tal läheb hästi ja ehk ta ka kunagi meile kirjutab, kus ta on ja millega tegeleb.

Nüüd aga katsun mõne reaga kokku võtta selle, mis rahvusvahelise õppe tandril viimasest postitusest saati juhtunud on. Arvestades seda, et viimati kirjutasin siia samuti Ühendkuningriigi pinnalt enne kui veel suveks Eestissegi sõitnud olin, on seda päris palju. Samas veetsin ma enamuse sellest ajast Teiega koos ja seega teate te enamust Eestimaa pinnal juhtunust ehk pareminigi kui mina.

Kohvri sain igatahes edukalt tagasi ja ka hiinannale sai tema oma tagastatud. Peale selle, et mu kohvri lukud nüüd nii hästi kinni ei käi (sest vaene hiinlanna pidi kohvri lahti kangutama, et sealt mu isikuandmeid leida), ei ole nagu kaotatud midagi.

Londonis oli mul esialgne plaan seal mõnda aega töökoha suhtes ringi nuuskida ja ehk suveks sinna tööle jääda. Tegelikkuses pean aga tunnistama, et puudus igasugune motivatsioon selle nimel pingutada. Küllap olin alateadvuses otsustanud koduriiki tagasi pöörduda. Tagantjärele ei pane ma seda ka imeks, sest selleks ajaks vajasin hädasti puhkust küllalt kurnavast kooliaastast.
Nädal, mis mul Londonis olekuks plaanitud oli, kulus kiiresti. Kaks või kolm päeva kulus mul küllaltki ajulagedalt uue filmikaamera ostmisele. Lukeri soovitusel leidsin ühe päris põneva poekese kesklinnas, mis kasutatud foto- ja filmitehnikaga tegeleb. Eri pangakaartidelt raha edasi-tagasi sokutamine ja ka tõik, et esimene kaamera, mille ostsin, töövõimetuks osutus, muutsid kaameraostu mitmepäevaseks küllaltki väsitavaks protseduuriks. Kokkuvõttes tasus kogu see mitmepäevane Greenwich - kesklinn liinil logistamine ja peamurdmine end aga ära, sest kaamera sain korraliku ja suvel õnnestus teda ka omajagu kasutada. Sellest aga hiljem.

Ma ei mäleta enam väga täpselt, aga lõpuks loobusin vist Londonis töö otsimisest üldse ja puhkasin viimased päevad Greenwichis. Luker tutvustas mulle kenasid kohalikke pubisid ja ka mõnda kaugemat, mis mööda Thames Walki Greenwichist pea tunni tee kaugusele jäävad.

Paari päeva pärast saabus aga kauaoodatud tagasilennu aeg. Iseenesest ei ole Londonist Eestisse lendamine mulle kui puruvaesele tudengile väga meeldiv tegevus, sest odavlend London - Tallinn marsruudil stardib hommikul väga vara. Minu öömaja asupaik Londonis ja lennu kellaaeg tähendavad kombineeritult seda, et kõige praktilisem on hilja õhtul kõige hilisema rongiga lennujaama sõita ja öö seal veeta.

Meenub, et metroos olid hilja õhtul mingisugused jamad ning pidin pool tundi tunnelis seisvas rongis ootama ja seejärel kusagil äärelinnas asuvas jaamas maapealsele rongile ümber istuma. Kesköö paiku poolunisena ja pikast metroos loksumisest kurnatuna ei ole Londoni äärelinnade metroo- ja rongijaamad just meeldiv kogemus. See, et naaberperroonil segaduses õpetajad eestlastest koolilaste rühma hallata üritasid, tegi asja veidi lõbusamaks. Metroojaamast lennujaamani sõitsin vist rongis jänest.

Tuleb välja, et lennujaamas ööbimisel on taktika väga oluline. Mina jõudsin Gatwicki liiga hilja ning kõik pikad pingid ning seinaääred olid juba magajaid täis. Magasin pingil istudes.

Lend ja see, kuidas Tallinnast Tartusse jõudsin, on meeles ähmaselt. Bussijaama viis mind nooremapoolne taksojuht. Vaevalt, et palju vestlesime, küllap olin selleks hetkeks päris kurnatud ja ainuke asi, mis meelel, oli Tartusse jõudmine.

Esimene asi, mis Tartust selgelt meeles on, on kuldne ja kihisev Premium, mille emaga La Dolce Vita-s einestades jõin. Siinse Fostersi ja muu lakega ei anna seda võrreldagi.

Siit edasi peaksin aga suve rekonstrueerimiseks oma pildiblogi kronoloogilises järestuses kõrvale võtma. Meeles on see, et esimese paari nädalaga õnnestus meil Pearuga kahe peale pimik kokku ajada, ja seda mitte üldse kalli raha eest. Seda sai suve jäädvustamisel ka küllaltki aktiivselt kasutatud.
Lisaks oli mul julgust ühel ilusal juuniõhtul viia jalutama neiu, kellega juba kevadvaheajal Tartus olles kohtunud olin. Tagantjärele tark tegu. Kuivõrd meil siin aga romantikablogi ei ole ja küllap teist enamus sellest ka üht-teist teavad, siis sellel rohkem pikemalt peatuma ei hakka. Kui uudishimu väga põletab, siis mind your own fucking business või küsige nendelt, kes teavad.
Suve meeldejäävamatest sündmustest võib ära mainida Matsi ja Liisa kolimise, Folgi, jalgrattamatka lõuna-eestis, puhkused Matsirannas ja Nõval ning lugematud olengud sõpradega.

Nüüd aga pisut ka sellest, mis siin möödunud kahe kuu jooksul saanud on.

Mäletan, et esimest korda oma uude koju jõudes pidin mõnda aega Robi ootama, sest temal olid võtmed. Nosisin kohvri otsas istudes kala ja kartulit.
Minu toas, nagu ka ülejäänud majas, valitses paras segadus. Remont ei olnud veel päris läbi. Minu voodil lebas muruniiduk ja remondimehed olid mööbli segiläbi hunnikustanud. Esimese öö pidin magama üle maja otsitud kardinates, sest voodipesu mul ju ei olnud.

Esimene nädal kulus meil kõigil sisse kolimiseks, maja korda seadmiseks ja vajalike vidinate hankimimseks. Minul oli veel vaja tegeleda oma asjade endisest ühikast kätte saamisega.

Nüüdseks olen muiduigi juba sisse elanud. Kool käib vähemalt samasuguse tempoga, nagu eelmisel aastal, ja armu ei anta. Õnneks võtan juba paari nädala pärast nädalakese puhkust ja siis pole ka jõulud enam kaugel. Selleks ajaks on pool ülikoolist põhimõtteliselt läbi.

Nüüd sai pisut kirjutatud.

Kuulmiseni,

akadeemiline aasta lõppenud!

2008-05-17T13:42:00.002+03:00

Nonii.

Minu esimene akadeemiline aasta University of Gloucestershire's on läbi. Võib öelda, et tegemist oli väga eduka aastaga.

Käesolevaga soovin jaksu ja jõudu kõigile meie Eestis õppivatele kolleegidele, kes minu teadmiste järgi praegu kõige paksema sessi käes higistavad.

Nüüdseks olen oma ühikatoast juba välja kolinud, istun sugulaste juures Londonis ja sõidan varsti oma kaotatud kohvrile järele.
Nimelt võttis keegi hiinlannast daam eile bussijaamas bussist enda kohvri asemel minu oma ja sõitis sellega koju. Ega ma talle seda väga pahaks pane, sest haarasin isegi esiotsa tema kohvri, kuid suured vinni puhhi kleepsud selle pinnal panid mu kärmelt taipama, et tegu pole õige asjaga. Õnneks oli täna hommikuks läbi shanghai jõudnud minu e-postkasti õige kiri ja peatselt peaksin oma kohvri kätte saama. Enne õhtut ma aga ei hõiska ja vaatame, kuidas asi tegelikult läheb.

ja nüüd: kuu aega ühe postitusega.

2008-04-20T17:28:00.003+03:00

Tuleb pikem lugemine. Varuge aega ja võileibu.

Kuivõrd meil siin selles blogis selline rahvusvaheline teema on, mõtlesin katsuda teile koguda oma hajusad mõtted teemal "kaks ja pool nädalat Shanghais". Pilte muidugi panen oma tavalisse pildiblogisse, mille leiate paremalt.

Nüüd tagantjärele mõeldes ei teeks ju paha kergelt üle käia ka nädalavahetusest Lyonis ja pea kahest nädalasdt kaunite inimestega kaunil kodumaal. Pisut ka siis nendest ehk kokkuvõtvalt möödunud pisut üle kuu pikkusest perioodist eemal Cheltenhamist.

Ja nüüd veel rohkem tagantjärele mõeldes mainin ära ka nädalavahetuse Londonis Marustete perekonnaga. Käisime hiinalinnas söömas, naisi (vist) Portobello Marketil turutamas ja eksisime kuhugi võssa ära.
Käisime kristjaniga pool päeva niisama ringi vahtimas ja muidugi ei saanud mänguasjapoes legost peenist ehitamata jätta.

Võtan siis kronoloogilises järjekorras ja vaatame, mis välja tuleb.

Esiteks siis transiit Chelt. - London.
Armastet kodulinnast (see nüüd oli muidugi nali ja huumor) lahkusin 13. märtsil. Bussisõit möödus rahulikult ja ei ilmutanud mingitki märki sellest, mis mind ees ootas.
Sel korral oli mul Londonis ööbimine küllaltki keerukas ja väheproduktiivne tegevus. Nimelt pidin ma sel korral ööbima mitte oma tavalises pesas, vaid logistiliselt veidi keerulisemalt ligipääsetavas kohas. Ja kõike seda umbes kahe tunni une nimel, et kell kaks hommikul tõusta alustamaks seiklemist kella viieks hommikult Gatwicki jõuda.

Olles lasnud kohalikel end õhtul toitlustada (ja äitäh selle eest!) tõusingi enne koitu, et kahe bussiga (sest metroo ju nii vara ei tööta ja üleüldse on pool sellest pidevalt remondis) kohvrit vedades läbi öise londoni logistada.
Õnneks oli vahepeatuses piisavalt klubist tulnud vintis kebabilätsutajaid ja väga ebaturvaline tunne ei tekkinud. Puhta kokkujuhtumusena vahetasin busse New Cross Gate peatuses, kus paari nädala eest Kristjani ja kambaga seigelnud olin.

Kergelt masendav on see, et hommikul seitsmese lennu peale jõudmiseks tuli kell kaks üles tõusta, aga mis teha. Väga pikki ootepause kuskil ei tekkinud ja seega ei saaks öelda, et paanikas äratuse liiga varajaseks oleksin pannud.

Olles linnaliinidega Victoriasse jõudnud, istusin sealt Gatwicki viiva mikrobussi peale. Jagasin bussi pundi tundub et Londonis õppivate rahvusvaheliste umbes minuvanuste noormeestega, kes täiesti juhuslikult samuti Lyoni mingisugusesse laagrisse sõitsid. Arutasid pikalt ja laialt, kes kunas ja kuidas naisi saab. Öise une pikendamise kõrvalt nägime, kuidas Bentley katki sõideti. Onu kimas lihtsalt ristmikust punasega üle ja otse raudaia otsa. Ei saanudki nagu täpselt aru et miks.

Lend Lyoni möödus suuremate sündmusteta, nähtavasti magasin. Edasi buss kesklinna ja tramm Kristjani - Liisi (ülikooli)linnakusse. Trammis jämmisime kodutu mustanahalisega. Tal oli mängumobiiltelefon, kust ta viisijuppe lasi ja siis ise peale ümises. Kahjuks läks ta teises peatuses maha.

Peale pikka aega vanu sõpru näha oli hea meel.

Nende elamisest niipalju, et üldtasemelt minu urkaga võrreldav, kuigi neil on kahesed toad. Linnak ise meenutab mulle sadat aakrit tallinna linnahalli. Vananev ja lagunev ebafunktsionaalne moest läinud betoonarhitektuur.

Nädalavahetus Lyonis oli tuus. Tutvusin mõningate Liisi - Kristjani kolleegidega, nägin ära kurikuulsa kevadrullikoha (soovitan!) ja palju muud. Vaatasime üle mõlemad Lyoni kuulsad kirikud ja kolasime vanalinnas. Linn jättis väga hea mulje ja silmagi pilgutamata elaks seal mingi aja. Üüriks mõne postkaartlikult poollagunenud korteri mäeküljel, timmiks veini (ja õlut!) ning elaks boheemlasseelu.

Käisime läbi kohalike eestlaste seltskonnaga, kes tundusid väga mõnusad inimesed.

Üldiselt oli atmosfäär täpselt selline, nagu ma ootasin. Vaadake suvalist prantsuse suvefilmi ja peaksite aimu saama. Igatahes lähen kunagi tagasi.

Nüüd tuleb mulle meelde, et ka Lyoni-käigust peaks ehk veel mõned pildid üles panema.

Seejärel aga üle Berliini Lyonist Tallinna. Berliinis sadas lund. Tallinnas oli ka külm. Sellegipoolest on Eestisse tagasi jõudmine väga mõnus tunne. Teadev proffessionaalimuie tuleb nagu iseenesest huulile.
Jõudsin nii efektiivselt bussijaama bussile, et isa, kes lennujaama vastu tulemisega viis minutit hiljaks jäi, jõudiski mulle alles bussiuksel järele.
Bussis kohtusin Tarmoga, vaatasime filmi ja lebotasime tagaistmel.
Tartus käisime emaga söömas. Meil on mõnus dolcevita-traditsioon kujunenud. Seal on jätkuvalt väga head söögid.

Kuna Mats & co pirises midagi akadeemilise töö nimel, siis esimesel õhtul Tartus rohkem midagi ei teinudki.

Pildide abil järge ajades tundub, et teise päeva vedelesin niisama kodus, õhtul käisime vanaema pool ja seejärel Matsi pool nagu ikka tola tegemas. Sai indiaani pokker ära mängitud, vanad sõbrad ära nähtud, esimesed eesti õlled tehtud ja oli tore.

Kolmandal päeval tundub et oli (vot see on see jama et kui kuu aja sisse aasta jagu mälestusi kuhjub siis päris täpselt ei mäleta, millal mida tegid.) perekondlik lõunasöök vanaema juures. Võibolla käisin ka õhtul Matsi juures, sest ma nagu mäletaks, et olin seal korra ilma kaamerata ka, aga siis pole jällegi piltide võimalik järelselgitust teha, niiet need kes paremini teavad, võivad ise öelda.

Siis oli meil Kairi juures söömine ja Munade värvimine. Kuna Kristjanit ei olnud, otsustasin fallosnaljad enda peale võtta. Tutvusin Annaga, keda mõned teist teavad ja mõned vist ei tea. Väga Huvitav Inimene. Otsustasin ennast järgmisel päeval tema juures toimuvale üritusele kutsuda.

Järgneva mainimisväärne üritus ongi (vist) viiendal päeval eelnimetatud üritus. Tutvusin uute Huvitavate Inimestega ja Märt pärast rääkis, et olime päris purjus olnud. Mina muidugi jätkuvalt salgan kõike.

Siis olime jälle Matsi juures ja mängisime juba täiustatud tikkude süsteemiga indiaani pokkerit.

27. märtsil oli minu Järelsünnipäev Eesti inimestele. Ega mul siin inglismaal suuremat sünnipäevapidu polnudki ja seega oli ka see vaja ära pidada. Tulid sõbrad kokku ja oli tore, aga sellel üritusel olite te ju ka ise kohal ja seega mida siin ikka rohkem kirjutada.

30. Märtsi õhtul oli Tammuri sünnipäev.

1. aprilli õhtul vastu teist oli meeldiv õhtupoolik Anna seltskonna ja kanaga. Käisime Romaniga Maailmas joomas. Kui ma vaid mäletaks, mis selle joogi nimi oli. Päris peen cointreau-põletamise rituaal. Kui kõik lahkusid, saatsime Anna koju ära, vestlesin mõned minutid Liisaga ta köögis ning vantsisin rõõmsal meelel koju. Vist läks sel ajal ka juba valgeks.

Teisel aprillil veetsin viimase õhtu sõpradega Matsi juures et alustada järgmisel päeval teekonda ööbimisega Tallinnas Shanghai poole.

Tartust lahkumine on mulle iga kord raske. Seekord bussis istudes ja bussijaamast välja veeredes mõistsin kui palju ma oma sõpru austan ja armastan. Nii neid, keda tunnen juba esimesest eluaastast vanemate kaudu, kui neid, kellega alles sel korral Tartus kohtusin.
Kui iganes raske Tartust lahkumine ja elu siin ei oleks, on tagasitulek iga kord seda magusam.
Et me kohtumimsed ei lõpeks!

Tallinna jõudsin vist õhtupoolikul, kohtusin korraks Maarjaga ja kobisin magama. Tõusta oli vaja vara.

Shanghaisse jõudsin 3 lendu ja umbes 24 ärkvelolekutundi hiljem. Kuna ajavahe tõttu jõudsime kohale hommikul, olin õhtul hotellis voodisse varisemise ajaks üleval olnud 36 tundi. Ei olnud nii hull, kui oleks võinud arvata.

Üldmulje linnast on väga positiivne. Katsun sel suvel tagasi minna.

Kogu Shanghais-oleku vältel elasime Dong Hua (ehk Shanghai Tekstiiliülikooli) hotellis. Nende linnak on nii suur, et oma hotell on mõistlik lahendus. Ainult ühe öö olime Suzhou ülikoolis (Suzhou asub shanghaist rongiga umbes tunni kaugusel).

Esimene elamus Shanghais oli maglev-rong lennujaamast linna. Tippkiirus meie sõidul 417 km/h. Seda, et sakslased selle süsteemi arendamisest turvakaalutlustel loobunud on, meile muidugi ei öeldud. Hiinlasi väike ebastabiilsus hirmutavat ei tundunud.

Õhtul oli pisukene bankett ülikooli inimestega ja läksimegi magama. Laias laastus võib öelda, et Shanghai kandi bankettidel kõlbab süüa umbes pool pakutavast. Ülejäänu haiseb, võdiseb või on muul moel küllaltki ebameeldiv.

Teisel päeval vaatasime üle galerii, kus hiljem näituse tegime. Selle käigus saime esimesed kogemused linnas liiklemisest. Õnneks on kõik metroo- ja tänavasildid ka inglise keeles nii et navigeerimine polegi väga keeruline.

Järgmine päev oli meil piltide järgi vaadates vaba. Käisime otsimas Shanghai ekvivalenti vanalinnale, aga ei leidnud seda vist. Väga põnev oli sellegipoolest. Vaatasime ära linnaarengumuuseumi. Tenniseväljakusuurune Shanghai makett.

Esimesel nädalal pakkusid lektorid igaks õhtuks pubi, kus kokku saada ja neis ka käisime.

Vist kolmandal päeval tutvusime Dong Hua ülikoolilinnakuga ja Sam nikastas jala. Ma ei saagi täpselt aru, kuidas selleks terve päev läks. Võibolla oli ka tai-chi tund samal päeval.

Järgmisel päeval üleülikooliline pingpongiturniir. Ka meie osalesime. Õhtul projekt kohalike hiina tudengitega järgmisel päeval kohtusimegi inimestega, kellega koos suure osa ülejäänud ajast koostööd tegime.

Moodustati meeskonnad kahest kohalikust tudengist, ühest fotograafist ja ühest taani majandustudengist. See taani kool on päris põnev värk ja vääriks eraldi käsitlemist, aga ma praegu ei viitsi. Saime kätte oma ülesande ja käisime kohalikus pelmeeniurkas plaani pidamas. Pooleteisenädalase töö tulemusena pidi valmima näitus üldteemaga sotsiaalne innvovatsioon, kus iga meeskond mingit pisemat alateemat käsitles. Meie teema oli sotsiaalne innovatsioon ja kuritegevus.
Samal päeval tegime ka kolm intervjuud, millest said meie projekti alustalad. Käisime muu hulgas ka kohalike ameeriklastest muusikaprodutsentide katusestuudios. Sain maja katusele ronida ja pilti teha. Vaade ja fiiling olid hingematvad.

Vahemärkusena tõik, et leidsime endale piljardiklubi kus nii mõnelgi õhtul käidud sai.

Edasi möödusid päevad töiselt. Lisaks põhiprojektile kuritegevuse vallas veetsime ühe reede kohalikus galeriis näitust teha. Lisaks varem inglismaal valmis tehtud fotodele tegime koha peal installatsioone jne. Kogu selle asja vahel jõudsime õhtuti ka väljas käia.

Teisel vabal päeval nägin ära maailma suurima rulapargi, mis ei olnud sugugi nii muljetavaldav, kui ma oleksin lootnud. Tegime rulafotot poistega.

Siis sõitsime kaheks päevaks (ja üheks ööbimiseks) Suzhou ülikooli. Reisi tipphetk oli meeskonnakaaslasega kohalikus hiina peres käimine pisikeses külas keset loodust. Täiesti vastupidine kogemus Shanghaile. Pildistasin projekti jaoks nende last.

Siis suure projekti lõppnäitus ja tulimegi ära.

Mulje täiesti kustumatu ja kindlasti lähen tagasi. Ehk juba sel suvel.

esimene juubel tsiviliseeritud euroopas

2008-02-24T13:45:00.002+02:00

Esmalt suur tänu kõigile, kes mind eile elektoonilisel vm. teel meeles pidasid. Ikka on hea teada, et keegi veel mäletab mind kaugel mere taga.

Teiseks, palju õnne 90. sünnipäevaks meie Vabariigile.

Vastupidiselt viimase paari aasta traditsioonile, ei ole mul 2008. issanda aastal Eesti Vabariigi Iseseisvuspäeval suuremat pohmelli. Ma loodan, et ma kellegi lootusi sellega väga ei petnud, (kas nii saab eesti keeles öelda?) aga teid kedagit polnud ju siin ja brittide traditsiooniline kostüümidesse riietumine ja ennast (rõvedates briti) klubides umbe joomine pole väga minu rida. Mina ikkagi olen võtnud põhimõtteks end kostümeerida ainult tõsiste sündmuste nagu rebaste retsimine jm. puhul.
Veetsin suuresti koduse päeva, tegin õlut ja pitsat ning nautisin mittemidagitegemist. Poisid tõid veel õlut juurde ka ja ühesõnaga peeti mind ka siinpool tiiki meeles.

Suurem pummeldamine on plaanis: a) londonis ja b) Vabariigi pinnal millalgi märtsikuus. Sellest viimasest kuulete kõik kindlasti ka lähemalt.

hakkan harjuma.

2008-01-13T16:41:00.001+02:00

Kuigi praegu on hall uni ja silmad eriti lahti ei püsi, sest olin eile neljani tööl ja pidin täna vara tõusma, et raamatukokku printima jõuda, võib üldiselt öelda, et asjad lähevad pigem ülesmäge.

Rahaliselt on seis muidugi täpselt sama hägune, nagu ta koguaeg olnud on. Hetkel on raha vähe, aga vähemalt on olemas mingisugune idee, kust teda juurde tulla võiks ja esimesed sammud uue töö(koha) poole on tehtud. Sellest aga juba siis, kui millestki päriselt rääkida on.

Hakkan vist kohaliku eluga enamvähem ära harjuma. Kui eestist lahkumise must masendus mööda sai, hakkas päris mõistlik. Üldiselt hakkab tekkima mingisugune perspektiivitunne ja ei tundu enam ilmvõimatu, et siin kolm aastat vastu pean. Hakkab tekkima mingisugune idee sellest, kuidas seda elu siin elada ja mida edasi teha.

haigla kommipoe tasemel

2007-12-11T02:45:00.000+02:00

Täna õnnestus mul siis osa saada siinsest NHS-ist. No kokkuvõtvalt võib öelda, et tervishoiusüsteem haiglas toimib täpselt sama halvasti kui meil, Eestis. Samas nagu absoluutselt kõigega siin Suurbritannias - bürokraatiat on viis korda rohkem kui kuskil mujal!

Alustan siis sellest, et teatud sportlikel põhjustel, millel ma pikemalt ei peatuks, suutsin ma laupäeval nii õnnetult kukkuda, et väänasin mingi kõõluse paremal jalal välja (ma tean, et see on äärmiselt detailne ja asjatundlik kirjeldus:D aga see pole üldse oluline praegu). Kuna täna ikka kõndida ei saanud, sundisid kõik mind arsti juurde minema. Kõigepealt taksoga GP juurde. Registratuuris küsiti kümme minutit minu käest küsimusi, alates sellest, miks ma sinna tulin üldse, lõpetades küsimustega, mis ma hommikuks sõin ja kas mul on ikka väga valus. No ei ole, ma niisama tulin juttu rääkima. Pärast pikka paberimajandust öeldi, et tegelikult peaksin ma minema hoopis haiglasse. Aga nad tänasid mind informeerimast! Tore on, rõõm on minupoolne.

Edasi siis taksoga haiglasse, jälle registratuuri. Seekord polnud mu probleem neile üldse nii oluline (ilmselt nad teadsid, et keegi niikuinii niipea minuga ei tegele). Kõigepealt siis mingi ankeet. Tehti kindlaks, kuidas ma haiglasse tulin? Taksoga. Kas ma enne GP juures käisin? Kahjuks küll. Kuidas mu nimi on? N-I-G-U-L (ja kirja sai ikka Nigol). Sünniaastaks märgiti 1998, ma olin meelitatud (arst vaatas küll pärast veidi kahtlaselt). Ja alles siis jõuti küsimuseni, et mis mul siis viga on.. Kuna mina väga hästi neid tervisega seotud termineid ei teadnud, seletas olukorda Luke. Siis paluti istuda ja oodata, kuni kutsutakse.

Ootasime kaks ja pool tundi, aga see oli peaaegu et kõige suurem kultuurišokk! Esiteks, kuna enamik arste-õdesid pole kaugeltki mitte kohalikud ega üldse eurooplasedki, siis oli kõigil töötajatel "aega küll". Ühesõnaga toodi kiirabiga kohale üks vanem mees ja seletati valveõdedele paaniliselt midagi südame ja teadvuse kaotamise kohta. Kiirabiarstid lahkusid siis ja kaks õde ka (arvatavasti kellaviie teed jooma) ning see mees lamas voodis tilgutite all (välisukse ees, kus kõik traumapunkti patsiendid ootasid ja kus oli metsikult külm!) vähemalt veerand tundi enne kui ta minema kärutati. Ma tõsiselt mõtlesin, et see asi ei lõppe hästi..

Tore ja täiesti teistmoodi kogemus minu jaoks oli naine, kes hiiglasuure käruga mööda ootesaali ringi sõitis ja kõigile komme, šokolaadi, limonaadi, kartulikõrpse jms pakkus (nagu suvel Pärnu rannas jäätist müüakse!).. minul küll kõiki neid traumasid nähes väga isu ei tekkinud, aga britte see ei heidutanud. Üks toekam tädi kui teine, aga suu käis kogu aeg!

Lisaks sellele pakkus parajalt tsirkust ka üks arsti ootav vanatädi, kes iga kord, kui õde mõne patsiendi nime hõikas, karjus: "Good luck, my dear!" Lõpuks kutsuti mind ka, aga enne kui ma arsti näha sain, pidi vanemõde täitma veel kaks paberit (kusjuures küsimused oli 90% samad, mis enne!). Viimaks sain siis arsti vastuvõtule minna. Kena ja viisakas noormees oli, aga kahjuks teadmistega ta mind väga ei vapustanud. Röntgenit teha ei viitsitud, ütles mulle selle asemel äärmiselt targad sõnad: "I'm afraid that for the next two or three weeks you just have to tolerate the pain while walking." Cheers! Täpselt see info, milleks ma kõik need tunnid ootasin!

mis vahepeal toimunud on

2007-12-02T23:37:00.000+02:00

Üldiselt pean tunnistama, et minust saab ilmselt eesti esimene täiskohaline proffessionaalne nostalg. Kahekümneviieselt pikk habe ees ja elan minevikus. Ma ei tea kas see tuleb sellest, et praegu on elu raske ja kõik helged mälestused on veel seoses eestiga, või millest, aga praegu on küll tunne, et vanasti oli elu parem ja rohi rohelisem.
Kuigi rõvenilbetest eksamitest ja tont teab veel millest (mitte et ma isiklikult oleksin pidanud või viitsinud nendeks väga pingutada) on möödas ju vähem kui aasta, aga härma-aegu meenutan juba rõõmsa ohkega nagu oma vanemaid jmt. korduvalt olen näinud tegevat. Tuli meelde järjekordne passimine aulas mäletamata põhjustel, kui rolpa ja kristjan moderntantsu tegid. Rolpa mängis vist klaverit ja krissu tantsis. Geniaalne. Selle saare peal ma selliseid pärle veel kohanud ei ole.

Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest rääkida, vaid pisut pajatada sellest, mis vahepeal toimunud nii reaalselt kui ka plaanide ja ideede vallas.

Peale eelmiskordset kirjutamist olen veel korra londonis käinud, seekord vanematega. Üldiselt ongi mul viimastel nädalatel olnud skeem kaks nädalavahetust tööd - üks londonis. Vanemad käisid mul siin Cheltenhamis ka külas, ööbisid ühe öö kohalikus hotellis ja laupäeval sõitsime koos läbi Oxfordi Londonisse. Vaatasime ära ka Gloucesteri katedraali, mis oli päris muljetavaldav, vististi üks suuremaid euroopas kui mitte terves maailmas ja sigavana. Ühesõnaga kui teist keegi siiakanti kunagi satub, soovitan ära vaadata. Kui ma nüüd midagi sassi ei aja, siis nad vist filmisid mingisuguse Potteri-filmi osad ka seal, äkki saate sealt kaeda.
Londonis veetsime tegelikult sugulaskondliku õhtu, sest ööbisime mu onutütre juures.
Üldse on mul Londoniga see hea, et saan seal mõistuse piires tasuta ööbida eelmainit sugulase diivanil. Nende vaatepunktist see muidugi ehk nii hea ei ole.

Nüüd on olnud kaks Cheltenhami-nädalavahetust, mil lootsin töötada, aga ei antud vahetusi. Ma ei tea kas nad on midagi sassi ajanud või ei jätku lihtsalt kõigile töötajaile tööd. Hetkel ma selle pärast väga pead ei murra (kuigi ilma tööta ei tule ka palka ja süüa aga vast pean jõuludeni vastu), sest kavas on selle töö pealt võimalikult kiiresti ära saada. Muidugi praktikas võib karta, et akadeemilise aasta lõpuni e. kevadeni tuleb kindasti ära kannatada, aga saame näha. Ei näe põhjust oma nädalavahetuse-öid purjus brittide higi järgi lehkavais pimedais koridorides raisata kauem kui vaja.
Kuivõrd sain nüüd selle nädalavahetuse sellest puhata ja tundub, et ka järgmine nädalavahetus tööd mulle ei leidu, siis on olukord talutav. Küll aga tuleb söömise pealt kokku hoida.

Ülejärgmine nädalavahetus tuleb aga rõõm suur, sest veedan ühe õhtu Londonis, ning lendan siis juba tagasi kodumaale teie kõigiga kohtuma.

Mida ma aga kogu selle aja jooksul siin Cheltenhamis teinud olen? Esiteks muidugi ohtralt koolitööd. Sellest siin üldiselt väga puudust nagu ei tule. Esimesed ühesa nädalat kestnud sissejuhatav moodul (olgu küll mainitud, et tegelikult toimuvad alati kaks - kolm moodulit paraleelselt) lõppes, ning sellega seonduv paberitöö sai vormistatud ja hindamisse antud. Seisneb see siis tööraamatu e. workbooki ja portfolio vormistamises. Kui nad tagasi saan, ehk teen neist ka mõne klõpsu ja panen siia üles. Üldiselt võib öelda, et mooduli tulemusena valminud piltides olen ma küllaltki pettunud ja oleksin tahtnud paremini teha, aga oma eesmärgi ehk minusse uute teadmiste sisestamise täitsid nad ideaalselt. Tootsin omajagu saasta, aga sain palju targemaks.
Nüüd algas digifoto moodul ja selle raames õpetatakse meile järeltöötlust ja erinevate piltide kokku monteerimist. Tõotab tulla põnev.

Koolivälist elu mul tänu tööle ja muudele mõnudele eriti ei ole. Leian küll pea igal õhtul aega, et mõni film ära vaadata (korrusekaaslaste filmikogu on muljetavaldav - ja täiesti legaalne), aga nädalavahetuseti suuremaid projekte ette võtta ei saa/jõua/viitsi.
Eile ehk laupäeva õhtul oli SU baaris ühikate ühine jõuluõhtu. Selle raames esineti, britid said jälle erinevaid totrusi selga panna, ja oldi muidu lõbusad - kes rohkem, kes vähem. Üldiselt selline aktuse ja õllejoomise vahepealne üritus rõhuasetusega õllejoomisel. Mis iseenesest pole muidugi paha.

Kui Kati minust ette ei jõua, kirjutan teile peatselt jälle. Kui me just enne Eestis ei kohtu.

shanghai 08

2007-11-30T19:13:00.000+02:00

Mainin siis niipalju ära, et vaene idaeuroopa turist sõidab kevadel kaheks ja pooleks nädalaks shanghaisse õppereisile. Ähvardatakse koostööga kohalike ülikoolide, galeriide ja ka nt. nike hiina haruga.

Kõrvalised pisiasjad nagu näiteks see, kust selle tarbeks raha peaks tulema, on veel selgumisel.

õppused

2007-11-19T21:52:00.000+02:00

Terve eilne päev kulus siis reisimisele - kaks ja pool tundi bussis, tund aega lennujaamas, kaks tundi lennukis, viis tundi teises lennujaamas (tappev), tund aega lennukis, tund aega taksojärjekorras (!) ja pool tundi taksos. Ja mitte et see veel kõik oleks.. loomulikult olin ma oma majavõtmed suurde kohvrisse pakkinud (tol hetkel maja ees külmetades arvasin, et jätsin need üldse Eestisse). Seega seisin ma maja ees vihma käes (kell 11 öösel) veidi rohkem kui pool tundi, üritades kõigile korterikaaslastele meeleheitlikult helistada. Keegi vastu ei võtnud, asi lõppes siis sellega, et ma karjusin Johni, Niki, Philipi ja Luke'i nimesid, kelle aknad tänava poole on. Lõpuks John kuulis ja ma sain ka vihma käest tuppa. Nalja oli minu kulul muidugi terveks õhtuks.

Väga mõnus ja kodune tunne tekkis kohe, kui ma nägin, millised nämmad söögid mulle tehtud olid:) Nii eelroog värske basiiliku salat tomatite ja avokaadoga (peakokk Nik), pearoog ahjus küpsetatud kala (Radvile) ja kartulipuder:D (Phil) kui ka hiigelsuur tort (tüdrukute ja Johni looming) olid imehead. Sain neile rääkida, kui hea oli kodus olla ja kallitega pidutseda;) Sõime ja lobisesime.. magama sain alles kella poole kolme ajal. Hoolimata suurest väsimusest tuli ennast juba 5.30 tohutu lärmi peale üles ajada - tuletõrjealarmi test. Haarasin siis võtmed, plätud ja salli ning lippasin toast uniselt, aga rõõmsalt välja. Kõik olid juba teel alla. Seisime siis õues, mingid asjapulgad kontrollisid nimesid, et kas kõik ikka on õues. No tõesti, seda oleks võinud ka sees teha - ikka rõvedalt külm oli paljaste säärtega, põhimõtteliselt t-särgis:D Ma ei tea, kus need mehed vea tegid või miks nad ei märganud, aga ühel hetkel mina ütlesin, et Niki ja Phili pole. Tore, nemad toodi siis isiklikult alla, Philip oli kenasti teksased ja särgi selga ajanud, Nik oli hambad ära pesnud - ja nende idiootidega elan mina siis koos!! Igatahes ei oldud meiega üldse rahul ja lubati seda õppust lähiajal mitu korda korrata (aitäh, Nik ja Philip!), et ikka kõik aru saaksid, et täpselt kahe minutiga peavad kõik majast väljas olema. Naljakas oli muidugi ka, sest kõik peale nende kahe olid ööriietes või peaaegu alasti, padjanäod ees. Umbes poole tunni pärast lasti meid tagasi voodisse.

Tänane päev on seega möödunud poolunes. Hommikune communications loeng läks küll ühest kõrvast sisse, teisest välja, Academic Study oli juba parem, filmiseminar oli asjaolusid arvesse võttes päris asjalik. Praegu aga tuleb ennast kokku võtta ja hakata järjekordset esseed kirjutama - seekord siis teemal filmi ja plagiarismi seoste võimalikkusest ja reaalsusest or sth. Kui täna üldse magama saan, siis tuleks ehk kõigi riietega voodisse minna, et hommikuseks õppuseks valmis olla!?

londonist

2007-11-06T17:40:00.000+02:00

Kuivõrd meie lektor on Hiinas ja sellega seoses ning tervenemisele mõeldes võtsin enesele täna vaba päeva (tegelikult peaksime pimikus projekti edasi tegema, aga sellega on aega) siis võtsin nõuks teile üht koma teist kirjutada. Mis see blog siin ikka tühjalt seisab.

Londonisse ja tagasi tundub Cheltenhamist kõige mõistlikum sõita Megabusi bussidega, nii saab edasi-tagasi piletite hinnaks veidi alla kümne naela. Sinna sõites oli buss niipalju tühi, et iga reisija sai enesele kahte istet lubada ja seega kurta väga ei olnud. Sinna sõites hilines buss vaid kümme minutit, tagasi tulles istusime kolmveerand tundi terminaalis ja vaatasime kuidas meie väravat ümber tõsteti ja busse vahetati. Ühesõnaga, ei saa seda, mille eest ei maksa.

Ülejäänud sündmustel pikemalt peatuma ei hakka, eks ole te kõik Londonis ringi vaadanud ja tea umbes mismoodi seal on. Ja niikuinii lähete veel.

Akadeemilise töö rindel käib nagu alati töörügamine ja igavuse üle kurta ei saa. Eile oli meie fotogrammiprojekti näitus kahasse teise kursuse digitaalfoto töödega. Kuulujuttude järgi oli Ingledew teise kursuse omades niipalju pettunud, et puksis meid nende näitusele. Nimetet teisekursuslased muidugi rõõmsad ei olnud, aga ega nad midagi teha saanud ja meie süüdi ka ei ole. Pisukese palavikuga oma töid seinale teipida ei olnud muidugi väga lõbus ja kui näitus valmis, ei veetnud ma seal kaua. Jõudsin aga tähele panna, et tööde valgustamise olid nad (teiskursuslased) täiesti pekki keeranud. Esiteks oli liiga pime ja teiseks peegeldasid läikiva klaasi taga olevad tööd madalale asetatud valgusteid nii tagasi, et fotosid endid eriti näha ei olnudki. Ühesõnaga kui meie näitusi hakkame korraldama (ja varem või hiljem see juhtub), siis olen mina esireas valgustuse üle tänitamas.

Täna hommikul tuli meelde, et oleks võinud ju asjad seintelt pärast maha ka võtta, aga eks me näe, mis neist saanud on ja kas ma neid kunagi veel näen.

Eeldades, et kõik meie grupi inimesed kohale tulevad, peaks homme tõenäoliselt jätkuma maadlus 80ndatega (kuu lõpuks peaksime fotod tehtud saama).

Iseenesest on huvitav see, et siiani valminud töödest pole ükski nii hea, et seda kuhugi üles panna. Akadeemilise töö vaatenurgast on aga enamust siiski vähemalt adekvaatseks loetud. (See nüüd polnud grammatiliselt vist enam kõige eestipärasem lause)

progress buudjet

2007-11-05T21:32:00.000+02:00

Londonis käidud, oli sitaks tore.
Sai aja maha võtta ja puhata. Vaadata ringi nii Greenwichis kui mujal, süüa vahelduseks korralikku toitu ja haigeks jääda. Tagantjärele tarkus on ka tarkus ja otsin endale salli kahe naela eest.

Oma blogi panen paar pilti ka.

halloweenipaanika

2007-11-01T23:35:00.000+02:00

Pikka aega pole midagi kirjutanud ja selle põhjuseks on mu armsad emme-issi ja Karmen, kes nädalavahetusel külas käisid. Palju šoppamist (järjekordselt sain kinnitust, kust pärinevad minu "professionaalse ostleja" geenid) ja head sööki. Aga tegelikult oli kõige parem oma perega koos olla, vaielda, karjuda, kallistada, nalja teha ja naerda - kõik oli just nii nagu kodus.

Kohe pärast nende lahkumist oligi käes Halloween. Mina pole seda kunagi tähistanud (kui Ummiku inglise keele tunnid välja arvata, kus lisaks laulmisele ja hommikuti ümber laudade-pinkide jooksmisele, oli kindlasti vaja igal aastal kõrvitsatele nägusid joonistada ja Halloweeni ajaloost mingeid jaburaid tekste lugeda), aga seekord ma ei pääsenud. Teisipäeval (mis ei olnudki veel halloween ju!) oli esimene pidu, film soc'i rahvaga. Kõik olid asja väga tõsiselt võtnud, mina mitte (tegelikult olid veel mõned, kes kostüüme ei kandnud ja ennast roheliseks või mustaks polnud värvinud). Aga see-eest võtsin ma aktiivselt osa munaloopimise võistlusest, mis tunduski kõigi jaoks olevat õhtu kõrghetk. Tegelikult oli väga tore ja kes teab, ehk sean minagi järgmisel aastal sammud kostüümilaenutuse poole.
Eile, õigel halloweeni õhtul/ööl oli küll alguses tunne, et välja minna ei julgegi! Niipea kui hakkas hämarduma, hakkas kogu linn märatsema. Klubide järjekorrad olid pool kilomeetrit pikad, pubidest käidi vaid jooke võtmas, joodi õues, sest sisse ei mahtunud. McDonalds, BurgerKing jms kohad olid täis nõidasid, musti kasse, luukeresid ja muid tegelasi. Meie korter otsustas aga hoopis kinno minna. Käisime 1958. aasta Draculat vaatamas, mis oli kogu oma ajastukoomika ja tehniliste võimaluste vähesusega tõeliselt naljakas film, isegi mina ei leidnud, et see õudne oleks olnud! Kuigi ma olin viimase hetkeni kindel, et ma ikka ei taha õudusfilmi vaadata...

Täna hommikul oli linn nii rõvedalt must, et seda on võimatu kirjeldada. Koolis olid kõik britid tohutus vaimustuses eilsest - ma jagasin nende rõõmu, eestlasliku tagasihoidlikkusega muidugi.

halloweeniromantika

2007-10-27T05:01:00.000+03:00

Täna oli töölt tulek isegi võrdlemisi nauditav.

Ka öösel on siin veel soe, t-särgi peal mantlit kandes hakkas kiiremini kõndides isegi hõlmad lahti pisut palav. Võrdleksin eesti aprilli-mai õhtutega.
Läbi pilvede paistis ere täiskuu ja valgustas Pittville Parki ja ümbritsevaid Victoria-aegseid maju ka seal kuhu tänavalampide oranž kuma ei jõudnud.
Enne tuppa tulemist põikasin läbi siin lähedal asuvalt karjamaalt. Kuuvalguses eristusid kaugemal hobuste siluetid ja aeg-ajalt oli kosta nende omavahelist suhtlemist. Tundus, et nemad olid sama mõtlikud kui mina.

Tegelikult on mul hea meel, et kaamerat kaasas ei olnud. Kui pildistamisele peab mõtlema, ei saa selliseid hetki hingega nautida.

tööst

2007-10-26T16:11:00.000+03:00

Esiteks:
Kasutades õilishingest rahvakunstniku Harli Teeviit - Sonni sõnu: "Tuju on tähtis!"

Teiseks:
Eile klubis olnud iraani(!) näitsikute sõnul on kõik eesti mehed kuumad.

Kolmandaks:
Purjus briti naised ei pea millekski endast dekaadi jagu nooremat fotograafi korduvalt tagumikust näpistada.

Nagu te näete, tööl meil juba igav ei hakka.
Neiu, kes eile fotograafiat pidi tegema, oli oma sõrme autoukse vahele ära murdnud ja möllasin õhtu otsa jälle üksipäini.

tahaks tagasi..

2007-10-21T21:24:00.000+03:00

Mulle kohutavalt meeldis Cheltenham!! Ma võiks kas või kohe rongiga tagasi Pauli juurde sõita. Väljusin tund aega tagasi Cardiff Central Stationist ja mul tuli nutt peale. Kõik peale ilusasti valgustatud suure staadionihoone oli must ja rõve. Korteris ootasid mind ees John ja Philip, kes muidugi tahtsid teada iga detaili mu reisist, oli ju teada, et veetsin nädalavahetuse poiste seltskonnas. Igale mu sõnale järgnes viieminutiline mõnitus. Lõpuks kiskus asi nii nõmedaks, et ma jooksin nende juurest minema ja nüüd olengi jälle oma pisikeses toakeses tagasi...

Küllap te juba teate, et Inglismaa kaotas eile 15:6. Mul oli tegelikult eile pärast Pauli lahkumist (ta läks siis tööle) suhteliselt keeruline teha huvitatud nägu... sest rugby.. no esimese 45 sekundi jooksul olid kõik need elajad (ehk siis mängijad) jõudnud juba kaks korda puntrasse hüpata! Mismõttes!? Ma ei saa ikka üldse aru, kuidas selline asi saab kellelegi meeldida. Robile ja Roryle igatahes meeldis. Joele ka. Teised nii põnevil polnud. Kõige toredam oli see, et kui mäng läbi sai, siis panid kõik Pauli sõbrad jooksu! Korjasin siis oma seitse asja kokku ja läksin ka. Seisin SU ees kümme minutit, enne kui Rob tuli, ma ei tea kust, ja "korjas mu üles", sest nähtavasti kõigi teiste poolest oleks ma võinudki õue külmuma jääda. Igatahes läksime korterisse tagasi, Joe ühines meiega. Rory oli esimene poiss, keda ma kunagi päriselt nutmas näinud olen. Ta oli täiesti löödud, läks kuskile laaberdama. Meie läksime kolmekesi filmi vaatama tuppa. Robi tuba oli umbes täpselt selline, et seal toas liikumiseks oleks vaja osata lennata, sest jalga maha panna ei taha. Suht rõve:D Aga mis mul ikka oodata oli korterist, kus elavad poisid...

Filmiks oli Goodfellas.. väga hea film minumeelest. Aga väga palju seda jälgida tegelikult ei saanudki, sest ühel hetkel jooksid tuppa sisse minu jaoks tundmatud kolm tüdrukut ja karjusid kõik korraga midagi, millest ma aru ei saanud. Hiljem selgus, et Rory oli midagi mingile tüdrukule teinud... ja ühe poisiga vaidlema/kaklema läinud. Rob läks olukorda päästma (ta on nagu isa, kes kõik asjad ära lahendama pidi, eriti seoses ülejoobes Roryga muidugi). Aga mul oli iseenesest väga lõbus! Kõik üritasid selgitada, et igal õhtul ei ole ta nii vägivaldne, et läheb kaklema:D Ei usu. Mina küll vahepeal kartsin oma elu pärast. Õnneks lahenes kõik... rääkisime veel juttu, sain Pauli taga rääkida;) Kuni siis selle hetkeni.... kui Rob küsis, et mis mu nimi on. Ma olin veidi pettunud. Kõik olid nädal aega minust rääkinud, ja nüüd siis ei tea nad mu nime!? Minu rahustuseks oli tema ainus, kes nimele suuremat tähelepanu ei olnud pööranud.

Kokkuvõttes võib öelda, et see oli seni parim nädalavahetus siin UK-s! Igal võimalikul juhul lähen ja ostan veel ühe pileti Cheltenhami. Ja ootan Pauli koos oma sõpradega külla ka!

P.S. Kahju on ainult sellest, et ma Roryt täna hommikul/lõunal ei näinud! Ju ta ei julgenud oma toast väljuda:D Ma ka poleks julgenud.

kati cheltenhamis

2007-10-21T20:27:00.000+03:00

Järgnevalt minu küllaltki killustatud versioon lõppevast nädalavahetusest.

(Muideks ma meelega ei lugenud Kati postitust eelneva kohta, et äkki saate siis samadest sündmusist erinevad vaatenurgad.)

Seda ka, et eile mõtlesin uue sõna välja. Pöörilaud. Ingl.k. turntable. Tehniliselt ehk oleks keerulaud täpsem, aga pöörilaud kõlab paremini. Seega tulenevalt väljendid nagu pöörilaudur (turntablist) ja pöörilauda tallama.

Mulle, nagu te teate algab nädalavahetus tehniliselt juba neljapäeva pärastlõunal, aga nagu alati oli ka sel neljapäeval koolis stuudiote sulgemiseni toimetamist. Veendusime oma neljase tiimiga selles, et suurformaatkaameraga kulub ühe pildi saamiseks oluliselt vaeva ja energiat kui meile kõigile käppa harjunud digiseepidega.
Siis käisin tööl ära ja ärkasingi reedel umbes samal ajal, kui Kati Cardiffis rongile astus. Rongijaam asub kesklinnast umbes täpselt teisel pool kui minu campus, aga õnneks on ülikooli inimestel piisavalt ettenägelikkust olnud ja U ehk ülikooli-liin käib (oleksin peaaegu kasutanud sõna jookseb) ka raudteejaama juurest läbi.

Olin juba eos võtnud eesmärgiks sel nädalavahetusel veidi raha kulutada. Muidugi mitte enda, aga põhimõtteliselt vanemate taskust. Ainuke jama kogu asja juures on see, et nad tõenäoliselt loevad seda blogi...
Kuivõrd reedel oli ka sel nädalavahetusel mu ainuke vaba õhtu, ei olnud otsus kuhugi välja minna raske tekkima. Külaline ka ju kohal. Juba mõnda aega tagasi olin kuulnud poolakalt Mattilt kohast nimega SubTone, mis pidavat jazzi ja muidu veidi alternatiivsema muusikaga koht olema ja sellest ajast peale oli hammas verel olnud. Käisime ära ja ei kahetse. Allkorruse baaris mängis päris mõnus jazzi jmt. bänd. Huvitav oli see, et bändi saatis pöörilaudur (saingi uut sõna kasutada). Hiljem üleval oli klubis päris elus klaverimägija Will, kes rahva soovilugusid mängis. Tundus veidi veider, sest atmosfäär oli umbes nagu klubis ikka, aga nurgas ei olnud mitte kõlarid ja muu varustus, aga hoopis klaver. Täiesti nauditav.
Lõppjäreldus see, et sinna võib veel minna.

Eile ja täna Katiga linnas ringi liikumist võib võrrelda renditud Ferrariga sõitmist. Kõik vaatavad ja plaksutavad, aga tegelikult ei olegi sinu oma.

Ma ei tea, kas oleksin pidanud seda ette nägema, aga igatahes ei pääsenud ma ka Katiga koos ostlemisest. Tegemist on mõistagi täieliku proffessionaaliga. Te ei kujuta ette kui märkamatult võib saada ühest kotist, mida sa kannad, kolm.
Huvid on meil mõistagi ka erinevad. Mina näiteks ei oleks väga vaimustusest 17 naela eest pisikest tötsikut pori ostes. Kati aga oli täiesti sillas, sest sellist muda eestis ei pidavat vist müüdamagi, või kui, siis ainult ühes kohas ja hästi kallilt.

Üldjoontes võib nädalavahetust lugeda täielikuks õnnestumiseks, sest üle pooleteise kuu õnnestus korraks aeg maha võtta ja puhata. Tore oli omas emakeeles nilbet nalja teha ja suhelda kellegagi ühtsest kultuuriruumist. Ka kooli- ja tööpinged ei tundu peale nädalavahetust heas seltskonnas nii ülesaamatud.
Äitäh Kati ja näeme varsti uuesti.

Edasi seisab pingsa (õppe)töö kõrval nädalavahetus londonis, siis tulevad vanemad mõneks ajaks siia ja varsti juba kohtumegi jõulude ajal eestis.

Lõpuks jõudsin ka Inglismaale!

2007-10-20T20:35:00.000+03:00

Istun siis praegu Pauli toas (Ta ise arvab, et see on suht urgas, minumeelest on täiesti normaalne korter neil, uuem ja korralikum kui mul.) Jõudsin Cheltenhami eile õhtupoolikul. Peaaegu jäin rongist maha, sest mõni minut enne rongi väljumist muudeti platvormi numbrit. Sõit ise kestis õnneks vaid natuke rohkem kui tund aega. Nägin enda üllatuseks, et Cardiff on ikka päris suur linn - kus mina igapäevaselt käin on ikka imeväike osa linnast. Peab edaspidi hakkama teisi linnaosasid ka avastama! Aga ma kaldun teemast kõrvale..
Isegi Tartu vaksal on Cheltenhami rongijaamast suurem. Alguses ma ei saanudki aru, kas ma siis jõudsin õigesse kohta või mitte. Mingi pisike putka oli ümbritsetud müüriga - ja seda nimetatakse siis Cheltenham Spa jaamaks. Paul jõudis kohale pooletunnise hilinemisega, ma olin juba peaaegu jääkuubikuks külmuda jõudnud.
Linn ise on hästi ilus, selline tõeline Inglismaa kõrgem klass - imeilusad nukumajad, perfektseks pügatud põõsad ja hekid. Kõik on nii puhas (Cardiff on selle oma mustusega küll suurlinnade klassist, midagi nii rõvedat siin Cheltenhamis küll pole). Läksime kohe sööma, rääkisime kõik olulisemad uudised ära. Paul valmistas mind aktiivselt esimeseks kohtumiseks tema korterikaaslastega, kes mind juba nädal aega pingsalt ootasid. Siin elavad siis viis poissi ja üks tüdruk (keda siin pole nädalavahetustel). Midagi nii hullu mind siin küll ees ei oodanud, nagu Paul rääkis. Okei, kui köök välja arvata. See on ikka täiesti ropult rõve (ja väidetavalt on see praegu isegi korras!). Põhimõtteliselt kui enam oma hommikust võileiba ei taha, siis kuhu sa selle mujale ikka viskad, kui kraanikaussi!? Või kui liha küpsetad ja rasv pannilt laua peale niriseb, siis milleks seda ikka ära koristada!? Las hangub seal nädala või kaks. Halvaksläinud söögist ma ei hakka isegi rääkima.
Aga üldiselt tunduvad Paulil olevat täitsa mõistlikud noormehed siin. Rory harjutab pidevalt kitarri (varahommikul see väga tore ei olnud tegelikult), Rob on rugbymängija - suht põkk:D, õpib ka filmindust!!, siis on veel Alex, kellest ma midagi ei tea, keegi Chad, keda ma näinud ei ole ja Joe (kes siin paberite järgi ei ela, aga reaalselt pidavat ta kogu aeg siin olema). Kelly, ainus tüdruk, nagu ma juba ütlesin siin ei ole praegu - sain tema madratsi ja padja jne endale. Suur aitäh talle.. ma ei tea, mis ma ilma nendeta teinud oleksin. Ühtegi hotellituba ma endale kaks päeva enne tulekut broneerida enam ei saanud.
Eile õhtul käisime mingit täiesti sürreaalset improvisatsiooni kuulamas. Tegemist oli keelpilli trioga. Isegi mina, kes ma muusikast nii mõndagi tean, arvan, et see oli ikka täielik õudus ehk poliitiliselt korrektselt öeldes "huvitav ja omapärane". Edasi läksime klubisse, kus esines üllatavalt mõnus bänd. Mina nägin Pauli esimest korda klubis õnneliku ja rahulolevana. Hiljem läksime ülemisele korrusele, kus oli klaverisaal. Üks noormees mängis, täiesti fantastiline oli! Seisime seal umbes poolteist tundi ja lihtsalt kuulasime. Vaene poiss, temast oli küll kahju. Kõik purjus britid laaberdasid ja tema üritas siis aru saada, mis soovilugusid üksteise võidu taheti. Igatahes mängis ta väga-väga hästi. Lauri meenus automaatselt:) See poiss oli nii entusiastlik, kihvt oli vaadata!

Täna ärkasime küllaltki hilja, sõime ja läksime kesklinna. Käisime Disney poes näiteks:D Jah, tore oli! Pool aega ma muidugi seisin kuskil ja ootasin, sest Paulil oli vaja pilti teha. Lõunat sõime eriti mõnusas Itaalia restoranis. Mind natuke üllatas, et me ei läinudki kiirsöögikohta, vaid istusime peenes restoranis ja nautisime. Söögi lõpetas gelato iirisetükkide, banaanilõikude ja karamellikastmega. Njämmm!
Nüüd teeb Paul powernap´i, sest ta läheb kella 22-ks tööle. Mina lähen teistega Rugby World Cup finaali vaatama SU baari (mängivad siis Inglismaa ja Lõuna-Aafrika). Põneeev:D Tegelikult vaevalt, et see kedagi üllatab - ma vihkan rugbyt! Aga sellegipoolest teen ma hea näo pähe, olen hästi seltskondlik ja huvitatud.

britistun

2007-10-17T01:06:00.000+03:00

Täna Fear and Loathing in Las Vegas-t vaadates (ja lugege kindlasti raamatut ka - ma laenasin Rorylt ja nautisin väga) märkasin, et olen britistumas. Esimene refleks lõputiititreid nähes oli, et ta sõidab ju valel pool teed.
Oleks vaid, et ma nende kuradi kahe erineva kraaniga ära ei harjuks. Need on õudsad.

üle kuu aja iseseisvat elu

2007-10-15T14:16:00.000+03:00

Nüüdseks olen selles riigis veetnud juba paar päeva üle kuu ja olen jätkuvalt elus. Rüperaali sain ka kätte ja kui mõningad windows vista defektid ja skype mitteühildumine siinse interneti vm.-ga, on tegemist hämmastava masinaga.

Praegu olen lõunapausil, (üks türduk minestas muideks loengus ära) kommenteerisime üksteise esimesi katsetusi keskformaadi ja slaidfilmiga. Meie rühm võitis lemmikuhääletuse.

Rory remiksib kõrvaltoas regelugu ja pasta keeb.

Tegelikult tahan siia kirjutada pikema kokkuvõtte möödunud kuust ja tutvustada teile mu korrusekaaslasi, aga praegu ei ole aega. Et te teaks, Holly asemele kolis sisse ajakirjandust õppiv Alex.

Kommenteerin ka eelnevat Kati postitust:

Ka mul on järjest vähem kirjutada - rutiini osas olen nõus. Minu korterikaaslased tulid aga jalkat vaatama kuna tegemist on nende kodumaaga. Nii ka mina. Olin ainuke eestlane SU baaris, nägu värvitud ja puha. Peksa ei saanud. Tööl tulid küll mõned inimesed nina alla hõõruma.
Soe on siin ka.

Jalgpall, rugby ja muu..

2007-10-15T01:56:00.000+03:00

Ikka järjest vähem ja vähem on siia kirjutada - elu hakkab vaikselt rutiinseks muutuma vist. Samas ei saa seda ka öelda, sest midagi juhtub kogu aeg..
Eile oli siis kauaoodatud Eesti-Inglismaa mäng. Vaatasin seda SU pubi suurelt ekraanilt koos tohutult paljude Inglismaa fännidega. Mängu tulid koos minuga vaatama kõik mu korterikaaslased, tegemist ju siiski minu kodumaaga:) Eesti hümni ajal tõusin uhkelt püsti ja püüdsin vaikselt isegi kaasa laulda:D Kõik britid pubis vaatasid mind sellise pilguga, et tahaks mu ära tappa. Õnneks mängiti ette vaid üks salm, niiet ma sain ruttu jälle maha istuda. Mängu ma kommenteerima ei hakka (ja ei oskagi), kes vaatas, teab isegi.

Jätkuvalt on Cardiffis mingi kahtlane kuumalaine. Pärast minu sünnipäeva (kahjuks oli sel päeval ilm siin kohutav) on nüüd peaaegu nädal aega olnud ainult päike ja umbes 18 kraadi sooja! Päikseprillid ja T-särgid ning seelikud on omal kohal. Soe ilm tähendab ka seda, et kõik tänavad, pargid ja välikohvikud on rugby fänne täis (nädala sees oli linnas iga teine inimene Prantsusmaalt näiteks). Käimas on nimelt Rugby World Cup 2007, kunagi lähitulevikus peaks olema finaal ja see toimub ka siinsamas Cardiffis, Millennium Stadiumil. Ootame põnevusega. Not.

Täna õhtul otsustasime oma köögist teha koduse kinosaali. John pani laua peale püsti kogu oma tehnika, kaks läpakat, kõlarid ja suure monitori, sättisime toolid nii, et kõik näeksid ja hakkasime vaatama Jaapani draamasarja (vaevalt, et te mäletate - John õpib jaapani keelt ja on üldse Jaapani andunud fänn). Tegemist ei olnud siiski seebikaga, vaid tõeliselt kihvti filmiga, mida Jaapani televisioonis paar aastat tagasi näidati. Tegevus toimus ühes ainult kõrgklassile taskukohases Jaapani gümnaasiumis, kus tegutses eriti võimukate perede võsukeste jõuk (F4), kelle hirmuvalitsuse all kõik õpilased olid. Vaid üks tüdruk otsustas neile lõpuks vastu hakata, aga ta armus ühte nendest neljast poisist ära... Kahjuks jõudsime vaadata ainult kaks episoodi, homme jätkame. Jaapani filmide puhul on äge nende meeletu detailiderohkus. Iga pisemgi osake kultuurist on nende jaoks tähtis, filmides tuleb see eriti hästi esile. Kõik on nii puhas, ilus, vahepeal käis peast läbi, et ma tundsin isegi filmis olnud freesiate lõhna... väga väga hästi tehtud film/sari!

Kuna homme tuleb esitada järjekordsed kaks esseed, siis proovin neid enne magamaminekut natuke veel lihvida.

P.S. Kairi ja Helts ja Gerda!!!! Te olete lihtsalt superarmsad:) Esimesed sünnipäevakaardid ja -maiustused Eestist/USAst tulid just teie poolt!:) Paraku jätkub postitöötajate streik veel nii homme, teisipäeval kui ka kolmapäeval, niiet vastuseks teistele, kes küsisid: küll kõik kohale jõuab, ega miski kaduma lähe!

hereford

2007-10-10T15:39:00.000+03:00

Mulle omaselt suutsin Kati sünnipäeva muidugi maha magada. Palju õnne tagantjärele!!
Eelisena kõigi teiste ees saan kui hästi läheb oma õnnitluskallistused esimesena üle anda, aga kui ta juba novembris Eestisse tuleb, siis ma ei tea ka. Mina siit linnast ka nädalavahetuseti vist enne jõule ei lahku, töö tahab tegemist.
Lisaks kommenteerin veel niipalju, et meie firma tegutseb vist ka selles Oceana-kohas. Igal esmaspäeval töögraafikut saades on ka nende oma seal kirjas.

Eile oli meil (ma hakkan ikka eesti keelt vaikselt ära unustama) fotoajakirjanduse (nii tõlgib netisõnastik sõna photojournalism) ekskursioon Herefordi, kus fotofestivali külastasime. Seega teoreetiliselt olen ära käinud ka Walesis, kuigi ainult ääremail. Festival, mis toimub igal aastal, keskendub sel aastal Lõuna - Aafrika (Vabariigi) fotograafiale. Meid oli sätitud külastama muidugi konverentsipäeva ja seega vaatasime - kuulasime päev otsa erinevaid sõnavõtte jms. Enamus meist virises, et oli igav, aga mulle meeldis. Lõuna - Aafrika fotograafid rääkisid - näitasid, millega nad tegelevad ja saime aimu sealsetest probleemidest. Samuti mõlgutasin mõtteid oma tulevase karjääri üle. Nimelt oli kohal ühe Johannesburgi fotograafiakooli ninamees. See kool siis selline, kus õpetatakse noori, kel muidu haridusele ligipääsu ei oleks ehk siis vaesemat kontingenti. Mõtlen, et seal töötamise vastu ei oleks vähemalt põhimõttelisel tasandil mitte midagi. Keda rohkem huvitab, vaatab siia.

Tagasi jõudnud, tegime Keni ja Davidiga Frog and Fiddle's õlled ja arutasime päeva ja muid mõtteid. Tegelikult oleks pidanud muidugi õppima ja töövihikut täitma, aga palju sa ühe päevaga ikka jõuad. Esmaspäeval lõppes loeng ka kell viis ja olin täiesti surnd.

Täna aga, kui selle reportaaži siin lõpetan, lähen Dave-ga stuudiosse katsetama. Plaan on minu vana adidase ketsipaari võimalikult iseloomustavalt pildistada. Ma teadsin, et ükskord peab neist vanadest nartsudest (mis muidugi on siiamaani mu ainukesed igapäevajalatsid) kasu ka olema.

(Sündis plaan korraldada reklaamifoto meespoolega õlleõhtu. Üldiselt ma ei saa aru miks, aga brittidel on mingi kiiks pea iga peo jaoks end veidralt riidesse panna. Nagu muidu ei saaks. Veidralt sellesmõttes, et pea iga pidu on kostüümi-. Minu korrusenaabrid on kahe nädala jooksul jõudnud kolm korda eri kostüümidesse riietuda - kohalike rullnokkadena, eri värvidena ja multikakangelastena.Äkki nad muudel puhkudel ei julge normist erinevaid hilpe kanda? Mind nad üritasid ka mu lillemustriliste särkide pärast mõnitada aga päris mind huvitab.)

Sünnipäev!

2007-10-10T11:11:00.000+03:00

Esiteks, suur suur suur aitäh kõigile, kes mind meeles pidasid ja mulle helistasid, sõnumi või pika sünnipäeva meili saatsid, või siis kasutasid õnnitlemiseks meie vana head Orkutit:) AITÄH!! Kurvem teadaanne neile, kes küsisid, kas ma olen saanud kätte nende poolt saadetud kaardi/postipaki - ei. Nagu Paul juba maininud on, siis praegu on meil siin postitöötajate streik ja seega pikeneb mu sünnipäev tõenäoliselt järgmisse nädalasse, kui ma hakkan vaikselt kaarte ja kirju saama.

Nüüd siis natuke kõigest pikemalt. Hommikul enne loengut läksin kööki ja mind ootas seal ees suur tüdrukute enda küpsetatud pannkoogitort. See oli niiiiiii hea! Hästi palju pannkooke üksteise otsa hunnikusse laotud, vahele oli tehtud kirsikreem ja kõik see oli kaetud sulašokolaadiga. Nämma!!
Sain kõigi käest sünnipäevakaardid (üks nilbem kui teine:D) ja kingituseks hästi suure kruusi, kuhu on peale kirjutatud Our Lovely Chocoholic:) Ja siis ma sain veel pesupoe kinkekaardi ka, aga sellel pole vist mõtet pikemalt peatuda:P
Kui kook otsa sai, oli aeg minna kooli. Õnneks oli mul eriti lühike päev - kõigest üks loeng (avastasime Amyga, et see meie Poola õppejõud sarnaneb üliväga Arnold Schwarzenegger'iga) ja üks seminar (Academic Study aines oli see meie esimene seminar ja kuna seminari läbiviija on wales'lane oma kohutava aktsendi ja habemega, siis kahjuks jäi mul selgusetuks isegi seminari teema, sisust rääkimata - lihtsalt mitte midagi ei saa aru, mis ta räägib!). Sellega oli päev läbi. Siis mõtlesin, et võiks minna linna ja osta veel ühe koogi õhtuks ka. Poolel teel kesklinna tulid mulle vastu John ja Philip, kes keelasid mul edasi minna. Polevat vajadust. Käes olid neil suured pakid, niiet võisin aimata, milles asi.
Kodus oli vaja kõigil natuke aega õppida, aga kell seitse öeldi mulle, et ma ennast kella 8ks valmis paneks. Andsin endast siis parima ja läksin õigeks ajaks kööki, kus ootas mind hiiglasuur šokolaaditort, küünlad peal. Laual oli kaheksa kruusi ja mitumitu pudelit šampust. Sain lausa kaks korda küünlaid puhuda, et ikka kõik saaksid selle hetke korralikult jäädvustada, kui mul põsed punnis on ja ma midagi soovin. Sõime, jõime ja siis helistas Laura (Kaseke). Võtsin vastu ja hõiskasime peaaegu korraga: Tsauuuuuu tibuuuuuuu! Ja see tundus kõigile mu sõpsikutele nii naljakas, et mind mõnitati sellega veel täna hommikulgi. Lisaks oli neil muidugi lõbus kuulata Laura huilgamist, mis telefonist päris hästi välja kostus!:)
Edasi läksime linna. Plaanis oli minna Oceana'sse, mis on Cardiffi suurim klubi, kuuldavasti on seal eriti palju saale, mitu tasandit ja pidi olema hästi efektselt valgustatud/sisustatud. Muidugimõista oli tegemist teisipäeva õhtuga ja kuigi klubi oli lahti (siin on kõik klubid lahti terve nädala, isegi pühapäeviti ja esmaspäeviti), polnud seal peaaegu ühtegi inimest. Lahked turvamehed ütlesid meile, et me tuleks neljapäeval tagasi, aga et täna on üliõpilaste pidu Liquid'is. Hakkasime siis minema. Teel sinna peatati meid mingi täiesti suvalise klubi ukse peal ja anti kätte flaierid, millega sai sees tasuta shot'i. Sissepääs oli ka tastuta, niiet mõelge siis ise, kas me läksime oma joogi järele või mitte. Sama kiiresti kui sisenesime, me ka väljusime.
Jõudsime Liquid'sse, ostsime piletid ja oligi pidu! Järjekordselt ei saanud ma aru, kuidas saab ühel peol järjest mängida Umbrellat, Summer of 69 ja siis kohe otsa mingit kahtlast Atlantise muusikat (Katri ja Marika: teate-küll-mis-muuvi ei tee siin keegi nii hästi järgi, kui Tartus teadagi kus:D)!? Aga nagu vana teada tõde ütleb: pole halba pidu, on vähe alkoholi. Ja seda mul jätkus, tahtsid ju kõik mulle välja teha.
Igatahes jätkus tantsu ja pidu kella neljani, siis tulime läbi tohutult ilusasti valgustatud kesklinna koju ära. Nüüd siis, pärast 4-tunnist und, tuleb jälle kooli minna. Täna on ees ootamas mu lemmikud filmikunsti ained ja üldse mitte lemmik (loe: mõttetu mulli ajamine) Human Communication.

Veelkord aitäh kõigile õnnitluste eest!:) Jooksen kooli nüüd!
Kallistan!!

P.S. Püüan täna õhtuks korraldada ka pildireportaaži eilsest päevast ja õhtust (Orkutis muidugi:P)!

ega fotograafi elu pole meelakkumine

2007-10-08T18:50:00.000+03:00

Viimased päevad-nädal on möödunud töiselt. Sel nädalavahetusel tegin kolmest vabast nädalavahetuse-õhtust kahel tööd. Pole veel vaadata jõudnud, aga eelmise nädala eest peaksin täna palga saama.
Lisaks sundtutvumisele briti klubikultuuriga on ka koolis palju teha olnud. Täna algas kolmas nädal ja meile anti kätte viies ja kuues projekt, mõlema kõrvuti teostamiseks aega nädal. Nagu ähvardatud, anti meile kätte algne stuudiovalgustus ja keskformaatkaamerad. Tulemas on järjekordselt tegevusrohke nädal.
Seekord peame pildistama kingapaari.

Näitaksin teile ka me eelmise projekti tulemusi, aga mu rüperaal pole ikka veel kohale jõudnud. Nagu Karoliina ka kommentaarides mainis, on brittidel praegu postitöötajate streik ja tont teab, mis siin saama hakkab.

No mis järgmiseks!?

2007-10-08T12:19:00.000+03:00

Eile öösel voodis lugedes kuulsin, et keegi jooksis suures koridoris kiiresti trepist üles ja kohe ruttu alla tagasi... Alguses ei pööranud sellele suuremat tähelepanu, kuni siis John mu uksele koputas. Ta oli ka seda kuulnud ja nüüd seisis mu ukse taga, käes kiri. Tegemist oli siis anonüümse kirjaga, kusjuures väga hoolikalt tehtud anonüümse kirjaga! Ajalehtedest ja ajakirjadest olid tähed ükshaaval välja lõigatud ja kenasti valge paberi peale kleebitud! Kirja sisu oli siis selline:

"Roses r red, violets r blue. Fancy a shag? Coz I do!"

Juurde oli kleebitud kenasti roosasid südamekesi... Kes selle autor on, kes selle meile tõi ja kellele see mõeldud on, seda me keegi ei tea. Üks on kindel - see peab olema keegi alumistest korteritest, sest võõrad majja sisse ei saa ja meie olemegi ju kõige kõrgemal. Et siis selline müstiline lugu juhtus:D

Ma nüüd lippan kooli!

kommentaarid, tööst ja muud

2007-10-02T17:33:00.001+03:00

Esmalt lisan omapoolsed komentaarid Kati esimese koolipäeva kirjeldusele:

Ka meil on selliseid üldisi esseekirjutamiseõppimisi ja niiedasi. Ma ei taha nüüd siin stereotüüpe tekitada ega kedagi solvata, aga tundub, et kohalikel on selliseid aineid vaja. Nähtavasti on härma haridusest ikka kasu ka. Täiesti korralikult kirjutada oskavad siin esimese mulje järgi väga vähesed. Mõningaid kirjavigu esineb isegi õppejõududelt saadud paberites, aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Täna lugesin näiteks teise kursuse õpilaste majutuskuulutust seinal. Võib ju argumenteerida, et kes ikka sellise vähetähtsa asja puhul õigekirja jälgib, aga vaevalt, et keegi meelega valesti kirjutaks. Tundub, et meid härmakaid on häälduse järgi kirjapildi paika panemise ja muu sellise osas kõvasti rohkem treenitud kui mõningaid kohalikke.
Lisaks kirjavigadele jms. pani mind täna imestama kuidas mõned inimesed lihtsalt õppejõu küsimusest aru ei saa. Umbes nagu see blondiinivideo USA missikandidaadiga, ma ei mäleta, kes seda mulle näitas, kas Konksid või keegi.

Puudumiste üle on kontroll range ka siin, täpselt nagu ta härmas oli. Igaüks võib korra aastas ilma ennast põhjendamata essee vm. ülesande puhul 48 tundi pikendust saada. Umbes nagu kaart vanglast pääsemiseks meie kõigi armastet lauamängus. Muidu läheb asi aga karmiks.
Ma arvan, et enamvähem kõik peale minu on juba kas hilinenud või pohmelli või mõne muu põhjuse tõttu loengutest viilinud. Erilisi tagajärgi keegi kurtnud ei ole.

Lisaks kõigele muule põnevale ei ole siiani kohale jõudnud ükski kolmest postisaadetisest, mida ootan. Hakkan vaikselt kahtlema, kas mu aadress ülikooli andmepangas on sinna õigesti sisestatud. Kui mu sülearvuti postis kaduma läheb, on küll väga hapu lugu.

Positiivse külje pealt aga seda, et loengud on siiani päris põnevad olnud. Avastasin, et pole veel kordagi loengus istudes kella vaadanud ja minu puhul on see hea märk. Täna analüüsisime kohalikke ajalehti ja fotosid neis. Üldse on praegu käsil sissejuhatus "editorial" (siiani ei oska seda sõna väga hästi tõlkida) fotograafiasse ja reklaamindus tuleb hiljem. Ingledew (meie õppejõud) ähvardas esmaspäeval keskformaadikaameratega algust teha. Muideks, kaamerate klassifitseerimiseks on ta välja mõelnud geniaalse karuperekonna süsteemi, kus 35mm kaamera on beebikaru, keskformaat emakaru ja suurformaat isakaru.

Tervishoiu külje pealt niipalju, et umbes pool meie kursust, lektor kaasa arvatud, on haiged. Loengusaalis (tegelikult küll lihtsalt nurgakeses fotostuudiost, kus meie toolid ja asjad on) on alati kosta pidev köharagin ja nohuägin. Siiani olen nakatumata vastu pidanud.

Tegelikult tahtsin teile aga veidi oma tööst pajatada. Nimelt sain siis tööle kohalikku ööklubisse Moda. Meie firma teenib oma kasumi fotodega meenete müügist. Töötame kaheliikmeliste meeskondadena - fotograaf ja assistent/trükkal/sanguti. Fotograaf liigub klubis ringi, pildistab ja müüb tooteid, mis praegusel hetkel on sinu pildiga võtmehoidja, lamineeritud krediitkaardi suurune foto või a5 väljatrükk. Teine inimene võtab fotograafilt tellimused vastu, imeb pildid arvutisse, trükib vastavas suuruses välja ja valmistab vastava toote. Laupäeval olin trükkimise peal, sel neljapäeval ka ja laupäeval teen pilte - rollid vahetuvad. Otseselt keeruline töö ei ole, aga 10st õhtul 3-4ni hommikul tööl käia ei ole meelakkumine. Samas, 154 krooni eest tunnis (ema ütles, et saan tunnis rohkem kui tema eestis arstina) oleksin ma valmis hullemakski. Muidugi tuleb silmas pidada et eesti rahas maksab võileib ülikooli puhvetis pea 75 krooni. Samas peaks rulli filmi saama umbes sama raha eest.
Üks varjukülg asja juures on veel see, et nädalavahetustel pean enamasti siin koha peal passima ja ei saa näiteks Katile külla või Londonisse minna. Samas on aga soe söök nina ees.

Esimene koolipäev

2007-10-02T01:27:00.000+03:00

Esimest korda siin olemise ajal on sadanud vihma varahommikust hilisõhtuni. Niisiis võite ise ette kujutada, milline märg lammas ma olin oma äsja lühikeseks lõigatud juustega, kui esimesse loengusse jõudsin! Tunniplaan on mul hästi mõnus: esmaspäevast kolmapäevani on kõige varasemad loengud/seminarid kell 11.10, neljapäeval pean kooli minema kella kaheks ja reeded on üldse vabad:) Samas hõisata ei ole midagi, sest kodust tööd ja kohustuslikku lugemist on metsikult palju!
Niisiis, minu kauaoodatud esimene koolipäev... kohale jõudsin ma oma suures ärevuses esimesena, 40 minutit varem:D (Ei tahaks eriti mõelda sellele faktile, et ma elan 5 minuti kaugusel kõikidest oma õppehoonetest:D) Õnneks tuli nii mõnigi teine friik üsna varsti ukse taha passima... Esimene loeng oli Academic Studies, mis põhimõtteliselt peaks arendama kõiki kirjutamise oskusi, alates esseedest ja ajalehe artiklitest, lõpetades filmikriitika ja stsenaristikaga. Kuna esimene kord oli niisama sissejuhatus, siis rääkis õppejõud meile lisaks sellele, mis me õppeaasta jooksul õpime, veel Madeleine McCanni loo varjukülgi. Ma usun, et kõik teavad sellest kadunud tüdrukust midagigi, niiet ma ei hakka seda ümber rääkima. Eriti äge oli: vaatasime auditooriumis suurelt ekraanilt nende mitme kuu peale kogunenud uudisteülekandeid sellel teemal, arutasime, miks on just sellest juhtumist saanud pärast printsess Diana surma olulisim meedia poolt kajastatud sündmus jnejne. Seda on võimatu siin pikemalt kirjeldada. Aga õppejõud oli nii positiivne, energiline, innustav - super! Tegi need kaks tundi nii põnevaks, et ma ei suuda homset loengut ära oodata.
Teine loeng oli Communication Studies, mida andis meile Poola õppejõud, kes oli kohutavalt naljakas - umbes 50-aastane, tundus selline ennastimetlev mees olevat. Igatahes seletas ta meile kõike täpselt nii, nagu me oleksime 8 aastased, mitte 18 ja vanemad. Iga lause lõpetas fraas: Okay?? Is this clear now? Do I have to repeat something? Tegelikult tundub see aine ka põnev olevat, põhimõtteliselt psühholoogia roll meedias.
Esimesel poolaastal on mul ainekavas veel massimeedia ajalugu ning sissejuhatus filmikunsti ja popmuusikasse. Põneeev!!! :)
Asja varjukülg on kohutav hunnik kodust tööd. Näiteks on mul juba järgmiseks esmaspäevaks vaja kirjutada kaks 1500-sõnalist esseed. Selleks neljapäevaks pean läbi lugema 300 lk raamatu, järgmiseks neljapäevaks lausa kaks tükki. Ja see on ju alles kooli algus! Ka loengutes ja seminarides kohalkäimist jälgitakse väga korralikult. Ilma arstitõendita, et õpilane on võimetu koolis käima, või paberita, mis tõendab, et on olnud väga erakorraline perekondlik põhjus, puududa ei tohi. Automaatselt saadetakse kiri, et kui tõend teatud aja jooksul vastavate inimeste kätte ei laeku, võidakse õpilane õppetööst kõrvaldada. Niiet sisse magada ei tohi ja niisama luuserdada ka mitte!
Homme korraldab The School of Journalism, Film and Cultural Studies (JOMEC) kõikidele oma õpilastele ja õppejõududele ühise peo. Teadaolevalt on kavas hunniku pitsa söömine, teatud astme joobe saavutamine koos oma õpetajatega ning mingid mängud or sth. Muidugi ei puudu peolt ka filmide vaatamine meie oma kinosaalis! Õhtul hiljem lähme osade sõpradega Film Society esimesele meetingule. Põhimõtteliselt on see mõttetu asi, aga ühineda otsustasin ma sellepärast, et liikmed saavad igal teisipäeval linna suurimas kinos tasuta filme vaadata! Pole paha... Niiet mul võib olla homme õhtul/öösel teile nii mõndagi siia kirjutada:) Seniks olge tublid!

Oi, ma oleks peaaegu unustanud! Novembri teisel või kolmandal nädalal on ülikoolis ametlik Reading Week, mille ajal kõik õpilased terve nädala lugema peaksid. Mingil imelikul põhjusel loevad kõik kohustuslikku kirjandust oma kodus... mis tähendab, et kohtume novembris!! :)

briti disko

2007-09-28T15:23:00.000+03:00

Esmalt mainin ära, et treening tööl läks põhimõtteliselt korda, täna pean endale mustad püksid ja kingad hankima, ning homme öösel teenin juba raha.

Aga nüüd asjast. Peale tunnist treeningsessiooni tulevaste töökaaslastega lasti meil minna ja kuivõrd tegemist oli Joe sünnipäevaga, suundusin teistele järgi kohalikku klubisse nimega Blush. Tagantjärele tark olles oli see muidugi viga, aga vähemalt sain sünnnipäeval oma näo ära näidata. Sissepääs maksis neli naela ehk u. sada krooni, koti garderoobis hoiustamine üks viiskümmend (ei tahtnud fotokat sisse võtta ega kuhugi valveta jätta), ainuke drink kaks naela. Ühesõnaga seitsme ja poole naela eest mitte kui midagi. Ülakorrusel mängiti mingit nõmedat briti indiet ja allkorruse õudusest ma ei hakka rääkimagi. Mul on tunne, et kõigist normaalsetest lugudest on nad teinud mingisugused imelikud briti kaverid, mis põhinevad enamasti lalisemis ja huilgamiskohtadel, millega rahvas rõõmsalt liituda saab. Ühesõnaga minusugusel heamuusikagurmaanil (seda võite muidugi võtta teatava huumoriga) ei olnud eriti lõbus jälgida purjus britte huilgamas. Te olete kõik kindlasti näinud filme purjus briti jalkahuligaanidest. Vahetage pubi ööklubiga ja saategi aimu, mis toimus. Peale ühe vaese õhupalli keegi siiski füüsiliselt kannatada ei saanud, aga olustik oli enamvähem sama.
Seega tuleb nentida, et head pidu leida ei ole mul siin nähtavasti kergem kui eestis. Eks ma annan teada, kui midagi põnevat leian.

Hea uudis on aga see, et David on ka mägirattasõber ja kui ma oma ratta kunagi siiamaile saan, siis on, kellega sõita. David on üldse huvitav tüüp. Neljakümnesena meie kursuse kõige vanem õpilane ja sobiks enamusele meist vanuse poolest isaks. On sukeldumise ja koobastamise ("caving") instruktor, muidugi ka igasugused meedikupaberid asja juurde. Kaks last. Fotograafiat hakkas õppima selleks, et avada oma sukeldumisfirma juurde veealune foto- ja filmirühm. Juba praegu on tema veealused fotod päris ägedad, mis siis veel peale kolme aastat intensiivset õpet rääkida.

mastaapidest jm.

2007-09-27T18:00:00.000+03:00

Sellega, et siin asjad eriti interneti kaudu ei toimu, arvestasin ma juba pikalt enne tulekut. Ka kogu asjaajamine erinevate ülikoolide jm. organisatsioonidega, mis nüüdsest võttes algas juba pea aasta tagasi, toimus ju posti teel ja kiviaegselt. Isegi on hästi, et ise oma andmetele kooli andmebaasis ligi saan ja neid uuendada ja nii edasi. Eelmisel reedel avatud konto juurde ootan kaarti postist siiani ning enne reedet temast väga ei unista. Isegi hästi, et homme on reede ja vaba. Täna sai küll viimane sularaha otsa (rull filmi 4.50 projektikaaslasega pooleks, ilmutamine 6 naela kahe peale) ja õhtul peale treeningsessiooni töö juures peaksin minema Joe sünnipäevale. Õnneks on teatavad hädavarud siiski veel olemas.

Tegelikult tahtsin teile aga rääkida erinevatest mastaapidest minu ülikooli ja selle vahel, mis minu teada kodus toimub.

Näiteks käis vist eelmisel reedel Parkis mängimas keegi Ministry of Sound-i DJ. Ma ei ole küll ekspert, aga pidada olema kõva sõna. Mul küll ei olnud raha ega väga ka aega sinna minna, aga ikkagi on lahe mõelda et Tartu ülikooli kohvikus sellist asja juba naljalt ei näe.
Loenguid tuleb meile mingil hetkel lugema keegi Magnumi fotograaf. Ka küllaltki kõva sõna minu teada. Kui te veel ei tea, siis Magnum on üks maailma tuntumaid ja vist ka esimesi fotoagentuure.
Samas on kodus aga internetiteenused paremad.

Ootan jätkuvalt kooli...

2007-09-26T20:40:00.000+03:00

Ma olen kadedusest roheline, et Paulil juba loengud toimuvad!! Minul olid siis eile ja täna need "eriti tähtsad" üritused - Introductory Talk ja Enrolment. Iseenesest olid need täiesti mõttetud asjad, sest kõike seda oleks saanud teha ka Interneti kaudu. Ma olen suhteliselt kurb ja pahane, et ma olen juba nädal aega siin passinud ja esmaspäeval algab alles kool! Kaua ma ikka siin elamisega harjun ja parimaid toidupoode otsin!? Õppeaineid oleks samahästi võinud ka Eestis Interneti kaudu valida, aga ei, siinsed traditsioonid 19. sajandist näevad ette, et tuleb raisata metsikutes hunnikutes paberit, raha ja nii personali kui ka õpilaste aega! Ja siin ju traditsioone ei muudeta! Niisiis elan ma oma pisikeses toakeses, mis on otsast otsani täis pabereid ja tähtsat infot sisaldavaid raamatukesi, kusjuures mul ei ole veel ühtegi õpikut ega vihikut ega midagi! Kõik on lihtsalt mingi mõttetu "eriti oluline" info:S

Lisaainete valimine ja põhiainetele registreerimine tegi minust siis ametlikult Cardiff University õpilase. PR ja History of Mass Communication and Culture on esimese poolaasta põhimoodulid. Sain kätte ka kogu tunniplaani - kool on esmaspäevast neljapäevani, reeded nihverdasin vabaks (juhuks kui tekib mõte minna Paulile külla, Londonisse või hoopis Eestisse:)). Iga nädal on kaks kahetunnist loengut, üks ühetunnine loeng ja kolm seminari. Iseenesest ei tundunudki väga hull... kuni hetkeni, mil sain kätte terve esimese poolaasta tundide ja seminaride kirjeldused ehk siis õppekava. No ei ole võimalik! Absoluutselt igaks seminariks on vaja midagi kirjutada, on selleks siis essee, uurimus või mingi muu asi. Absoluutselt igaks loenguks on vaja lugeda vähemalt kolm või neli raamatut. See tundub täiesti utoopiline! Või ma tõesti pole enam üldse harjunud õppima!? Ei, see on siiski pigem võimatu - kolm mahukat kirjalikku tööd ja umbes kümme raamatut nädalas:S Aga see on siiski parem, kui niisama passimine! Selles olen ma küll täiesti kindel.

Ja ega praegu muud põnevat polegi... saingi ainult vinguda jälle:D Tsauuuu!

värv tuli tagasi

2007-09-25T20:21:00.000+03:00

Täna langes meie blogi lugejatele osaks mõnigane õnn. Nimelt oleksin ma kirjutanud siia küllaltki halli ja masendunud jupi sellest, kui raske on ja nii edasi. Raske on ikkagi, aga on ka häid uudiseid. Nimelt saan siiski vist tööle fotofirmas, millest oli ennti juttu. Neljapäeval on treening ja eks edasi siis paistab, mis saab.

Tänane päev oli ka küllaltki pikk ja raske, aga õnneks on esma- ja teisipäevad minu kalendris kõige tihedamad. Teoreetiliselt peaks vähemalt nii olema, eks tegelikkus näita. Äge oli aga see, et juba teisel päeval käidi letti nii hasselbladi keskformaat kui ka suurformaatkaamera. Meile junkrutele neid muidugi ainult näidati kaugelt, aga lähema 9 nädala jooksul saame neid kõiki kasutada. Selle nädala lõpuni tegeleme siiski 35mm projektiga, aga tore on teada, mis tulemas.
Neile teist, kes vähem fotondusest peavad, katsun tõlkida: saame kasutada ägedaid kaameraid, mis maksavad päris palju raha. Samuti kelkis lektor sellega, et meie stuudio suuruse rentimine (meile on see siis tasuta) pidada maksma vähemalt kaks tuhat naela päevas ehk umbes viiskümmend tuhat kodumaist raha. Ja selliseid stuudioid on meil vähemalt kaks. Igatahes ootan põnevusega seal pildistamist.

Samuti kolis täna muidu tühjana seisnud tuppa sisse Kelly. Kunagi katsun teile mu korrusekaaslasist pikemalt kirjutada, aga täna pole see päev. Hakkan homset ettekannet ette valmistama. Peame tutvustama ennast, oma pilte ja niiedasi.

Ma olen hämmingus!

2007-09-24T23:16:00.000+03:00

Kuna minul jätkuvalt veel kooli ega loenguid pole, on mul aega tegeleda muude asjadega. Tänane suurim saavutus oli tüdrukutega umbes kolme miili kaugusele linna suurimasse supermarketisse kõndimine. Ilmselgelt olid mu ootused poe osas liiga kõrged - igatahes enam ma ei imesta, et tugevalt üle poole briti naistest on masendavalt koledad ja paksud! Poeriiulid on täis pudeleid ja purke siltidega Pancake Mix, Hamburger Sauce või Fresh Tuna-fish Sandwich Cream (milles muide tuunikala sisaldus on tervelt 11%). Kõik asjad poes säilivad nii kaua, et ma oleksin võinud täna terve õppeaasta toiduvaru ära osta. Juurviljad ja puuviljad on siin enamuses juba tükeldatud ja vaakumisse pakendatud - lõunaks söödud toorsalat maitses nagu saepuru. See võib tunduda niisama vingumisena, aga tõesti, ma annaks praegu nii palju, et süüa tatraputru, keedukartulit (mis tõesti maitseks ka nagu kartul) ja juua kodust sõstramorssi!! Ohjah...

Eile oli kõige suurem ametlik Freshers' Welcome Party, millega algas sümboolselt uus õppeaasta (osadel õpilastel oli enrolment täna, neil hakkab kool juba homme). Pidu ise oli natuke imelik. Ma ei saa aru, kuidas saab ühte pidu planeerida nii, et muusika varieerub täiesti seinast seina - ja ma mõtlen tõesti seinast seina: ühe õhtu sisse mahtusid Guns'n'Roses ja Sean Kingston, oma comebacki tegi Backstreet Boys ja kõige selle vahele mängiti Atlantise stiilis muusikat. Kõigest natuke ehk siis mitte midagi. Samas, tundus isegi, et see kompott läks rahvale peale... Vähemalt britid ise olid ülirahul ja tantsisid nii kuidas jaksasid! Eks oma osa oli selles ka väga odaval kangel alkoholil, mida nad nähtavasti eriti ei kannatanud (sealhulgas ka meie korterisse viimasena saabunud elanik Luke, Dundeest, kes terve tänase päeva suurt veepudelit kallistanud on).

Homme varahommikul algab siis minul enrolment, ülehomme on lootust, et toimuvad esimesed loengudki. Ootan põnevusega! Tundub, et nii tähtsa päeva eel tuleb aga magama minna raskendatud tingimustes, sest mu tore naaber Philip kuulab väga kõvasti mingit täiesti kohutavat Poola popmuusikat.. Eks siis paistab, kas tuleb minna koputada ta ukse peale, teha unist ja vihast nägu või mitte. Head ööd:)

täna algas töö

2007-09-24T20:26:00.000+03:00

Täna olid University of Gloucestershires esimesel kursusel fotograafiat õppivatel tudengitel esimesed loengud. Ütleme nii, et on, mille üle mõelda. Loengud iseenesest olid täitsa sisukad ja selle kohta pole halba sõna öelda. Alustasime kümnest, vahepeal oli poolteist tundi lõunat, lõpetasime nelja aegu. Lisaks söömisele pidi lõunapausi sisse mahtuma ka esimese ülesande täitmine, mis meie puhul seisnes kohalikust meediaväljaandest hea ja halva foto leidmises ja nende kommenteerimises. Peale loenguid pidime täitma järgmist ülesannet ehk tegema ägedat pilti fotokabiinis. Kui kogu lõbu läbi, tuleb tehtu sisse kanda tööraamatusse.
Ma tahan välja jõuda selleni, et kui kõik päevad on sellised, nagu täna, läheb väga raskeks, kui mitte võimatuks. Linnast (ehk fotokabiini juurest kodutöid tegemast) jõudsin tagasi kuue ajal ning prognoosin vähemalt tunni jagu tööraamatu täitmist. Reaalselt tähendab see seda, et vaba aeg algab kella seitsmest. Raha tuleb paraku just sellest ajast teenida. Ja palju. Tänase päevaga olen õpingutele kulutanud u 16 naela, mis on veidi üle poole sellest, mis mul hommikul oktoobrikuu varudeks planeeritud oli. 10 naela maksis tööraamat (suur a3 valge vihiku moodi asjandus) ja 12 naela fotokabiinis tegime Lucyga pooleks. Lucy on siis tüdruk, kellega täna ühes meeskonnas ülesandeid lahendasin.

Ma arvan, et jõuludeks on näha, kas kestan siin kolm aastat, või tulen tagasi. Elame-näeme.

Linnast ja inimestest

2007-09-22T11:54:00.000+03:00

Cardiff on tohutult ilus linn! Või noh... nagu inglise linnad ja külad ikka - hästi palju parke, kus jookseb ringi massiliselt oravaid, pisikesed nukumajad ja kitsad tänavad. Vanalinna Cardiffis otseselt ei olegi, selle asemel on suured ja vanad ülikoolihooned. Üldiselt on Cardiff nagu viis korda suurem Tartu, ikkagi täielik üliõpilaste linn. Ainult selle vahega, et Tartus tunnevad kõik kõiki, aga siin ei teki sellist olukorda vist kunagi.
Ühika korterit jagan ma siis seitsme inimesega, kellest üks pole veel saabunud. Igatahes elavad siin siis Johanna (pisike punase peaga Soome tüdruk, kes tuli alles eile ja seega ei tea ma temast veel suurt midagi), John (poiss Põhja-Walesist, kes õpib Jaapani keelt ja kes lubas eile, et ta viib meid kindlasti Cardiffi meeskonna mingit mängu vaatama - ühesõnaga jalgpall!!!! jess:D), Jen (väga armas tüdruk samuti Põhja-Walesist, õpib geoloogiat, või oli see geograafia!?), Nik (üliaktiivne lobapidamatusega Bulgaaria poiss, kelle kõnepruuk stiilis "You know, it's supercool! I mean like SUPERcool!" on kõik juba nii ära väsitanud. Ja kui keegi siis ei tee nägu, et kõik ongi supercool, siis ta karjub seda kõigile veel kümme korda kõrva. Lihtsalt igaks juhuks, et kõik aru saaksid!).
Siis on meil siin veel Leedu tüdruk Redvilija (ma ei tea siiani, kuidas seda õigesti kirjutada; igatahes on tema üks väga väga vaikne tüdruk, kelle kohta keegi muud ei tea, kui et ta õpib finantsi ja raamatupidamist) ja Philip (eriti pikk geelipoiss Poolast, kes naerab VÄGA imelikult ja rääkis Johnile eile terve õhtu, kuidas tüdrukuid ära sebida! Ma ei hakanud ta illusioone purustama...) Varem mainitud Jaapani tütarlaps tuli ja läks, keegi ei saanud aru, miks ja kuhu.
Oleme siis kaks õhtut käinud SU-s (Student Union, millest Paul vist juba rääkinud). Esimesel õhtul oli kogu tähelepanu naelutatud suurele ekraanile, kus näidati teadagi mida.
Eile kutsus alumise korteri rahvas meid enda juurde. Paraku oli sinna kööki kogunenud nii palju inimesi, et seal ei olnud võimalik olla. Läksime siis osade meie inimestega linna. Kõigepealt mingisse eriti fancy'sse pubisse. Mitte üldse inglise stiilis pubi (kuigi suur ekraan jalkaga ei puudunud ka sealt), vaid selline eriti kihvtilt punastes toonides valgustatud moodne pubi. Sealt edasi liikusime SU-sse, kus toimus International Students' Welcome Party. Ausalt öeldes ei saa ma aru, kuidas kogu see mass seal tantsida suutis!? Muusikavalikut on võimatu kirjeldada, seda pidi ise nägema.
Praeguseks kõik. Ootan tegelikult juba kooli algust. Kaua ma ikka siia sisse elan, tahaks juba midagi asjalikku teha!

tehtud.

2007-09-21T18:51:00.000+03:00

Tööintervjuu läks tundub, et hästi ja kui kõik samas tempos edasi läheb, peaksin järgmisest nädalast tööle saama. Miski päris lukus veel ei ole, homme selgub edasine, aga mulle jäi positiivne mulje. Töötunnid on tapvad (õhtul kümnest hommikul kolmeni), nädalavahetused tööga kinni ja meile antava varustusega tundub pildistamine nagu tellisega klaveri mängimine. Samas peaksin nende rahadega esialgu iseseisvalt ära elama.
Nagu ma vist juba mainisin, on tegemist klubis pildistamisega. Ennist jäi mulle mulje, et firma pakub teenust kõigile kohalikele meelelahutusasutustele, aga tuleb välja, et tegutsetakse ainult ühes kohalikus klubis nimega Moda. Õnneks on esimese nädala jooksul seal käinud päris mitmed minu uued tuttavad, seega võib loota, et tegu on popi kohaga. Klubi saab fotograafi talumise eest pildid oma kodulehele, firma teenib oma kasumi aga kohapeal prinditavate-tehtavate meenete müügiga. Põhiliselt vist võtmehoidjad ja krediitkaardisuurused ja veidi suuremad lamineeritud fotod. Ühesõnaga pildistamise osas prognoosin suhteliselt tuima liinitööd, toodete müümise koha pealt tuleb ehk pisut põnevam. Samas olen juba nüüdseks täiesti piisavalt purjus britte näinud. Nagu allan veel armsal Eestimaal ütles - ees seisab raske põli.

Lisaks päristööasjadele käisin täna ka SU ajalehe Space esimesel koosolekul ja andsin ennast fotograafina üles. Selle eest küll raha ei saa, küll aga uusi kontakte ja kogemusi.

Jäin küll registreerimisega pisut hiljaks, aga homme loodan minna rahvusvahelistega ekskursioonile. Seekord küll juba mitte tasuta, vaid kuue naela eest, aga ikkagi.

Samuti venib jätkuvalt minu laptopi-saaga. Teisipäeval vist selgub lõplikult, kas saan ta kohe kätte, või tuleb plaanid ringi mõelda. Tutvun igaksjuhuks juba kohalike hindadega.

pank ja töö

2007-09-20T19:13:00.000+03:00

Elu läheb oma rada vaikselt edasi. Harjun säästliku elamisega ja arvan, et kui midagi ettearvamatut ei juhtu, vean oktoobrini selle rahaga, mis mul praegu on, välja. Nii sai vist ka vanematega kokku lepitud ja ühesõnaga kõik peaks hästi olema.

Avasin täna endale pangas arve. Süsteem oli muidugi iganenum kui meil eestis, aga samas pean tunnistama, et ootasin halvemat. Kõik oli siiski arvutipõhine ja paberimajandust oli ainult umbes viie lehe jagu. Samuti on internetipank täiesti olemas, aga selle kasutamiseks pean ära ootama postiga saabuva starterpaketi või midagi sellist.

Lisaks kõigele muule põnevale käisin ära ka spordi- ja seltsilaadal. Sinna olid kogunenud kõikvõimalikud tegevus- ja taidlusklubid, mis üliõpilasseltsi raames tegutsevad. Rääkisin mägirattagurudega ning üldiselt on meelestatus hea. Vähemalt eelmisel aastal olla kusagil Tesco kõrval garaažis tasuta ratast pesta saanud, küll ka sel aastal mõne koha leiab. Kus kullakest hoida, on täiesti eraldi mure, sest keerdtrepist temaga üles-alla koguaeg küll tantsida ei saa ja korralikke lukustatavaid rattakuure Pittvilles vist ei ole. Midagi tuleb välja mõelda. Kui juba asjade puudumisest juttu teha, siis keegi pole veel tuvastanud, kus pesumasinad on. Kui sokipaaride arvu järgi lugeda, on mul selleks aega veel umbes terve päev. Ehk küsin täna vanemõpilaselt või kelleltki.

Samuti on hea uudis see, et mul on homme tööintervjuu firmaga, mis organiseerib klubides pildistamist. Äkki õnnestubki pääseda laudade teenendamisest vm sellisest.

Muu kohta võib mainida veel seda, et hakkan vaikselt omaks saama oma korruse inimestega. Meie (nagu ka kõik teised) korrus on trepikojast eraldatud eraldi uksega, mida teevad lahti ainult meie võtmed. Selle ukse taga on keerdtrepi ümber kaarduv koridor, mille seintes tubade uksed ja lõpus uks kööki ja puhkeruumi. Üldiselt hoitakse oma tubade uksed koguaeg lahti (Holly leiutas selleks kavala nipi sulgedes isesulguva toaukse vannitoa ukse lingi taha) ja koridoris liikudes on suure elutoa tunne. Kuigi teised on minust pisut elavamad ja paremini kohanenud, on üldised suhted sõbralikud.
Maja enda kohta aga niipalju, et kõigist võimalikest tubadest on mul üks kehvemaid kombinatsioone ainult ühe aknaga. Teistel on kõigil vähemalt kaks ja kolmanda (kõrgeima) korruse inimestel on üldse terve seina pikkuses aken. Siiski elan ma priviligeeritud seisuses. Nimelt on meie maja ainus, kus esimese korruse jagu on katsetatud muideu metallist keerdtrepi vaibastamist. Seda selle pärast, et metallist keerdtrepikonstruktsioon on otseühenduses maja seinte ja põrandatega ja seega on trepil liikumine väga hästi kõikjale kosta. Kuigi on näha, et ega see vaip palju ei aita, on uhke tunne ikkagi. Juhtusime kord ühikate ülemusega vestlema, ta teadis, et terve trepi katmine pidi maksma sada tuhat naela. Selle loogika järgi peaks meie taldade all olema vähemalt 25tuhande naela eest vaipa. Britid, mis muud.

Kati on kohal.

2007-09-20T12:56:00.000+03:00

Olengi õnnelikult kohal. Jõudsin küll juba eile, aga kuna ma ei osanud mingi rohelise juhtmega, mis mulle anti, mitte midagi ette võtta, siis netti ma eile ei saanudki. Täna hommikul on ainult sadanud ja mul mingeid kohustuslikke üritusi täna veel ei ole, niisiis ma otsustasin seda interneti asja natuke uurida. Ausalt öeldes on mul nüüd desktop täis mingeid allalaetud dokumente ja programme ja mul pole õrna aimugi, mis need on. Vähemalt sain ma hakkama!

Reis algas siis eile öösel kell pool kolm Tartust. Lennujaamas selgus, et hoolimata ettetellitud ülekilodest, oli mu pagas on 18 kilo raskem, kui võis olla. Õnneks suutsin ma teha pähe piisavalt kurva näo, et ma lähen pikaks ajaks kodust ära ja olukord lahenes mulle vägagi soodsalt. Varased hommikutunnid tegid poole paremaks Auks ja Oliver, kes oma ilusate padjanägudega mind saatma tulid:)
Mu Amsterdami lend hilines 40 minutit, mis tähendas seda, et Amsterdam-Cardiffi lennust pidin ma maha jääma. Kahe lennu vahel oli niigi ülivähe aega. Kogu lennu aja olid silmad märjad... Maandudes tuli välja, et Amsterdamiga on meil tund aega vahet! Mida mina üldse ei teadnudki... jooksin oma asjadega nii kiiresti kui võimalik järgmisesse väravasse, kus boarding oli juba alanud. I made it! Milline kergendus...

Cardiffi lennujaam on vaieldamatult kõige nõmedam lennujaam, kus mina seni käinud olen. Tulin lennukist maha ja kõndisin oma kõigi raskete asjadega vähemalt 15 minutit mööda treppe üles ja alla, et jõuda pagasi juurde. Esimest korda sain siis aru, et mul on tõesti kohutavalt palju asju kaasas! Õnneks sain ma endale toreda taksojuhi, kes tegi endamisi pidevalt nalja, et ei tea, kas mul on mõlemas kohvris üks immigrant peidus.

Sain ennast kenasti ära registreeritud. Anti terve hunnik pabereid, öeldi, et reedel on esimene kohustuslik üritus ja saadeti oma tuppa. Korter koosneb siis kaheksast eraldi toast ja köögist. Alguses olin ma küll väga pettunud, et väiksem tuba, kui ma lootsin jne, aga nüüd olen ära harjunud juba. Pakkisin oma asjad lahti ja kohe hakkas kodusem tunne. Kõik kaasavõetud fotod laotasin mööda tuba laiali:) Peangi täna veel mõne eriti tähtsa pildi jaoks raamid ostma!

Eile oli mul peaaegu terve vaba päev siin.. jalutasin mööda linna, ostsin natuke süüa, jõudsin korraks ka põhi šoppingu piirkonda. Olen täiesti aus, söögi peale ma enam raha ei kuluta, sest siin on niiiiiiiiiiiiii palju ägedaid poode, kus šopata!

Praegu on korterisse sisse kolinud peale minu veel üks jaapani tüdruk, kellega ma eile hetkeks vestlesin. Ma ei julge esmamulje järgi mingeid järeldusi teha, tundub olevat tore tüdruk. Ootan põnevusega ülejäänud rahvast! Mulle öeldi, et suurem osa õpilasi jõuab kohale nädalavahetusel.

Kuna praegu jäi vihm järele, siis ma lõpetan jutu ja lähen välja. Pean viima kohalikule perearstile oma andmed ja leidma mõne mõistliku hinnaga toidupoe (eile käisin ma tõenäoliselt ühes kallimatest toidupoodidest, aga ma ei leidnud muud kohta siin läheduses:S).

britid.

2007-09-19T13:03:00.000+03:00

Täna on taevas hall, 14 kraadi, kogu nädalaks lubab vihma ja eestikeelne klaviatuur ka korralikult ei tööta.
Purjus britid laamendasid eile koridoris mu ukse taga, hommikul suutsime erimeelsused lahendada.
Potensiaalsest töökohast ka veel midagi vastatud ei ole, hakkan teisi variante otsima. Laptop ka kohal ei ole.
Ja keegi rääkis, et mägirattaseltsi aastamaks on 35 naela.

täna täitus nädal UKs

2007-09-18T17:55:00.000+03:00

Lisaks kõigele muule on täna põnev päev veel ka selle pärast, et homme astub suure sammu oma elus edasi ka Kati. Parem oleks, et ta sellest kirjutab.

Minu enda elu on vahepeal edasi läinud aga juba peaaegu rutiini pidi. Kõigepealt vastaksin Masti küsimusele, mille ta eelneva postituse kommentaarides esitas. Tuleb välja, et kui teada kus, kunas ja mida juua, ei olegi kõik nii katastroofiline kui esmalt paistis. Pubid jms. meelelahutuskohad linnas on muidugi hirmkallid ja sinna ma õieti nina toppida jõudnud polegi. Käisime küll korra rahvusvahelistega endisest kirikust klubiks ehitatud Revolutionis, aga seal serveeriti üldse mädanenud Carlsbergi. Mina jõin õnneks vist Guinnessit, aga kolm kaaslast said toreda üllatuse. Õlu haises ja maitses nagu mädamuna. Pärast veerandtunnist juhataja ootamist said nad muidugi uued ja korralikud kesvamärjukesed, aga vaevalt, et nad lähiajal Carlsbergi joovad. Mitte, et see sellisele mainekale kvaliteetõllele väga kahjulik oleks.
Vastukaaluks on aga SU baarid päris mõistlikud kohad. Olen küll külastanud vaid kahte neljast, nimelt Parkis ja Pittvilles, aga näha on, et standard on hea. Joogid on kõvasti odavamad kui mujal, eriti eripakkumisi jms. kasutades. Niisama ostes maksab tavaline õlu sõltuvalt margist umbes nael kaheksakümmend kuni kaks, aga neljapindise kannu e. pitcheri kaupa ostes tuleb pindi hinnaks täpselt üks nael. See on ju nüüdseks juba odavam, kui enamikes Tartu baarideski. (Matemaatikutele jms. huvilistele siis teadmiseks et naela kurss on kusagil 22 krooni kandis ja pint on pisut üle poole liitri.)
Kuivõrd kõik SU korraldatud suurüritused müüdi välja juba vist enne, kui siia jõudsin, istusime eile mõne aja lihtsalt Pittville baaris. Enamik üritusi ja kontserte toimub Parki baaris, sest see on pisut suurem ja Park tundub üldse keskne campus olevat, sest paljud administratiivorganid asuvad ka seal. Pittvilles mängisid eile aga mingisugused hipid briti kommitümmi, ma ei oskagi seda musikaalselt väga kuhugi liigitada. Elektro ja hauss ja midagi sellist. Kuulata lahe, tantsimiseks mitte, aga põhimõtteliselt mängis keegi seltsimees vahepeal ka seti jagu vanakooli tantsukaid. Ühesõnaga saab siin nalja ka päris mõistliku raha eest.
Sain tuttavaks kahe siin õppiva seltsimehega, aga nende nimed, nagu ka kõigi teiste omad, unustasin kiiresti. Nimede meelde jätmise osas ma eriti andekas ei ole.

Täna oli ametlikus programmis ainult üks sissejuhatav loeng, kus ülikooli asjapulgad ennast tutvustasid. Peale seda käisin Parkis ja lasin endale koostada "banking letter"-i ehk dokumendi, millega ülikool pangale tõestab, et nende juures õpin. Homme on plaan kontot avama minna. Tagasi jõudsin täpselt sobival hetkel - tasuta grillüritus oli peaaegu läbi ja järjekordi ega midagi ei olnud. Sain kupongide eest kaks burksi, istusin uute tuttavatega maha ja lebotasin.

Homme seisavad samuti ees igasugused tähtsad asjad, aga mul pole õrna aimugi millised. Küllap hiljem märkmikust vaatan. Kui meie kalleil lugejail hästi läheb murrab minu kirjade monotoonsust järgmiseks ka mõni põnev lugu Katilt. Ootame, näeme.

esimene esmaspäev

2007-09-17T14:44:00.000+03:00

Põhimõtteliselt algas täna kool. Sellest aga hiljem.

Üleeilne oleng Naina juures oli nagu ikka. Teel sinna nägin ära ka linna vaesema osa. Midagi hullu ei ole, aga ikkagi veidi närusem ja räpasem kui imeilus kesklinn. Meie õnneks elasid terves majablokis ainult tudengid ja seega võis läbustada ja räusata, nii kuis jõudsid. Mitte et me seda eriti teinud oleks. Ütleks, et oli magedam kui keskmine eesti läbu.

Eilsest hommikust saati kolisid uued inimesed ühikatesse sisse. Ei saanud nendega aga hommikul kohtuda, sest pidin küllalt varakult teiste rahvusvahelistega ekskursioonile minema. Veeti meid ümbruskonna külakestes ringi. Nagu võis arvata, on kõik briti külakesed tüüpiliselt ühesugused ja ma arvan, et te suudate neid päris hästi ette kujutada. Kui seitsme paiku tagasi jõudsin olid ilmunud ka mu naabrid. Jagan korrust kahe tavalise briti sepiku ja pisikese tütarlapsega. Üks tuba on huvitaval kombel tühi ning muidugimõista ei jäänud see öise joomise käigus ära kasutamata. Meesnaabrite iseloomustamiseks sobib ideaalselt sõna "bloke". Tavalised briti jorsid, aga ikkagi omad ja naabrid ning esialgu peaaegu ainukesed tuttavad. Lubasid mind jalka teemal harida, avaldasin neile muljet oma teadmistega geograafiast. Tegime mõned õlled kohalikus SU baaris ja istusime tunnikese ühika köögis.

Täna hommikul oli esimene fotograafia-inimeste kohtumine. Tutvustav loeng ja muu selline. Tõotab tulla põnev. Seda ka, et esialgu paistab, et reedeti loenguid ei ole. Nägime ära ka meie eriala põhiasjapulgad. Kogu asja ülemus on kergelt vananev britt kelle vari näeb välja nagu elvis. Soeng tal ongi umbes selline, mustad juuksed ja elvisekujuline geelisoeng. Miski tema näos annaks nagu mõista, et tegu on alkohoolikuga, aga tegelikult ju ei tea. Nalja mõistab mees igatahes teha.

Ja nüüd tarkusetera sünoptikutele. Tegelikult hoopis aga "suvalisi tähelepanekuid britanniast" rubriik:

Keegi on ülikooli kiriku (kuigi seal vist aktiivselt enam kirikutööd ei tehta sest see oleks ju teiste diskrimineerimine) seinale kraapinud ATATÜRK.

Ja sada meetrit oma linnakust linna serval elavad hobused muru peal.

esimene vaba päev

2007-09-15T13:18:00.000+03:00

Rahvast oli campuses eile nii vähe, et kui infoletist linnaku kaarti läksin küsima, muutus sealne tädi väga kahtlustavaks ja näis arvavat, et olen terrorist või midagi. Seletasin talle, et kõigest idaeurooplane ja tulin siia õppima. Lõpuks leppis, andis mulle kaardi ja muutus isegi sõbralikuks. Üldiselt täna rohkem rahvast ei paista.

Vastukaaluks karaokekatastroofile oli eilne aafrika üritus päris mõnus. Tuli välja, et bänd oli kohale toodud vist lausa Londonist. Hästi tegid igatahes nii põlisaafrika lugusid kui ka Bob Marley-t. Vaheti olin ainuke valge inimene tantsuplatsil.
Siin britis on see imelik, et inimesed on vist ikka vabamad kui kodus. Eile näiteks tantsis meie kooli mari maimre ekvivalent jumala vabalt noorte tudengitega. Umbes sama vana naisterahvas ja täidab vist tööalaselt umbes sama funktsiooni ka. Eestis aga sellist asja vist naljalt ei näeks...
Õppisin zimbabwe neiult kuidas aafrika muusika järgi tantsida tuleb. Ei olnudki väga keeruline ega midagi.

Täna seisab aga ees eriti põnev päev. Lähen linna riidepuid, voodilinu ja ehk isegi paari taldrikut-kahvlit jahtima. Ootused on kõrgel.
Õhtul on vist kellegi india neiu juures majapidu, aga kui ma oma kaotatud mobiililaadijale asendust osta ei saa, ei ole mul õrna aimugi, kuidas sinna kohale saada.

lõpuks omas kodus

2007-09-14T12:18:00.000+03:00

Pealkiri on muidugi tehniliselt eksitav, aga mõni minut tagasi kolisin sisse oma õigesse ühikasse, kus veedan ülejäänud aasta.
Hetkel olen veetnud oma toas küll umbes poolteist minutit ning istun nüüd raamatukogus internetis, aga muljeid võin siiski kirjutada. Tuba on pisut suurem sellest, kus eelmise nädala veetsin. Pittville campus üldiselt on vist veidi vanem kui Park ja ka näiteks raamatukogu arvutipark tundub veidi tagasihoidlikum. Samas, siin on näiteks ka hunnik mac-e, mida mujal leida ei olnud, seega tundub, et kunstihingedele ja disainipededele siiski mõeldakse.

Pittville asub suhteliselt linna servas ja keskusest kaugemal kui kõik teised campused. Samas näiteks Francis Close Hall, kus õpivad paljud nendest rahvusvahelistest, kellega suhelnud olen, ei ole väga kaugel, ja sealt linna ei ole ka väga pikk kõmpimine. Üldiselt on mastaabid vist ikka enamvähem Tartuga sarnased, ning kui lisaks arvestada seda, et ülikooli asutuste vahel liigub tasuta eribuss ja kogu maakonna piires on üliõpilastele bussiga liiklemine täiesti tasuta, ei ole väga kehv värk.

Hetkel on kõikjal täielik vaikus ja olen ainuke õpilane arvutiklassis. Peale minu on siin veel kaks töötajat, kes uusi silte ja infolehti seintele panevad. Kogu ülikool valmistub pühapäevaseks õpilaste saabumiseks. Hetkel olen vist ainukene siin elav inimene, aga pühapäevast läheb kindlasti lõbusamaks.

Täna õhtul seisab ees aafrikateemaline pidu juba vanas heas ja tuttavas Parki SU (students union) baaris. Eilne karaokeüritus oli minu jaoks täielik läbikukkumine, kui tasuta söök välja arvata. Karaoke on spordiala, millest mina eriti aru ei saa. Milleks huilata valjusti ja täiesti oskamatult, suvalised tümpsukaverid eriti juustustest 90ndate lugudest taustal matsumas. Võiks ju neid samu lugusid originaalis plaadilt mängida ja pidu panna. Küllap on täna ägedam. Aafriklasi on siin palju ja enamus on sõbralikud ja lahked. Niipalju, kui kuulnud olen, pidavat nad korralikke pidusid tegema. Saame näha.

Kui ma a) välja mõtlen kus mõnda photoshopiga arvutit kasutada saab või b) oma läptopi kätte saan, panen pilte ka.

Ja muideks, kena Kati pidu teile. See on vist täna, eks?

hakkan vaikselt sisse elama

2007-09-13T12:15:00.000+03:00

Eile oli mis ta oli. Loeng elu põhitõdedest, selline tavaline aga vajalik värk et kust voodilinu osta ja perearsti juures registreerida.

Tuleb nentida, et niisama ringiaelemiseks siiani palju aega jäänud ei ole. Ma muidugi ei eeldanudki, et jääb, aga ikka on veidi imelik kui neli kuud mitte midagi teinud ei ole.

Peale loengut ja veel mõningaid üritusi kus meile ohtralt paberit jagati, käisime õhtul kooli kulul hiina restoranis söömas. Üheks briti kinnisvaramaailma omapäraks on see, et kõik on küllaltki väike ja kompaktne. Seega saime restorani sisse kõndides jälgida korrus kõrgemal spordikompleksis trenažööridel end hööritavaid briti näitsikuid. Tekkis kuidagi imelik kombinatsioon.
Hiina söök oli muidu korralik ja vinks-vonks nagu ikka, eraldi mainimist väärivad jäätisetopsid, mis olid täpselt sellised, nagu vanasti vanemuise teatri kohvikus. Sellised metallist jurakad, kes on näinud, see teab.
Kesklinnast tagasi tulime jala, üks 15 v 20 minutit kõndimist. Ma täpselt ei tea kust ta tuli, aga meiega liitus Poola versioon Boratist, juhatas meid ülikooli ja tegi linnaekskursiooni. Üks oluline mõttetera - monitori peal peaks alati olema värskeid kastaneid, sest need imevad endasse halva kiirguse. Poola rahvatarkus.

Õhtul vaadati üliõpilasseltsi baaris suurelt ekraanilt vene-inglise jalkat. Jalkapededele teie seast oleks see kindlasti meeldinud, ekraan oli umbes kolm korda suurem kui nt lõunakeskuse suur ekraan, kui see kellelegi midagi ütleb. Õnneks leidus aafriklasi, kes olid jalka suhtes umbes sama entusiastlikud kui mina. Seega mängisime nendega piljardit.

Panen siia enda jaoks märkmena kirja, et SU baari jukeboxis oli järgnev lugu olemas: Junior Murvin - Police and Thieves. Seal on selline mp3-põhine jukebox, mis suurte värviliste siltide kohaselt sisaldab 2 miljonit lugu. Ka suhteliselt haruldast reggae-t, nagu eile leidsin. Iga loo mängimise hind on nael. Päris hea äriidee, mis?

cheltenhamist

2007-09-12T14:34:00.000+03:00

Sain praegu vaba hetke ja mõtlesin, et räägin veidi kohast, kuhu sattusin.

Ennist kirjutasin vist 3d kujundamise arvutiklassis, sest iga raali taga oli kaks monitori ja korralikud sennheiseri kõrvaklapid. Tundub, et raha sellel ülikoolil on. Iseenesest on see ju hea, aga minuni seda raha väga ei jõua. Tuleb ikkagi kiiremas korras töö otsida.

Cheltenham on tüüpiline inglise linnake. Ma ei teagi veel täpselt kui suur, aga väga väike igatahes mitte. Kogu siinne olustik on nii tüüpiliselt britilik, et vahel hakkab see isegi ahistama. Ükski asi ei ole ideaalses korras või värskelt värvitud, aga kõik töötab. Ükski asi ei käi küll päris nii, nagu ta peaks, aga vastavate inimestega rääkides saab enamuse asju lahendatud.
Park Campus, kus esimese nädala rahvusvaheliste õpilaste tutvustusnädala raames viibin, on vist üks suurimaid. Lisaks õppehoonekompleksidele ja "villadele", kus elavad õpilased, on suur muruplats, pisem inglaslik pargiosa ja tiik. Pardid ja oravad jäävad muidugi koguaeg jalgu ja peab ettevaatlik olema.

Spordi koha pealt on ka esialgu suured lootused, sest ka linna keskelt paistavad mäed. Mitte küll päris sellised, nagu alpides vmt., aga korraliku Haanja mõõdu annab välja küll. Samuti lugesin ülikooli ajalehest (fresherite e. uute tulijate erinumbrist muidugi), et töötab ka mägirattaselts v midagi sarnast.

Kuigi vahel kipub kogu see briti värk veidi ahistama, tundub, et tegemist on õppetööks täiesti mõistliku keskkonnaga. See, kust kogu selle lõbu jaoks raha saada, on juba eraldi küsimus, aga praegu paistab, et mingisuguse töökoha kusagilt ikka leiab. Pakkumisi ikka liigub ja Fred, kelle sappa end tööotsingul haakinud olen, on enesekindel. Tema motoks näikse olevat "oma raha eest ostan kolme asja - süüa, juua ja õpikuid ning oma aja veedan kahes kohas - tööl ja loengusaalis". Tuleb vist sama mentaliteeti harrastama hakata.

Seda ka, et sain igatahes ülikooli ametlikult vastu võetud ning õpilaskaardi kätte. Hea uudis on see, et sellega saavat bussides tasuta reisida tervers Gloucestershire piirkonnas. Arvestades kui jõõratult kallid siin bussipiletid on, see mööda külge maha kindlasti ei jookse.

Praegu siis kõik. Lähen kasutan oma tasuta lõuna kupongid ära. Tegelikult tahaks juba oma Pittville Campusse kolida ja oma tuppa oma arvuti ja interneti saada. Kui siis veel töökoht ka leida peakski nagu kõik olema. Inglane Joe igatahes juba rääkis (ta õpib Pittilles mingit muusika-mänedžmendi segu), et pimikud pidid tasemel olema ja tasuta laenatava varustuse ladu jõõratu. Ootan põnevusega.

tallinn - london - cheltenham

2007-09-12T12:22:00.000+03:00

Ühesõnaga, veidi sellest kuidas ma kohale jõudsin. Internetti siin päris koguaeg ei saa, niiet seni kuni läptopi kätte saan, on kogu see asi vaevaline.

Üles tuli tõusta pool neli hommikul. Igatahes jõudsin elusana lennujaama ja pärast statiivi kohvrist välja pakkimist ka passikontrollist läbi. Imelik on see, et pardale ei taheta lasta kääridega, aga manfrotto 190-seeria statiivi peale ei pilguta keegi silmi. Arvan, et tahtmise korral suudaks suurem poiss nagu mina sellise suure rauakolakaga päris palju kahju teha. Aga õnn kõigile maailma fotograafidele, et statiive ohtlikeks esemeteks ei loeta. Äkki nad teavad, et fotograafid on rahulikud ja viisakad inimesed.
Lennukit oodates sai isegi pleieris tulev muusika väga täppi. Esimese paanikaga küll Basement Jaxx-i Good Lucki ei leidnud ja peale läks Do Your Thing, aga pärsast leidsin ka esimse loo. Kohe peale seda tuli kunagi märdilt saadud plaadilt (küll mp3 kujul) Nykase Matti lendamise lugu. Tuju oli hea.
Mõned udused ja porised tunnid Stockholmis hiljem tervitasin Inglismaad, habe aetud ja naeratus näol. Stockholmi muideks jõudsin 5 minutiga, sest ajavahe sõi tunni jagu lennuaega ära.
Heathrows hakkas aga asi jälle reaalsemaks minema. Ülikooli esindaja leidmine võttis omajagu aega ja lennujaamas ei olnud inimesed eriti sõbrlikud. Lennujaama bussiterminalis olid tuvid ja varblased täpselt nagu eestiski, aga ilm on mõnus. Päike paistab ja soe.

Jõuan bussiga Cheltenhami. Mingisugused ventiilid on katki, ja radiaatoreid ei saa välja lülitada. Britid virisevad häälekalt ja vana väike india tädi teeb häält, nagu ta sulaks kohe ära. Bussijuht on aga õnneks mõistlik mees ja pakub välja varubussi tellimise võimaluse, seda aga ei kasutata. Kohale jõudes rebib ta rahvusliku ekspresssauna kasutamise teemal ja tänab meid et me riideid seljast ei võtnud - "i know how kinky you cheltenham people can be". Pärast tuleb välja, et nigeerlane Fred oli vist sama bussi peal, aga teda ma ei näe. Hiljem saame küll sõbraks ja elame lähestikku tubades. Täna käisime Fredi ja kellegi vist taanlasega linnas šampooni ostmas. Tööd otsisime ka.

Kohtumine rahvusvaheliste õpiliastega algab Park Campuse muruplatsil. Osad mängivad jalgpalli.
Umbes pooled rahvusvahelistes õpilastest on juhuse läbi Zimbabwest, neist pooled aga valged. Mine saa aru.
Esimene kolme minuti jooksul jõudsid zimbabwelased laulda ja kohalik inglane Joe kitarril Bob Marleyt mängida.

Õhtul hängime üliõpilasliidu baaris, joome õlli ja tutvume inimestega. Enne magamaminekut leidsime saksa tüdrukuga Fredi infolaua valvuri juurest ja sõime nendega külmaks läinud aga siiski päris head pizzat.

täna öösel ma ei maga

2007-09-09T21:17:00.000+03:00

Ees seisab viimane öö oma koduses voodis oma koduste linade vahel. Mõned teist on muidugi argumenteerinud, et tehniliselt ta ei olegi voodi, aga see madrats on kõige voodim ase, mis mul kunagi olnud on. Homme saan mõned tunnid magada Tallinnas ning tunda viimased tunnid ehtvanaemalikku hoolitsust. Seejärel aga varahommikul (taipasin just, et ei teagi täpselt, mis kell mu lend läheb) lennujaama ning kui kõik hästi läheb siis sellesse riiki ma enne jõule enam ei satu.

Just lõppes viimane ühine perekondlik õhtusöök ja meeleolu on töine. Esimesel kaalumisel sain pakitud kohvri kaaluks 35 kilo. Hästi on, et täna pakkisin. Teatavasti on enamiku lennukompaniide, ka SASi, millega lendan, maksimumkaaluks seatud 20 kilo ja iga lisakilo eest küsitakse päris korralikku raha. Kuigi Kati ja teisedki on rääkinud, et paljud tuttavad on lisakilodega maksamata lennukile pääsenud, mõtlen, et 15 kilo on liigne enda õnnega mängimine. Emaga kohvrit kergendades on ilmnenud kaks uudist: valgusstatiiv kaalub ainult täpselt ühe kilo ja on seega piisavalt praktiline, et teda mitte maha jätta. Teiseks poleks ma üldse arvanudki, et mul 15 kilo riideid on, aga isegi kui selle jagu t-särke jms. kohvrist välja võtta, jääb sinna nii mõndagi.

Homme seisab ees pool päeva Tartus, mille jooksul kavatsen osta kingitused minu kallitele kolleegidele Kristjanile ja Liisile Prantsusmaal, need loodetavasti ka ära saata ning lahendada kõik paratamatult tekkivad viimase hetke probleemid. Ning siis - te teate isegi.

sissejuhatus vol.2

2007-09-08T23:33:00.000+03:00

Kõigepealt pean ma ikka ära mainima, et oli suur au ja heameel, kui Paul eile selle ühise blogi idee välja käis:) Üksi ma poleks sellega tõenäoliselt niipea hakkama saanud.
Igatahes teadmiseks teile kõigile, et mina sõidan ära Cardiffisse 19.septembril. Ma olen sunnitud lendama läbi Amsterdami. Ilmselgelt ma muretsen liiga palju, aga ma hullult kardan, et ma jään lennukist maha või kaotan pagasi ära või juhtub veel midagi hullemat... Rääkides asjast, siis kes ikka veel ei tea - ma õpin seal filmi, telekommunikatsiooni ja prantsuse keelt. Keldi keele õppimine jääb ära (vähemasti alguses) Ma mõistan, kui paljud minus just praegu pettuvad, siirad vabandused:D

Kui ma seal mitte-nii-väga-kaugel ükskord kohal olen, saadan teile kindlasti palju vihmaseid-tuuliseid tervitusi!

sissejuhatuseks

2007-09-08T19:28:00.000+03:00

Tere kallis publikum!

Käesolevast blogist saate võimaluse lugeda kahe eesti tudengi seiklustest Ühendkuningriigis. Nimelt läheme mina Paul ja mu klassiõde (tehniliselt küll enam ju mitte aga ikkagi) Kati sinna õppima. Mina lähen Gloucesteri-nimelisse linna fotograafiat ja tema Walesi pealinna Cardiffi mingisugust filminduse asja õppima. Küllap ta ise kirjutab juba lähemalt.
Selle blogi sihtrühmaks on meie Eestimaale maha jäävad sõbrad-sugulased, aga ega me kedagi ära ajama hakka. Veidi kuulsust eestimaises internetis ei tee ju kunagi paha.

Veidi ka operatsiooni "näljane eesti tudeng inglismaal" ajalisest küljest. Mina sõidan Eestist ära 11ndal septembril, Kati veidi hiljem. Ja ärge üldse rääkigegi mulle sellest, kui lõbus 11ndal reisimine olema saab. Ma kujutan juba täiesti ette. Ühesõnaga võib siin lähipäevadel veel veidi vaikust olla, kui ehk vaid mõni sissejuhatav lugu sellest, mida me õpime ja kui raske kohvrit pakkida oli.
Blogi-logistilist vürtsi lisab veel see, et mina, nagu iga endast lugu pidav digi-fotograaf kunagi, sõidan Inglismaale arvutita. Seega sõltub minu siia kirjutamine esimestel nädalatel suuresti sellest, kui palju tsivilisatsiooni mere taga on ja kas ma kusagil internetti saan. Siis aga jõuab mu Inglismaalt tellitud rüperaal mulle Eestist järele ja pidu võib alata. Katil kuuldavasti sellist probleemi ei ole, sest oma laptopi laadija sai ta edukalt kokku pandud ja ma võin kihla vedada, et ka internetilevi on tal olemas.